Mõtle positiivselt III

Ikka veel ei lähe paremaks.
No kaua võib?!
(Kaua, kaua võib.)

Ma võiks [s.t. tunne lubaks] räntida teemal "tänulikkus ja kuidas see arvatakse olevat universaalne ravum hädade vastu, aga mind küll ei aidanud, aitas hoopis vähem tänulik olla ja rohkem "ma olen seda väärt!" tundmust kogeda" - aga isegi ise kahtlustan, et see on lihtsalt mu hapu meeleolu häiritus, mis räägiks. Las inimesed ometi olla tänulikud ja treenida end veel tänulikumaks, kui see neile sobib.
Lihtsalt: tänulikkus ei ole universaalne ravim kõigile ja kõige puhuks.
Võib juhtuda, et oled inimene, kes on juba liiga-liiga tänulik ja see hävitab sind.
Kõike saab liiga olla.
Ma arvan.
Kuigi ma ei tea, kas liiga õnnelik olemist ikka on olemas.

Kunagi ütlesin, et liiga tugev ei saa vist olla, aga nüüd sõnastasin ümber. Sest "tugevus" minu mõistes ongi võime olla õnnelik, ükskõik mis ka juhtuks.

See "mõtle positiivselt"-värk.
Ignoreerime praegu igasuguseid asju (et keskmistele mõeldud teooria ja et värkide kaalukused muutuvad mul küll seoses tunnetega, mitte mõtetega. 100 mulle tulnud annetuseurot on heas tujus olles imetore, võtab kõik mu aju enda alla tundideks ja särab seal, halvas tujus ona aga: "ohh, tore!" ning muud raskused ikka vajutavad), ma tahan keskenduda sellele, kuidas vbla on positiivsete mõtete ülistamises üldse tagurpidi loogika - mitte et parem on olla neil, kes mõtlevad positiivsemalt, vaid kel on parem olla, ka mõtlevad positiivsemalt.

Jah, suutsid küll inimesed oma kallimale mõeldes kauem käsi jäävees hoida. Aga mulle tundub, et mõtted kallimale lihtsalt haarasid nii väga kaasa, et valu ei registreerunud - ja inimesed ka läksid selle mõttega innukalt ühes. Aga mu point on, et kui inimesel ei ole millegi osas indu, ainult kohusetunne, ei saa seda ka mõtlemisega muuta. Et mõtlen end innukaks ja siis kohe vaimustun.
Minu teada ei käi asjad nii. Käivad nii, et kui sees on hea tunne, tulevad ka vaimustunud mõtted, aga kui on sitt tunne, võin mõelda ja samal ajal kommenteerib ajus mingi teine mõttetasand, et noh, hakkab parem v? Ikka veel ei hakka? Võibolla siiski natuke vasakust nurgast on parem? Ei, ei ole.
Ja siis on kolmas tasand, mis eelmistega samal ajal mõtleb, et ma teen seda ikka valesti, et positiivne mõtlemine toimiks, peab seda kuidagi puhtamalt ja üleni tegema ja millal mina seda suudan ...?
... aaa. Kui mul hea TUNNE on!

Huvitav. Kui ma olen ju juba tuvastanud, et inimesed üldiselt mõtlevad palju vähem, neil ei ole automaatsused üldse sedasi sees kui minul, kas ma äkki eksin, arvates, et positiivne mõtlemine ei toimi? Äkki toimib - lihtsalt minul ja minutaolistel ei toimi?
Et saaks oma aju puhtaks teha ja korraga ainult ühte mõtet mõelda, tundub mulle väga väga raske.
Aga äkki paljudele inimestele pole raske? Äkki neil on kogu aeg üks mõte korraga peas?
Tegelikult olen ma võimeline keskenduma ja ainult ühte mõtet korraga mõtlema ka. Olen seda treeninud ja kui ma enne magamajäämist numbreid loen, siis just selle eesmärgiga: tõrjuda kõik mõtted minema, jätta ainul kuusada nelikümmend kolm, kuussada nelikümmend neli, kuussada nelikümmend viis jne.
Aga kui samal ajal pean tundma, kui mu positiivsed mõtted peavad kaasa tooma head tunded, murravad halvad koos headega kohe sisse. Niipea, kui tundma hakkan, on mõtted hädas, et midagi juhtida. Tunded rebivad neid nagu suur koer rihma ja katsu sa mingit korda sedasi pidada!
Vbla pole paljudel sedasi? Pole tunded nagu suur koer, vaid nagu spanjel?
Minu meetod õnnelikumalt elada on lasta tunnetel juhtida. Mu mõistus ei vea mitte kogu aeg suurt koera tollele soovimatus suunas ja lakkamatu võitlus, vaid läheb kaasa. Teen, mida tahan. Lähen, kuhu tunded näitavad.
Palju kergem on nii.
Me oleme ju üks. Tunded ja mõtted. Ei tasu osa endast teise osaga pidevalt peksta.
Me oleme üks.

Mõtle positiivselt. Ole tänulik.
Olgu, ma ei ole halb, et lähen ainult õnnetumaks, kui nii üritan. Olen, kes olen, ja HALB ei ole ükski osa minust.

Aga vbla on tegu paljudele inimestele sobivate tehnikatega? Äkki neile ikka toimibki?