pühapäev, 8. detsember 2019

Veel vajamisest ja inimsuhetest

Ma ei taha olla normaalne, aga tahaksin ikkagi ellu neid mugavusi, mida normaalsus pakub. Nagu et ei oleks kogu aeg väsinud ja et suudaks suhteid pidada.
Ebaloogiline.
Täiega.
Seda enam, et kui mul oleks VALIDA, kas olla ebanormaalne mina edasi või ärgata täna lõunaunest vajamata tunnet, et olen oluline (või mine üldse põrgusse!) ja siis vehkida õhtuni tegutseda, ilma et väsiksin isegi inimestega koos olemisest, arvake, mille ma valiksin, eks ole.
Igaüks tahab ikka tema ise olla. Mina tahan mina ise olla.

Mul on tunne, et ma hakkan läbi närima, mis see "vajadus olla vajatud" tähendab.
Et tegelikult ei taha ma olla mitte vajatud, vaid et mind nähtaks, minust saadaks aru, ja arvasin, et seda on võimalik saavutada vaid siis, kui teine inimene mind vajab.

Vaata, mul on see, et ma tahan, et inimesed oleksid õnnelikud. Isegi kui nad pole mu tuttavad või ma oleks neist kasvõi kuulnud - ikka tahaksin.
Ja kipun tegema nii, et nad oleksid rõõmsamad, sest siis olen ju mina ka rõõmsam, ja mu jaoks on vaev, peab olema kindel otsus, et EI, SEDA ma ei taha, et mitte teha nagu nad tahavad.
Nagu Teised tahavad.
Vahel tuleb ette ka seda ja siis ma olen konkreetne. EI on EI.
Aga kui on "võiks teha nii, võiks teha teisiti" ja keegi kõrvalt on "tee teisiti!", ma teen.
Sest tahan talle rõõmu teha.
Aga ma tahan saada sama vastu inimestelt, kellega suhtlen. Sest minu jaoks on see elementaarne. Nii käib ju? Kui sa must natukenegi arvad (mind inimeseks pead), sa ju tahad teha nii, et mul on hea? Ja kaks ainsat põhjus, miks MITTE nii teha, on: kui sa ei saa aru või kui sul on raudne tunne, et MITTE seda, ei tee, nõup, jäkk.
Kui inimesed ei taju mind, no siis me ei suhtle kuigi lähedalt, sest ma ei taha.
Aga kui me juba oleme sattunud lähedalt suhtlema ja inimene hoolimata mu 28 korda selgitamisest ja isegi oma mõistmishüüust: "Aaaaa, SEDA sa tahad!" ei tee, nagu minu soov on (ja et oleks selge: ma hakkan sedasi inimese enda käitumisele risti vastu suruvaid soove üldse selgelt väljendama, kui mul on: "Jaa, seda ma PEAN saama, muidu on mul halb ja ma olen kogu aeg pinges ja õnnetu"), ma järeldan, et ma ei ole talle oluline.
Aga seda, et enamuse tarvis oluline ja märgatud olemine on "vajatud olemine", mitte lihtsalt "inimene olemine", olen õppinud. Elu on õpetanud. "Ma tahan teha, nagu ta tahab, sest ta tahab ju!" ei ole normaalsetel inimestel sees.
Aga mina tahan, et inimesel, kellega ma lähisuhtes olen, oleks. Sees. Et ta näeks mind, et ta oleks huvitatud mu heaolust, et ta saaks ka suhteliselt hästi aru, mis mus head olemist tekitab ja mis kohe üldse mitte.

Miks ma enamasti ise suhted lõpetan, eks ole.
Kui mul tuleb tunne, et teine ei näe mind, ei saa põhiasjadest aru ja ta seega üldse ei taju mind, ma ei taha seda suhet. Ma tahan talle olemas olla nii, nagu teised mulle on.
Aga nii palju olen ma inimeste kohta selgeks õppinud, et nad ei kipu teisi märkama, neid minu mõistes inimesteks pidama, kui nad neid just ei vaja. Noh, vähemalt nii ma arvasin.
Vajamine oli mu leksikas tähtis.
Ma pean küll tõdema, et mind pole ükski mees sedasi vajanud. Ma olin/olen mingi ebaoluline tilbendis, mida võib täie rahuga mitte märgata, teha minuga asju, mis "naistele meeldivad" - mis siis, et mitte mulle - ja noh.
Jah.
Päh.
Ma siiralt arvasin, et K.ga on teisiti. (Ja et Rongimehega on teisiti. Ja mõnega veel.)
Aga ei. Ma ütlen, ma ütlen selgelt välja, ma ütlen korduvalt selgelt välja, ma isegi saan mingi sõnalise reaktsiooni - ja ei mingit muutust käitumises.
Miska minu järeldus on, et nad kas
a) ei pea mind inimeseks
b) ma tahan neilt neile vastikut, neile eriti vastumeelset midagi
Ja kui see "väljakannatamatult vastik" on mitte mu nina all oma teiste naissuhetega vehkida või et võiks rääkida asjast, mis on aastaid üleval kui oluline küsimus, kui ma nõuan nii vähe ja sedagi ei saa nad antud - siis mul on tunne, et selge, must absoluutselt ei hoolita.

Aga ma tahan, et hoolitaks. Ehk siis tahtsin olla vajatud. Tahan ikka, et mind märgataks.
Jap, tegelt ei ole märkamine mitte selle taga kinni, et inimene mind vajab, vaid lihtsalt selles, missugune inimene ta ise on. Kas ta lihtsalt märkabki teisi - või ei märkagi, nui neljaks.

Aga seda olen alles hiljuti (PR, aga ka PR ma ju ei saanud kõike kohe teada, vaid õpin jooksvalt elamist) avastanud, et teiste inimeste käitumine ja tunded on NEIS, mitte minus, ja mu variant on leida inimene, kes märkab teisi - mitte olla vajatud inimese poolt, kes ei märka, sest see ei märka nagunii.
Ma ei leia seda inimest.
Aga ometi loodan, et leiaks =P Sest ma olen uskumatult lollilt arutult mõttetult kõigi kogemuste vastaselt ikka lootusrikas.
Sest ma pole endale veel tundeisse võtnud, et normaalse inimese elu ei ole mulle ette nähtud, sest ma lihtsalt ei ole normaalne.

15 kommentaari:

  1. Ma kommenteeriks natuke seda kohta: "Kui sa must natukenegi arvad (mind inimeseks pead), sa ju tahad teha nii, et mul on hea? Ja kaks ainsat põhjus, miks MITTE nii teha, on: kui sa ei saa aru või kui sul on raudne tunne, et MITTE seda, ei tee, nõup, jäkk." Et tegelikult ei pruugi teise inimese soovide mittetäitmise taga olla need kaks lihtsat põhjust. Esimene neist ehk küll, aga teine, st tugev vastikusteaksioon ehk mitte eriti sageli. Mu meelest on suhtlemisstiilide erinevusest tingitud kerge ebamugavustunne palju sagedasem põhjus. Näiteks oletame, et üks osapooltest vajab pidevalt armastuse ülekinnitamist, teine on aga seda tüüpi, kes korra ütleb ja rohkem pole ju vaja. Ja selle teise jaoks võib pideva korrutamise vajadus olla kergelt ebameeldiv isegi siis, kui ta teab, et teine pool seda soovib ja vajab. Lihtsalt sellepärast, et ilmselgete tõsiasjade korrutamine on _talle_ kergelt piinlik ja ebameeldiv (mul on mõned sellised sõbrad). Lisaks meie kultuuris võib meeste jaoks olla üldse tunnetest rääkimine kergelt piinlik ja ebameeldiv, sest "nii ju ei tehta". Kui asi on harjumuse puudumises, siis see võib üle minna, kui aga inimese olemuses, siis kardetavasti see ei muutu.

    Samas see paarilise otsimine... Ma ei tea, aga mulle on jäänud mulje, et sulle meeldivad nn haavatud sõjamehed ja sa ise oled tüübilt ravitseja. Kui nüüd puhtalt rollide pealt mõelda, siis sõjamees vajab ravitsejat ju ainult siis, kui ta on haavatud, ja kui terveks saab, siis keskendub ta uuesti sõdimisele ja haavatud ravitseja pole tema mure, eks? Millised võiksid siis olla lahendused? Hoolitseda haavatud sõjamehe eest nii, et ta terveks ei saaks? Hakata ise sõjameheks? Moodustada paar taimetargaga?

    VastaKustuta
  2. Nii ilus ja elus jutt!
    Tuhat südamemärki :)

    Ma ise väga midagi ei vaja, aga ... olen viimase aasta jooksul sattunud sellisesse olukorda, et räägin sünniperega oma edasistest suundumustest ja vajadustest ja nad on jubedalt vastu, sest ... nemad lootsid mind rohkem endale kasuks.
    Ja minu uued plaanid nende kasu ei arvesta.
    Nii et nüüd nad halvustasid ja keelasid.
    Ja see mulle küll ei meeldinud :( - hoolimata sellest, et ma nende heakskiitu ei vaja - kui oleks vajanud, siis oleks oma plaanides algusest peale nendega arvestanud.
    Aga ma mõtlesin, et mina pean mõtlema meie pere (mina-mees-laps) vajaduste täitmisele, mitte suguvõsa vajaduste täitmisele.
    Tuleb välja, et ma mõtlen niimoodi ainult selle pärast, et olen 'vaimuhaige'.

    Mulle üldse ei meeldi niisugune jutt minu kohta :D

    VastaKustuta
  3. "Kui asi on harjumuse puudumises, siis see võib üle minna, kui aga inimese olemuses, siis kardetavasti see ei muutu." -

    ep, kas sa pead selle olemusliku ebamugavuse all silmas midagi sellist, et "seda tehes pean teesklema kedagi, kes ma ei ole"?

    VastaKustuta
  4. Arusaadav, mulle ka ei meeldiks.
    Ja ep, ma oleks rahul ka siis, kui mul on katkine olla ja maütlen ise, et kuule, mul on praegu vaja, ütle, et armastad mind! ja siis teine ütleb, võimalik, et ka urina saatel "mulle ei meeldi seda korrutada, aga jah."
    Aga kui tuleb "mulle ei meeldi (et sul on omad vajadused) ja ei ütle!" on mul: "Aga mine siis ka persse, me ei pea suhtlema!"

    VastaKustuta
  5. Muide, minu mees ütles mulle paar esimest aastat raskelt ohates, et "ma vist ikka armastan sind" ... :D
    Et ... see nüüd küll plaanis polnud.
    Aga edasi läks juba palju libedamalt, meid on isegi nöögitud, et ... "su mees ütleb sulle vist 20 korda päevas, et ta armastab sind"...
    Jah, ütleb küll :D

    VastaKustuta
  6. mõtlesin veel, et ep seletus sobib selleks puhuks, kui juttu on millegi tegemisest (harjumatu või olemuslikult võõra). aga kui on mittegemisest - nagu VVN postituses mainis, stiilis "ära praegu, kui mul sitt on, oma teiste naissuhetega laia", siis minu arust mitte. Vähemalt ma eeldan, et oma väiksemate vajaduste täitmist suudab täiskasvanud inimene edasi lükata sobivama olukorrani. Jumalukene, isegi eluliste vajaduste täitmist nagu söömist, magamist ja sittumist saab sobiva olukorrani edasi lükata, ammugi siis oma armukestega hooplemist. Kui just inimese olemuslik omadus ei ole täielik võimetus mistahes vajadusi edasi lükata (aga siis ei ole ta jälle teovõimeline täiskasvanu).

    VastaKustuta
  7. Selle "ära praegu, kui mul sitt on, oma teiste naissuhetega laia" peale ma hakkasingi mõtlema, et võibolla on rollikonflikt. Tähendab, kui tegemist on tõesti laiamisega, on mees sitapea, aga kui lihtsalt rääkimisega, st mitte ainult edust, vaid ka ebaedust, siis võib tegemist olla sõjamehega, kelle jaoks sa oled ravitseja, st see, kelle abiga ta oma haavu ravib, ennast sisemiselt korrastab, et seejärel uuesti sõtta minna. Ehk siis ta küll vajab sind, aga mitte kui inimest, vaid kui ravitsejat. (Väga laia labidaga üldistades siis.)

    Vvn, kuidas sa sellise probleemi kirjandusikult lahendaksid? St ma ei taha öelda et sinu isiklikus elus on probleem just selline, aga kui sellised probleemid oleksid sinu lugude tegelastel, millist lahendust sa neile pakuksid?

    VastaKustuta
  8. ep, sul võib pointi olla =)

    Aga kirjanikuna on lihtne - ma annaksin naisele laheda mehe.
    Sellest, et mõni senine mõistab, kui tore ta ikka on ja palub võimalust veel proovida ja siis happy end, ma olen paraku targem. Ma ei usuks sellist kirjutist ise ka.
    Ma võiksin kirjutada ka, et naine ongi üksi elu otsani ja täiega lahe ja rahul sellega.
    Aga ma ei ole raamat ja isegi kui ma (sest ma kirjutan sageli elust maha) kirjutaksin, et vahel on kurb, ma vist ei söandaks teha nii, et kuidagi mingil tasandil jääbki ta ootama oma happy endi.
    Sest liiga kurb.

    VastaKustuta
  9. "Ehk siis ta küll vajab sind, aga mitte kui inimest, vaid kui ravitsejat."
    See võtabki väga hästi kokku selle, miks mul on täielik tõrge vajatud olemise suhtes. Mu kogemus ütleb, et kui sind vajatakse, siis ei vajata tegelikult just SIND, vaid seda rolli, mida sa parajasti sobid täitma. Ja kui seda vajadust enam pole või tuleb keegi teine, kes seda paremini rahuldab, siis pole ka sind enam vaja, sest sinu roll sai täidetud.
    Noh muidugi, päris nii must-valge asi tegelikult pole, see on lihtsalt kõigist õitest ja lehtedest paljaks katkutud teooria.

    VastaKustuta
  10. ep - muide, hästi ja tabavalt mõeldud. Just sellesama lause osas, mida Frieda tsiteeris, peegeldub ürgtarkus ning mul on jälle selgem, mis õieti juhtus =)
    Sest jah. Tema on küll rolli-inimene läbi ja lõhki. Nii väga, et see on lausa naljakas - kuigi välja ei paista eriti midagi, sest ta on ka väga hea kohaneja ja no üldse - ega ma siis normaalsetesse armu =) Peab ikka kiiksuga olema.

    VastaKustuta
  11. Minu arust ütleb ep lihtsalt ilusamate sõnadega, et sa oled codependent - aga kaassõltlastele kipuvad tõesti meeldima igasugused probleemsed inimesed ja kui kaob probleem, kaob ka inimene (või kaob probleem ja kaob kaassõltlase huvi inimese vastu, sest teda ei vajata enam).

    Aga ma ei ole nõus väitega, et "igaüks tahab ikka tema ise olla" - jah, see on selles mõttes tõsi, et keegi ei taha loomuvastaselt käituda, aga liiga tihti tähendab see lihtsalt seda, et inimesed kardavad muutusi. Nagu inimene minu minevikust, kes oli bipolaarne, aga keeldus ravimeid võtmast, sest siis ta ei oleks ju tema ise. Nii et oli suitsidaalne joodik edasi, et jumala eest muutuma ei peaks. Selle asemel, et mõelda, kas minapilt peab ikka ilmtingimata nii jäik olema või võib varbaga vahel ka teistsugust vett katsuda ja vaadata, et ehk on mujalgi päris mõnus sulistada. Sest enamasti on see MINA ainult meie eilse vari, teeme täna otsuseid selle põhjal, mis meiega siiani juhtunud on. Elukogemus jne, aga tihti ka see, et "kogu aeg olen nii käitunud, miks ma nüüd peaksin teisiti". Ja tihti teeksime me täna hulga rohkem õnne toovaid otsuseid, kui me poleks nii kinni selles, mida me tegime eile (või vähemalt ei laseks neil eilsetel otsustel end nii palju identifitseerida). Julgelt pool meie identiteedist on lihtsalt harjumus, enamasti veel pealekauba halb harjumus. Mingil määral ka bioloogiline imperatiiv (VVN-il ilmselt bioloogiline imperatiiv rohkem kui teistel, sest füüsilised vigastused), aga suuresti lihtsalt halb harjumus. Ja kui tundub, et olen liiga kriitiline, siis olen vist jah, aga pigem enda pihta, ma tunnen tihti, et mõned mustrid on nagu ahelad, väga raske on neid küljest raputada.

    VastaKustuta
  12. No see on lihtsalt mõtteviis, millest ma olen üle kasvanud =)
    Elik "peab olema parem!" oli mu kaaslaseks väga kaua. Ja nüüd on "olen, kes olen, pohh" ja olen PALJU rohkem rahul.
    Mis ongi inimene olemise eesmärk, kas ei? Isiklik heaolu?

    VastaKustuta
  13. Jah, kui võtta näiteks see, et VVN ütles pikalt, et "ma olen maksimalist, ma peangi muudkui püüdlema parima poole" ja siis ühel hetkel ütles, et "oot, ainus, keda see mõtteviis mõjutab, olen mina ise, ja see mõju pole sugugi mitte hea", siis see on minu meelest väga hea näide selle kohta, kuidas sa oma muutsid oma minapilti uue ja sobivama vastu. Aga mul on vahel nii, et raske on teha neid valikuid. No näiteks vahel pean midagi panema trennist ettepoole, sest tegelikult suures pildis on see vajalik ja kasulik, aga sisimas jonnin nagu väike laps, sest minapilt on 99% ronija ja 1% midagi muud (ja see on juba teine teema, et kui sa defineerid end läbi tegevusala, kus sa oled parimal juhul keskpärane, siis sa pead kas nautima protsessi või pidevalt väga palju pingutama või mingi tasakaalu leidma - sina oled vähemalt Eesti mõistes tunnustatud kirjanik, kui sa defineerid end kirjanikuna, on sul ka võimalus nö loorberitel puhata ja senise kirjutatu eest valideeritud saada).

    VastaKustuta
  14. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.