Kahetsus

Mul on igasuguseid teooriaid, miks ma nii kaua nii vääramatult haige olen (põhiline sümptom lisaks stabiilselt püsivale väikesele palavikule on lippav kõht - POLE väga koroona moodi). Aga kuna Totoro tundub KA haige olema (isu ei ole ja tavalisest loium, nina on jahe, aga on see nüüd pisut soojem kui tavaliselt, ei saa aru), tunnen, et see kõik on lihtsalt "nüüd on nii, saame sedasi toime" ja mis seal ikka.
Maitea, saatus?
Meil kummalgi pole ka nii halb, et peaks arsti juurde kippuma. Ainus asi, et Totoro võiks nagu PLAANISELT arsti juurde saada vaktsiine hankima (kuigi vaatasin just vaktsineerimispassi ja meil on 20. novembrini aega. Tundub, et vaktsiinide vahele ei jäeta aastat, vaid 14 kuud) ja ma peaks PLAANISELT arstiga vestlema töötervishoiutõendi asjus.
Aga sellega on novembrini aega samuti.

Nii et tegelt need pole asjad.
Ainsad asjad langesid ka ära.
Ok, AINUS asi siis on, et nii kaua. Totoro ei söö krõbinaid, ainult konti, liha, väga edeva kasikonservi lusika lakub ka puhtaks, noh, ja inimeste toitu, juba kuus päeva. Ja mina olen haige juba 12 päeva.
Vahepeal hakkas KORRAKS parem, isu tuli tagasi. (Mul siis.) Ent see kestis vaid pool päeva.

Et tervisest kirjutamisse veidi vaheldust tuua, kirjutan Mikk Pärnitsast. Või noh, tegelikult riivan teda jutu sees kergelt, sest juba on uued (anti)kangelased ja kes teda enam mäletab, eks ole.
Nimelt sõnastasin fb-s asja, mis minu jaoks on jäledamast jäle ja diskvalifitseerib inimese täielikult ja igal rindel.
Ma ei saa üle halva teo teinud inimese suhtumisest "olen õige mees/naine, nii peabki, jee mina!" (või veel hullem, "olen geenius, mina võin!").
Mis halvad teod ja nõmedad väljaütlemised lunastab, on kahetsus. Ja lunastabKI ja peaaegu sedavõrd, nagu poleks inimene halba tegu teinudki.
Mõnel juhul isegi rohkem. Läbi põrgu käinud isik teab põrgust rohkem, kui halleluuja-laulev munk, eks ole.
Minu vaade asjale, keegi ei pea seda jagama.
Nii.

Ja nüüd paneme sinna juurde, et MINA ei kahetse midagi, kõik mu teod on mu enda silmis põhjendatud ja põhjuslikud olnud ja ma aint vihastan inimeste peale, kes tahaksid mind ülikurva ja kahetsevana näha.
Vihastan VÄGA.
Olgu, enam mitte. See oli ammu ja maiviitsi. Nüüd vaatan neid silmi pööritades ja "inimesed on lollakad!" tõdedes. Aga põhimõtteliselt on mu vaade siiski: "KUIDAS te aru ei saa, et mul oli NII HALB??? Ise olete juhmakad siis!"
Aga teistelt ootan kahetsust?
Tegelt ei. Kui neil on head põhjused, olgu. Aga need peavad olema head põhjused, mitte: "Ma olen Picasso, kui palju teisi Picassosid te teate? No vot, MINA võin!"

Mul olid head põhjused. =P

Ja kuna mina olen lugenud (ma isegi ei mäleta, mis intekas, kus, aga jäi meelde), et Pärnits kunagi kellelegi on öelnud (väga vaba tsitaat), et ta on teinud väga mitteokeisid asju ise ka ja tal on sellepärast piinlik, on minu jaoks tema toonased nõmedused lunastatud ja tähendusetud.

Kui on kahju tehtud valust, on kõik ok.

Mikk Tarraste (häh, jälle Mikk! Kes tahab, guugeldab nime ja saab kohe teada, mis teda defineeriv sündmus on) sai mult ka andeks - sest ma USUN ka tema kahetsust ja õudust oma tegude pärast.
Ma ju tunnen teda. Klapib juurde kõigele, mida tean. (Kuigi seda aknasse tulistamist ma ei teadnud ja korraks oli küll tunne, et wtf, ma pole Mikku kunagi tundnud, võõras mees, kuidas nii hästi teeselda saab ...?)
Ei, ma ei arva, et surnud ärkavad nüüd ellu jms, aga mul ei ole vastik talle mõelda.
Kurb on ainult.

Öäkk

Nii halb on olla, et mul on raske sõnadesse pannna, mis mõtlen väärtusest inimesena. Aga minu arust neis mõtetes on toimunud areng ja kuna mul on nüüd umbes igavik otsa (10 päeva?) halb, haige ja äärmuseni nõrk olla olnud, on olnud põhjust mõelda jälle sellele, mille juba paar aastat tagasi selja taha jätsin ning unustasin.

Et inimene on imeline isegi siis, kui ta ei tee beebisid õnnelikuks, kirjuta järgmist teistele jubedalt meeldivat teost (ja see ilmub hästi ruttu peale järgmist, onjo, koguaeg pudeneb pärleid ja pole vaja kalliskive lihvida!), tema viimane kook ei maitsegi ta lapsele, ta ei esine avalikkuse ees ja keegi ei kiida teda.
Jah, mul on romaanitoorik (lõpetamata) käes ning jätkamisel, aga mis on tähtsam: kas kirjutada see Väga Heaks või saata uue romaanivõistluse tähtajaks ära? Päriselt! Mis mulle rohkem rõõmu teeks?
Jah, muidugi Väga Hea teos.
Parem vähem, aga paremad.
Ma ei suuda praegu kirjutada. Juba nädal otsa on progress olnud "Mõni lause juures? VÄGA HEA!" Viimastel päevadel ka: "Ma ei taha kirjutada, ma ei jaksa kirjutada, pühin parem pool esikupõrandat. Tundub mõnusam."

Aga ikkagi on sees õudus teemal "Ma ei saa ju sedasi jätkates romaanivõistluse tähtajaks teda HEAKS! Peaks ikka kirjutama ..."
Ja mu lastel on mõlemal viimane teetanus-difteeria süst tegemata.
Ja hambaarsti viimasest visiidist saab ka aasta.
Ja koera peaks uuele vaktsineerimisele regama.
Ja siis temaga minema.
Ja tegelt ma peaks kolima ... kuigi olgu, selle lükkumisega poolde septembrisse olen rahu teinud.
Aga no siiski. Mul on halb olla ja peab-peab-peab taob kogu aeg ajus ja olgugi üha kinnitan endale: "EI PEA!", see nõuab pidevat meenutamist ja jõudu.
Jah, seep see on =) Puudu on usk, et olen imeline, isegi kui midagi nähtavat teiste heaks ei tee.
Teistele luban seda küll, kuid endale mitte.
Pean ju ometi hea olema!

Aga ei pea. Ma ei ole halb inimene. Ma ei ole väärtusetu inimene, keda keegi ei hinda, kui ta parajasti noor emme ei ole või vastkirjutatud ja auhinnatud raamatu kõrval ei sära.
Kuigi noh, jah =)
Mul on ikkagi rohkem Inimese tunne, kui on midagi ette näidata, miks Ma Hea Olen.

Ja ma nüüd öögin ka Peeter Helme peale.
Väga öögin.

Me oleme ühte verd

Rsk, Pärnits on nii väga nagu mina, et ma hakkan oma tema-tõlgenduses kahtlema. Äkki saan jälle valesti aru?
Aga tundub NII VÄGA.
Millega muidugi kaasneb see, et kõigi "mulle Mikk Pärnits tegelt ei meeldi, ei tohi ikka ropendada vms, aga praegu tehakse talle ülekohut" värkide, mida on sotsmeedias sadu, puhul on mul tunne, nagu löödaks jalaga minu olemust.
Mitte aint tema oma.
Juba mitu-setu päeva on niisiis tunne, et sotsiaalmeedia ongi täis minujälestamist.

Sest noh.
Mis meil vahet? Peale selle, et mina saadan persse, mitte putsi?

Pisiasjad-pisiasjad.

Lisaks ei ole ma ikka veel terve ja kuigi ma kannan poes maski, ei jäta ma poes käimata ning kindlasti teeb see must ka paljude silmis mölaka.
Raske on see elu.
Teen küll oma parima, aga ikka pole see hea .... noh, ma saaks üle, kui poleks hea mölakate meelest - nende meelest hea olla ei tahagi ju! See on rõõm ja nauding, kui mõnele sellisele ei meeldi! Aga on ka täitsa toredaid, kes on: "... aga putsisaatmine on ju vihakõne ja vaimse vägivalla killast! Kui mina oleksin viiekümneaastane Elle, ma küll ei tahaks mingit klouni end esindama! Ja kurat, oled haige, püsi kodus!" ja ma lihtsalt ... noh, jah.

Endale meeldida.
Mida ma üritan midagi muud???

Aa, mina ei olegi Mikk Pärnits?
Pisiasjad-pisiasjad ... Vabalt võiksin olla. Mõtteviis on sarnane, lihtsalt mul ei ole enese kaitsmisel nii palju julgust. Ei, ma ei KARDA midagi, aga mul ei ole sees suhtumist "ise olete lollid!", ma pean eraldi pingutama, et see tuleks.
Või piisavalt palju jalaga saama, et hakkaks nii valus, et otsustavalt vastan. Üldiselt leban maas ja üritan seletada, et tegelt ma olen ju hea, ei ole vaja lüüa!
Kuigi tegelt ei ole valu mõõdupuu. See arusaamine, et ei pea laskma end peksta, võib vastu lüüa, tuleb kuidagi teistmoodi. Tal on see selgelt SEES, mitte et peab metsas taga otsima.
Mina muudkui mõistan ja ei mõista hukka jne.

Aga kõige selle enesekaitsevõimekuse juures Pärnitsale meeldib (samuti) tunne, et temast saadakse aru. Seda on näha. Et alati ja kõigiga ei pea võitlema, vahel keegi hoolib ja hindab ja ja ohhhh! kui hea see on!

No ei tule midagi uut loomadest, noh!
Mõtlen aina ja aina Pärnitsast.
Aina.
Kui ma tunneks teda isiklikumalt, kui et oleme fb-sõprad, ma küsiks talt last. Kammaan, meil on isegi ühine lemmik-raamatusari! Eriksoni Malaze-lood.
Loteriis on me fännamise järelmid näha. Minu kirjutatu, mõned tema kirjutatud.

Me oleme ühte verd, tema ja mina.

Vist.

Viisakas jutuveeretus

Ma ei saa sellele Bradbury-värgile minna.
Sest olen haige ja hetkel on haigena avalikule üritusele minemine erilise õeluse ja/või erilise juhmuse märk. Nii et nõmedalt ennastohverdav nagu ma olen, oma haigustest, kehvast enesetundest ja suren-nurgas soovist üle vaatav, seekord jääb minemata.
Teistele jama ei taha viia ja kui mul juba kolmandat päeva vilets on, ei saa ka öelda, et "korraks hakkas, siis kadus".
Imikut ei läinud kah hoidma.
Maitea, hakkan mõnes mõttes normaalseks muutuma v? Et kui mul on halb midagi teha, ei teegi?!
Vau.
Ja seekord on see teistele ka hea. Win-win. 

Pealegi ainus inimene, keda tean sellele üritusele reklaami teinud olevat, olen ma ise. Nii et pole tõenäoline, et jube palju inimesi pettub, et mu kaunist nägu ei näe.

Kuigi haige on ikkagi vastik ka olla. Nii jõuetu. Niiiiiiiii jõuetu!!!!

Krt, kes lihvib uues kodus seina, kui mina seda ei tee? Roheliseks värvitav ala on roheline, aga valge ala on pahtlimuhuline! Äkki peaksin vähemalt pakkima? Äkki peaksin ... pean v?
Ah, ok.
Las olla.
Ma olen haige. On ok mitte rabeleda ju.
Isegi ujuma ei taha minna. Mitte ei saa, vaid ei taha. Mis on päris veider nende soojade ilmadega, mul sulab pea otsast ära, nagu oleks see jäätisest. Aga no ei taha, mis teha.
Jahe dušš. Kõlab paremini.
Ja toidust sobib jäätis. Mitte omaenda pea, aga päris jäätis.

Huvitav, et isegi koer pole: "No oleme nüüd aktiivsed, teist päeva pole ujumas käinud, mis elu see on?!"
Vaatab mind ainult kurvalt, kui peab enne krõbuskid ära sööma, kui konte saab.
Kass vaatab mind kurvalt niisama. Ilma mingi hea põhjuseta peale selle, et ma võiks veeeeeeel konservi kaussi panna. Aga kui ei saa, heidab magama ja kogu lugu.
Lisaks on tal eluga leppinud klaasistunud pilk juhtudeks, kui koer saab konti ja tema ei midagi. Mul enamasti hakkab siis piinlik ja lõikan teise kondi küljest paar ribakest liha ka talle.
Maksi ja Mooritsa raguu on ses osas hea, et seal on PALJU liha.
Kanakaelu pistavad mõlemad ühesuguse innuga.

Jah, kui oma elust pole muud rääkida, kui et kehv on haige olla ja ilm kuum, räägin loomadest. Ikka parem kui Pärnitsast!