Irin ja virin

Ei ole minu vastutus. 
Ei ole TÕESTI mitte kuidagi minu süü! 
Aga ...
Mingil saatanlikul põhjusel olen ma oma fb-sõprade nimekirjas pidamas mõnesid, kes mulle otse närvidele ei käi, otse väga rumalat juttu ei räägi ja et nad vahel on üle võlli sarkastilised - noh, ma kannatan selle välja, sest ega nad ju otse kellegi pihta. Ongi selline üldine lõugamine stiilis: "Mõned on ikka hästi lollid!"
Aga ajuti tulevad läbi nende kommentaaride mu silma ette postitused, mis ...

...

...

Seekord oli hoolikalt ära toodud (kirjavead säilitatud) kiri, mille sisuks oli: "Hakatagu alkoholi müüma kella üheksast, mitte kümnest". 
Kirja ennast ma läbi ei lugenud. Panin pilgu peale, tuvastasin sõna "mõttet", selge, mis seal ikka. Õnnetud hädas inimesed.
Aga õõva tekitas raamlugu, mille esitas poliitik ja reformierakonna liige, kes esiteks tõi ära selle kirja ja teiseks pani kohe püsti fb-hääletuse, et kas soovite varasemat alkoholimüüki või las jääda asjad, nagu on.
See on ikka sihuke nõrgemate mõnitamine ja poosetamine ja ... oh, mul ei ole isegi korralikke sõnu selle kohta, MIS see siis ikkagi on! Mul on konkreetselt halb mõelda, et nii kurje inimesi olemas on, rääkimata veel sellest, et nad ei häbene seda ka. Avalikult õel ja ei hakka isegi teesklema, et on kuidagi inimesesõbralik!
Sihuke on poliitik. Ilmselt saab mõne hääle ka. On enne saanud ja saab ka tulevikus. 

Miks inimesed on inimesed???

Ühtlasi olen kuumalainega juurde võtnud. Sest liigutada ei suutnud, pea valutas, nii halb, viuviu, kas kuidagi saaks paremaks ..? Hm, see šokolaadiküpsis tundub päris hea tegelikult. Veresuhkur on ka vaja üleval hoida, aga see on sihuke teoreetiline taust tundele, et šokolaadiküpsis hea.
Teen, mida vaja, et parem oleks!

Ühtlasi olen muutunud snoobiks ja leian nüüd, et teisi šokolaadiküpsiseid ei hakka üldse tegemagi, ainult need on head ja õiged!
Retsept on allpool, kerige. Fotokaamera kohta ei viitsinud lugeda ja pole siiamaani lugenud. Aga küpsised on priimad. Kuigi 425 grammi šokolaadi asemel olen reeglipäraselt 400 kasutanud. 
Valget, tumedat, piimašokolaadi vaarikalisandiga, valget šokolaadi mustikate ja paistutatud riisiga - head küpsised tulevad igal juhul. 
Taignasse läheb tume, muuga varieerisin.

Et ma juurde olen võtnud, nii hea enam pole, aga noh - ilus olen ikka =P Ja kõht kadus päeva vähesöömisega taas eest ära. (Sest ma EI TAHA enam rohkem süüa, šokolaadiküpsised tunduvad vastikud ja kuigi magadasaamiseks on süüa vaja, krabipulgad ja maasikad vahukoore-toorjuustukreemiga (jaa-jaa, tean, ei ole olematu lahjasöök) ajavad asja ära. 
Aga krabipulkade juurde majoneesi ka ei taha!
Suur muutus.)

Aga seda muutust ikka ei ole, et pea enam ei valutaks. Eile hilisõhtul oli täitsa tunne, et ohh, vohh! Käisin isegi jooksmas ja mahe ööõhk ja jaa ... ja tühjagi, öösel jälle ibukas, hommikul teine ibukas ja külmutatud köögiviljad laubale. Mingi aeg hiljem alistusin. Sumatriptaan. 
Nüüd on olemine nõrk, uimane ja kerge aimatav tuige lauba taga nagu faking PAAR NÄDALAT juba (eile õhtul oli nii hea, miks see ei säilinud?!) ja oehhhh.
Kusjuures ma ei tunne, et jahedam oleks. S.t. on muidugi, ega ma LOLL ei ole, aga ikkagi on päeval õues käia raske ja kogu aeg otsin kõndimiseks varjuga kohti. Päikese käes on liiga halb. 

Kirjandusest natuke

Vaatasin läbi vanu alleshoitud pabereid. 
Leidsin oma esimese nö. luulekogu. Väljaprinditud luuletused nime all Fat Fabilooser. 
Too nimi on ema mehelt, kes ütles mulle ükspäev tookord-ammu, et talle tuli pähe lahe nimi. 
Võtsin selle kasutusele, sest tundus sobivat.
Õnneks olin oma esimese päris luulekogu ilmutamise ajaks natuke vanemaks saanud, mitte 15, ja ei kasutanud seda enam.
Ega ks-i asemel x-i.

Aga teate mis: ma tunnen end ikka veel täiesti ära neis luuletustes. 
Seda ma mõtlengi, kui ei suuda näha lapsi kui mingit eraldiseisvat liiki, inimese röövikuid. 
Mina olin mina, mis siis, et alla kaheksateistkümnene!

Inimlik rahulolematus

Ükskõik, kuidas ma ka armastan rohtu,
ükskõik, kuidas armastan maad,
ei leia ma iial vist lohtu,
et kuidagi taevast kätte ei saa.

Või see. (Selgelt minu ettekujutus paradiisist, minu Nangijaala.)

Mina lähen ka lõpuks ära.
Liigutan kõrvu ja tõusen lendu.
Aasta ja päeva pärast olen päral.
Kõhklen. Siis võtan südame rindu.

Maandun pisikesel rohelisel tähel,
sörgin erutatult koju piki randa.
Niiske vetikas mu varba vahel
võtab kõik mu mured enda kanda.

Mul on kodu hästi suure puu sees,
okste vahel imelised viljad nagu sahvris,
õõnes mitu tuba, vann ja WC,
koristavad minu järelt sõbralikud ahvid.

Ümberringi liiv ja kanarbik ja rohi,
mõned tähepojad, keda rõõmuks vajab keha.
Mitte kellelegi haiget teha siin ei tohi,
arutame maailma asju, muud ei viitsi teha.

Et ... ma kohendasin natuke praegu. Kui sõna "ma" esines neljas reas neljast, vähendasin "ma"-de kogust kahele, kuid midagi rohkemat ei teinud - ja phmt võiksin praegugi umbes sedasi kirjutada, ainult koristama olen ise nõus. 
Ei koormaks ahve. 
14 või 41, ma olen üsna samasugune inimene. Ja ei saa aru, TÕESTI ei saa aru, mis peale ajatunnetuse on see oluline kvalitatiivne vahe minuga 27 aastat tagasi. Krt, isegi solvumus "mind ei hinnata!" oma kirjanduse laiale kivile paiskamise järel on sama!
Tollal sain jubeda trauma, kui Asta Põldmäe ütles, et "Loomingule" pole siit (minu fiktiivsest luulekogust) midagi võtta. Jap, keskkooliõpilasena arvasin, et no paremini ma ei oska ja ei saa ja kui nad ei taha praegu, ei taha kunagi.
Nüüd olen nördinud romaanivõistluse pihta, mis on seda koomilisem, et mina ise ei ole tegelt kirjutatuga rahul ja vaikselt teen seda ümber ja paremaks, ent MIS MÕTTES nemad ei ole?! Kui nad ei taha, ei taha, keegi ei mõista ja hinda mind ... siis tuleb meelde: fännikirjad ja "avastasin enda jaoks uue imelise kirjaniku" ja no on olemas inimesed, kelle jaoks ma taban täpselt õiget punkti.
Et on ka ülejäänud ... noh, pole vähe rahvast, kelle arust Bukowski ja Coelho on head kirjanikud, Reeli Reinausile on keegi isegi mingi auhinna andnud (ja ta oli ka seekordses romaanivõistluse žüriis, WTF?!?!?!) ja üldse on jumala palju inimesi, kellele ei meeldi lugedes mitte saada uusi ideid või vaadata vanu uudse nurga alt, vaid kes päriselt ja tõesti rõõmustavad, kui neile öeldakse asju, mida nad juba teavad.

Mulle on palju-palju vastuvõetavam kriitika "see ja too ei olnud päriselt usutavad, näen, kuhu ta endale lati pani, aga ajas selle maha" kui "aga miks ta kirjutab SEDASI, miks ta ei kirjuta teistmoodi, miks ta ei kirjuta nagu need teised?" 
Sest ma ei suuda, ma ei taha, mulle ei meeldi ja mul on halb lugedagi, rääkimata ise samasuguste juurde kirjutamisest! Jätan pooleli ja judisen õudusest, kui meelde tuleb. 
Veronika Kivisilla on ka ju ... tunnustatud kirjanik. Olgu, Reeli Reinausiga võrreldes on ta üsna okei tegelikult kah, kuid ... 
võeh. VÕEH!!!!

Miks ma ainult teistest Eesti naiskirjanikest räägin? Aga mehed?
Ausalt: ma lihtsalt ei tunne nende raamatute peale nii tugevaid tundeid. Jah, oli raamat, jah, lugesin, mhmh. Ei olnud imeline, ei olnud kohutav, ei kahetse, et ette võtsin. Läbi lugesin, kuid midagi enamat öelda ei ole. 
Üldse loen ma tänapäeval nii vähe ja umbes pooles ulatuses raamatuid, mida juba lugenud olen (kui ma tean, et on hea, mul on hea turvaline tunne üle lugeda ja taas nautida!), et ega ma väga kursis olegi, mis toimub. Aga kui hästi öelda, siis: see Kell Rajasalu lugu on imeline. I-me-li-ne!

Oot, "laps" on laps, sest ajatunnetus?

Nagu kursavend Mikk Tarrastest veel vähe oleks, on mu esimese ülikooli aegsest sõbrast (lõpuks me küll enam ei suhelnud, sest tema naiseks saanud minu korterikaaslane ja endine sõber solvus mu peale ja kolis välja, Helmetiga kokku) saanud Tuntud Pervertõpetaja. 

Mis kehutas mind mõtisklema teemal: "Mis on laps?!"
Sest see natuke, mida ma tema enda sõnadest artiklist lugesin ja kunagist Helmetit meenutades ka loogiline tundub ja nii edasi ja tagasi, on tunne, täiesti ehe ja aus tunne: "Ma ei tee ju midagi valesti, ma näen neis [tüdrukutes] inimesi! Ehedaid inimesi, mitte lapsi!"
Sest "laps" on keeruline sõna tegelikult. 
Mida "laps" tegelikult tähendab?!
Lapsega ei või seksida ega üritada neid "ära rääkida", sest see on alati ärakasutamine. Lastele ei kehti kriminaalkaristused üldse samal moel, kui täiskasvanutele (ja kui kuskil kehtivad, on tegu ebainimlike, hukkamõistetavate seadustega, inimõigused ei ole järgitud). Alaealised ei tohi alkoholi  juua ja suitsetada, sest pole küpsed otsustama, et just seda nad teha tahavadki. 
Ja vähemalt minu jaoks sellal, kui mina laps olin, tõlkus see ideesse: "Lapse teod ja tunded ei ole päris, ei ole ehtsad. "Laps" ei ole päris inimene. Päris inimeseks, kelle tunded ja teod midagi ka tähendavad, kelle sõnu usutakse ja kel on õigus enda üle otsustada, saadakse täiskasvanuna."
Ehk lühidalt:

laps ei ole inimene

Mitte päriselt. Mitte nii, et tema tunded, sõnad ja tahe loeksid ka. Laps peab koolis käima, ei saa valida, kas tahab või ei taha. Laps peab ... igasuguseid asju, ei tohi igasuguseid asju ja kui ta mässab, üritab oma tahet tähtsaks pidada, öeldakse talle, et ta on laps veel, saab täiskasvanuks, siis teeb, mis tahab. 

Samas, olles elus teatud hulga lastega kokku puutunud, muuhulgas ka ise laps olnud (mitte et ma kunagi väga oma lapsolemist afišeerinuksin, ma pidasin lapsolemise rõhutamist nagu kinnitamiseks, et olen vaimse puudega ja otu), mul ei ole mingeid kahtlusi ka, et lapse tunded ON ehedad ja päris.
Neid ignoreerida on julm ning rumal.
Kas siis ... lapse tunded on nii tugevad, et ... maitea, et neid ei saa mõistusega kontrollida või midagi? Vähemalt võivad olla nii tugevad? Ja siis seadused on nagu ... mõistus? "Lapsehoidjaühiskond" on "inimeste tunded on üldse liiga tugevad, me reguleerime mõistusega!"
Jajah. Ja samas "mõistus" on muidugi üheseltmõistetav ja lamemaalased ja vaktsiinivastased on ju ka täiesti mõistlikud täiskasvanud! Mõistlikud ja mõistuslikud, üldse mitte tunnete küüsis, mis on peamine ...

Oot, ei.
Nagu ma olen juba arutlenud, et ole tunded ja mõistus üksteist kuidagi välistavad. Mõlemat võib olla üpris palju ja korraga - või ka üpris vähe ja ikka korraga. Tuim napakas, eks ole, mitte eriti harv nähtus. 
Kusjuures eriti koomiline on, kui sihuke hakkab sulle asju mõistuslikust seisukohast esitama, sest kuna mul on tunded, ma ju ometi ei suuda ka algeliselt mõelda, mkmm! Kõik need triviaalsed ideed on mulle täiesti uudsed ja ma ei ole neid kunagi kuulnud ega nende üle mõtelnud ega neid "prügiks" klassifitseeerinud, mind peaks ikka valgustama nende suhtes, onjo?!
Ok, aga ... Ideaalis oleks igal lapsel olemas täiskasvanu, kes kinnitaks. et see on väga halb ja kurb, et tal on paha, kes tunnustaks tema vajadusi ja ihasid, aga paneks need natuke kontrolli alla ka. Ütleks: "Ma mõistan, et sa tunned ja tahad praegu nii. Aga inimene sinu vanuses kasvab väga kiiresti ja aeg, mis minu jaoks ei tähenda eriti millegi muutumist, tähendab sulle võibolla poole isiksuse teistsuguseks saamist. Seetõttu keelavad seadus ja terve mõistus sul teha otsuseid, mis jäävad sind kauaks mõjutama - praegu, kuni sa kogu aeg muutud ja mõne üürikese aastaga täiesti teistsuguseks minna võid. Mitte et sa praegu ei ole tõsiseltvõetav - oled ikka. Lihtsalt ei sina ega keegi teine ka tea, mida sa näiteks poole aasta pärast tahta võid ja seega on su elumuutvate otsuste tegemise võimalus piiratud."

Nii et ... lapse tunded on päris kogu aeg. Ja ei ole isegi eeldust, et saab täiskasvanuks, on rohkem mõistuse kontrollitud vms - ega ikka ei ole küll nii, inimesed on ka täiskasvanuna vahel sageli kohutavalt ebamõistlikud. Ja ebamõistuslikud (mis ei ole üldse sama asi).
Aga ajatunnetus on teine. Kolm kuud, mis lapsena näib igavikuna, on täisealisele juba ettekujutatava mahuga ajaports, eks? Jah, muidugi ma vaatan praegu aja möödumisele veel kõvasti teistmoodi, kui kahekümnesena. Tollal ... mul on meeles, et kui rasedaks jäin, ma olingi kogu oma ettekujutatava tuleviku rase. Et see laps kunagi sünnib ka, oli nii kauge tuleviku muusika, et ma ei kujutanud seda päriselt ettegi.
Aga lapsena? Jestas, üheksa kuud oli terve ... no ma olin põhikoolis, kui võimatu oli isegi mingeid pisikesi plaane teha kaugemale kui nädal ette! 
Krt, mul on PRAEGU nii, et ma ei suuda pikki plaane teha, sest no ... aasta pärast võib ju kõik muutunud olla! Vbla on tuumasõda alanud, vbla sain katuselt kukkuva tellisega pähe, vbla jään auto (khm, või rongi) alla ...
Ja ma olen 41. Ei muutu vähemalt ise enam aastaga kuigivõrd. 

Nii et laps olemine ei ole mitteinimene olemine mitte kuidagi. Lihtsalt see on muutuste aeg ja pika perspektiivi otsuseid ei tohi teha. 
Krt, vaata aga. Täiesti loogiline!

Ilm

See ei ole isegi naljakas.
Olgu, natuke, nii Mona Lisa jagu muigama võtab, et inimesed lähevad VABATAHTLIKULT "soojale maale päikest saama".
Ja mul on siukeste ilmadega alati permamigreen. Isegi kui ma ei lähe toast väljagi enne 9 õhtul, joon palju vett ja sunnin end isegi sööma. (Isu muidugi ei ole, ent olen märganud, et kui vereglükoos väga langeb, hakkab pea VEEL ROHKEM VALUTAMA.) Tabletid aitavad ainult natuke. Igasugused veidrad kohad hakkavad kaasa valutama, hetkel näiteks vasak munasari.
Iga krdi kuumalaine. 
Kunagi käisin Drachenfestil, sellest on unustamatult õudsed mälestused võtmes "kuumalaine, peavalu, ainult duši all oli natukeseks parem".
Nagu ... kas need inimesed, kes on: "Oo, jess, viimaks ka minu masti ilmad!" saavad külmalainete ajal päevi ja nädal otsa kestvaid migreene, tahaksin ma teada?! Sest kui nad saaksid, oleks asi mu jaoks tasakaalus - vahepeal on sul hea ja mul halb, siis jälle vastupidi, olgu. 
Aga minu arust nad virisevad niisama. Lihtsalt: "Mulle ei meeldi külm!" Aga mul on konkreetselt valus kuumas, ma KONKREETSELT ei suuda mitte midagi teha. Ei saa isegi magada, sest liiga palav on. 

Näide jaburast

Praegu on kusjuures veel okei. Valu tõmbas tagasi, kui kaks tabletti sumatriptaani hinge all lihtsalt istusin duši all tund aega ja lasin veel endale peale joosta. Vahepeal panin duši kinni, jahtusin (vannitoa ukse jätsin ettenägelikult lahti), siis jälle sisse, ja nüüd olen küll väga väga väsinud, aga valuvaba - ja see ometi selge võit. 
Õues on ikka 24 kraadi sooja. 
Maitea, tapaks end või midagi. 
Õnneks vähemalt ilma osas on täitsa kindel teadmine, et kord läheb jälle paremaks. 
Muidu: kõik need krdi "tuleb ainult vastu pidada, küll tuleb kord ka paremaid päevi" loosungid, pildid, meemid jne on talumatult jaburad.

Jah, tuleb küll. Keskmiselt kolm kuud kannatad välja, võitled päeva õhtusse ja oled taas hakkama saanud, jai! ja siis on üks päev, mille järel ei olegi tunnet: "Oh, pidasin vastu, jäin ellu, jee mina!" vaid: "Päris mõnus on olla." 
Jess, selle nimel tasub ikka vastu pidada, eks ju?

Oh, mul ei ole tegelikult halb tuju ega midagi.
On lihtsalt --- tunne, et mind ei mõisteta ÜLDSE. Kuidas saab võrrelda oma: "Jahe on vastik!" ja minu "Ma SUREN kuumas ära või vähemalt soovin, et oleksin surnud!"?! 
Ning siis tuleb meelde igasuguseid teisi seesuguseid asju, kus inimesed lihtsalt - ei saa aru.
Näiteks et kuidas ma saan tahta veel füüsilisi lapsi? Soovin neile sama kohutavat geenipagasit kui mul ja et nad kannataksid?! Mis mul viga on?!

Disclaimer: kui ma sain aru, et mu meeletu kramplik soov last saada on soov inimestele meeldida, saada beebiga kaasnevat positiivset "Awww, ta on nii nunnu!", mu meeletu kramplik soov taandus ja on nüüd lihtsalt: "Oleks lahe." 
Ent lahe oleks ikkagi. 

Sest esiteks ei näe ma asja üldse oma kohutavate geenide paljundamisena, vaid ma arvan, et mul on päris krdi head geenid ja et nende omanikul on vbla vahel väga valus - krt, ikka parem, kui teistele valu teha ja arvata, et see on ok! Raudselt parem!!!!
Teiseks: suht kõigile inimtüüpidele sobib, kui neile antakse palju armastust, ja SEDA on nii minul endal anda kui minu geenides kõvasti. Nii et lisaks sellele, et saan üles kasvatada palju rõõmsamaid ja enesekindlamaid lapsi, kui ma ise olen (sest minu vanemad - nagu sitaks paljud vanemad maailmas - arvasid, et kui laps on hästi selline, nagu teistele meeldib, tõestavad nemad tema vanematena, et on head inimesed ehk minu peal oli ka nende pandud koorem olla selline, et kõigile meeldiks), maailm saab ka parem, armastavam ja leebem, kui minutaolisi seal rohkem oleks.
Miks ma tahaksin rohkem lapsi ja kui füüsilisi ei saa, siis lapsendan? Et maailma rohkem headust ja armastust tuua, noh! 
Seniste kahega on täiega õnnestunud. Nad on niiiiiiiiiiiiiii nunnukad, niiiiiiiiiiiiiiiiiii armastust täis, oleks rohkem nendesuguseid, oleks inimühiskond igasuguste kahtlusteta parem.
Lihtsalt - kaks on ikka hirmus vähe, eks ole. 

Ma ei pea maailma ära parandama, maailm saab hakkama. Võta vabalt, ära põe, väga väga naine!
Ja ongi nii, et ma enam ei tunne, et mu elu on mõttetu, kui uut titte ei saa. 
Kuid ... kuid ma ikkagi arvan, et inimühiskond võiks parem olla. Ja ma ÜLDSE ei saa aru ideest, et oleks parem, kui oleks rohkem isekaid, ainult endast hoolivaid ühikuid, ja vähem selliseid veritseva südamega isendeid kui mina. 
Nagu ... wtf. 

WHAT?! THE FUCK?!

Ja ma ei saa aru ja nemad ei saa omakorda minust aru ja keegi ei mõista mind ja UÄÄÄÄ! 

Ja ilm on selgelt liiga soe!