Kirjandusest natuke

Vaatasin läbi vanu alleshoitud pabereid. 
Leidsin oma esimese nö. luulekogu. Väljaprinditud luuletused nime all Fat Fabilooser. 
Too nimi on ema mehelt, kes ütles mulle ükspäev tookord-ammu, et talle tuli pähe lahe nimi. 
Võtsin selle kasutusele, sest tundus sobivat.
Õnneks olin oma esimese päris luulekogu ilmutamise ajaks natuke vanemaks saanud, mitte 15, ja ei kasutanud seda enam.
Ega ks-i asemel x-i.

Aga teate mis: ma tunnen end ikka veel täiesti ära neis luuletustes. 
Seda ma mõtlengi, kui ei suuda näha lapsi kui mingit eraldiseisvat liiki, inimese röövikuid. 
Mina olin mina, mis siis, et alla kaheksateistkümnene!

Inimlik rahulolematus

Ükskõik, kuidas ma ka armastan rohtu,
ükskõik, kuidas armastan maad,
ei leia ma iial vist lohtu,
et kuidagi taevast kätte ei saa.

Või see. (Selgelt minu ettekujutus paradiisist, minu Nangijaala.)

Mina lähen ka lõpuks ära.
Liigutan kõrvu ja tõusen lendu.
Aasta ja päeva pärast olen päral.
Kõhklen. Siis võtan südame rindu.

Maandun pisikesel rohelisel tähel,
sörgin erutatult koju piki randa.
Niiske vetikas mu varba vahel
võtab kõik mu mured enda kanda.

Mul on kodu hästi suure puu sees,
okste vahel imelised viljad nagu sahvris,
õõnes mitu tuba, vann ja WC,
koristavad minu järelt sõbralikud ahvid.

Ümberringi liiv ja kanarbik ja rohi,
mõned tähepojad, keda rõõmuks vajab keha.
Mitte kellelegi haiget teha siin ei tohi,
arutame maailma asju, muud ei viitsi teha.

Et ... ma kohendasin natuke praegu. Kui sõna "ma" esines neljas reas neljast, vähendasin "ma"-de kogust kahele, kuid midagi rohkemat ei teinud - ja phmt võiksin praegugi umbes sedasi kirjutada, ainult koristama olen ise nõus. 
Ei koormaks ahve. 
14 või 41, ma olen üsna samasugune inimene. Ja ei saa aru, TÕESTI ei saa aru, mis peale ajatunnetuse on see oluline kvalitatiivne vahe minuga 27 aastat tagasi. Krt, isegi solvumus "mind ei hinnata!" oma kirjanduse laiale kivile paiskamise järel on sama!
Tollal sain jubeda trauma, kui Asta Põldmäe ütles, et "Loomingule" pole siit (minu fiktiivsest luulekogust) midagi võtta. Jap, keskkooliõpilasena arvasin, et no paremini ma ei oska ja ei saa ja kui nad ei taha praegu, ei taha kunagi.
Nüüd olen nördinud romaanivõistluse pihta, mis on seda koomilisem, et mina ise ei ole tegelt kirjutatuga rahul ja vaikselt teen seda ümber ja paremaks, ent MIS MÕTTES nemad ei ole?! Kui nad ei taha, ei taha, keegi ei mõista ja hinda mind ... siis tuleb meelde: fännikirjad ja "avastasin enda jaoks uue imelise kirjaniku" ja no on olemas inimesed, kelle jaoks ma taban täpselt õiget punkti.
Et on ka ülejäänud ... noh, pole vähe rahvast, kelle arust Bukowski ja Coelho on head kirjanikud, Reeli Reinausile on keegi isegi mingi auhinna andnud (ja ta oli ka seekordses romaanivõistluse žüriis, WTF?!?!?!) ja üldse on jumala palju inimesi, kellele ei meeldi lugedes mitte saada uusi ideid või vaadata vanu uudse nurga alt, vaid kes päriselt ja tõesti rõõmustavad, kui neile öeldakse asju, mida nad juba teavad.

Mulle on palju-palju vastuvõetavam kriitika "see ja too ei olnud päriselt usutavad, näen, kuhu ta endale lati pani, aga ajas selle maha" kui "aga miks ta kirjutab SEDASI, miks ta ei kirjuta teistmoodi, miks ta ei kirjuta nagu need teised?" 
Sest ma ei suuda, ma ei taha, mulle ei meeldi ja mul on halb lugedagi, rääkimata ise samasuguste juurde kirjutamisest! Jätan pooleli ja judisen õudusest, kui meelde tuleb. 
Veronika Kivisilla on ka ju ... tunnustatud kirjanik. Olgu, Reeli Reinausiga võrreldes on ta üsna okei tegelikult kah, kuid ... 
võeh. VÕEH!!!!

Miks ma ainult teistest Eesti naiskirjanikest räägin? Aga mehed?
Ausalt: ma lihtsalt ei tunne nende raamatute peale nii tugevaid tundeid. Jah, oli raamat, jah, lugesin, mhmh. Ei olnud imeline, ei olnud kohutav, ei kahetse, et ette võtsin. Läbi lugesin, kuid midagi enamat öelda ei ole. 
Üldse loen ma tänapäeval nii vähe ja umbes pooles ulatuses raamatuid, mida juba lugenud olen (kui ma tean, et on hea, mul on hea turvaline tunne üle lugeda ja taas nautida!), et ega ma väga kursis olegi, mis toimub. Aga kui hästi öelda, siis: see Kell Rajasalu lugu on imeline. I-me-li-ne!