Apike

Saate aru, SIUKE päev, ma ei suuda, maisaa, ma olen nii katkiväsinud - ja pojal IKKA pole jalgpallibuutsasid. 
Mis värk on? Kuidas neid tehakse, mis idee seal taga on, et neid on nii raske jalga saada?! Ma nimelt keeldusin ostmast paari, kui Poeglaps mõlemat jalga ei saa - ja no ta ei saanud. Kolmest kohast sõrmenukid verised. Sealhulgas pöidlanukk samuti.
Viimasel paaril oli kõige enam lootust, aga kuna ta näpud olid juba katki, kohalik kingalusikas ka ei toiminud (kuigi osaliselt võibolla seepärast, et tegu oli kohutavalt pika riistapuuga, poole reieni ulatus seisval pojal), jätsime viimaks ostmise "järgmiseks korraks". 
Kui sõrmed ära paranenud on. 
Kuram, jalgpall on hirmus mäng ilmsesti. 
Uusi jalatseid on tal vaja seepärast, et praegused on nii väiksed, et peale igat trenni on varbad ära hõõrutud. 
Veri ja haavad igal pool!

Lisaks - et selgitada, KUI raske mul on! - läksin netis vaidlema teemal "kas autoripositsioon võib jälk olla ja ma võin seda näha esitletavas". Mulle jääb muidugi minu arvamus, talle tema oma, aga ma olen väga häiritud, et tema saab oma arvamuse eest laike ja mina olen üksi. 
Sest minu jaoks on see nii ilmne. Mida ja kuidas ma kirjutan annab minu kohta maailmapalju infot, mida ja kuidas kesiganes kirjutab, on tema kohta infot TÄIS. Ma ei tunne mingit huvi lapspornot ülistava teose vastu - ja siinkohal ma ei pea silmas mitte Kaur Kenderit, vaid hüpoteetilist autorit, kes laseb kaheteistaastasel tüdrukul abielluda täisealise sõjamehega ja siis kirjutab, kuidas "tema vasttärganud rinnad kummusid võrgutavalt pruutkleidi punaste hõlmade all" ja "huuled paotusid kui lilleõis". 
Mulle on see jälk ja ma ei saa aru, kuidas täitsa intelligentsed inimesed väidavad: "See ei pruugi autori seisukohtade kohta midagi öelda."
Nagu ... kui pruuti kirjeldatakse kõrvaltvaataja seisukohtalt, kes pole autor, ok. Inimesed võivad näha igasuguseid asju lähtuvalt omaenda kultuurilisest tagapõhjast. Sobib. Aga kui see on autorikirjeldus, minu arust ei ole kahtepidilugemise võimalustki. 
Ja mitte ainult üks inimene pole minuga lahkarvamusel, neid on mitu!
Nutt ja hala ja tahaks kohe varahommikul suitsu teha seepeale. 
Või siis ei tahaks, asja täpsemalt ette kujutades hakkas iiveldama.

Võibolla ma ei peaks seda vestlust edasi ajama. See teeb mu selgelt õnnetumaks. 
Hm. Ok. Luban endale ühe, metatasandil vastuse veel teemal "ma rohkem ei kirjuta, ma lähen õnnetumaks" ja tehtud. 
Möödas. 
Olgu, uus päev. Loodetavasti tuleb leebem kui eilne.
Ei, oota. Mis loodetavasti! Ise ma ju tegin ja korraldasin ja ..! 
Ok, ma ei suru end enam läbi halli kivi täna. Aitab küll, mul on ka puhkust vaja!