Pole üldse mõtet ehitada

Kus krt see põhjus on, et ma kogu aeg endale liiga teen?! 
Vbla seal, et "inimeste jaoks on normaalne" ja siis ma üritan ka normaalne olla, kuigi tegelt tean, et ei ole? 
Vbla seal, et teha teisi õnnelikumaks on nii tore, isegi kui ma ise sealjuures katki lähen, et kuni asi on veel jeeli-jeeli serva peal ja ma täiesti tükkideks ju ei lagune, ainult halb on, ikka teen? Kui kõik keharakud "EI!" ei röögi, tuleb "jaa, ma saan" üle huulte või klahvide alt palju libedamalt?

Ja jah, sealt "no mina teen ja see on NII KURADI RASKE, ent ikka teen" on samas pärit suur osa mu kulmukergitusest teiste inimeste pihta. 
Et iga trauma on trauma ja pole mingit hierarhiat ja uppuda võib 39 cm vette samahästi kui 7 meetri sügavusse? No aga kui ma loen, MIDA inimesed teevad LÕBU PÄRAST, ma saan väga aru, et neil on konstantselt kordades ja vbla ka kümnetes kordades kergem elada.
Ehk mitte ma ei hinda "pff, tühiasi!" sealt pealt, et ma olen vastupidavam ja vingem ja mina ju jaksan, vaid ma hindan "pff, tühiasi" sealt pealt, et krt, see on minugi meelest tühine, mis veel sina? MIDA?!?!?!
(Spa on lõõgastav?! PÄRISELT?! Kui mina spas käin - vahel ikka käin, sest teistmoodi keskkond ja vaheldus, kogu aeg ei saa ju PÄRIS kodus ka istuda, põhjus oma lapsed kaasa haarata ja värki - võtab see kõik mu lusikad ja pärast puhkan neli päeva end sellest jubedast koormusest välja. Ok, vbla viis. Ja sellest naaberlinna sõidust ja kahe ööbimisega spakülastusest saab nii palju kogemusi, et jätkub aastateks.) 
Ning kui siis tuleb isik see või isik too ja on: "Miks sa ennast nii eriliseks pead, ma ka olen teinud seda ja toda ja teen ka praegu ja sinuga täitsa võrdselt!", mul on: "Issandjeesus! Me oleme ühejaksavad sinu meelest v???"
JA kui ma siis loen mõnda nende postitust ja peaksin ideeliselt neile kaasa tundma, sest krt, auto ei käivitunud või nad said hambaaukudeni vihma käes märjaks, mul ikka ongi: "THEFAKK probleemid?!?!?!"

Sest ma ei suuda näha, et need on probleemid. 
Mus mitte ainult et ei käivitu kaastundemootorit, mus käivitub ärritusmootor, et keegi üldse suudab selliseid asju probleemidena tajuda. KUI VÄIKSED PEAVAD TEMA MURED ELUS OLEMA, et ta on ärritunud, vihane ja hädas, sest sai märjaks?! Nagu .... 

...

....

Jah, ma vahetan mõttes ja saan aru, et ok, nii nagu mina suren kuuma käes, vbla mõni sureb vihma käes, ok.
Ainult et kui ei rõhuta sellele, ei ole pikalt juttu, kuidas antud isik ÜLDSE vihma ei kannata või KUI tähtis on talle tunda, et tal on auto, mis sõidab, ma ikka ei suuda sisse elada. 
Krt, kui ta ei anna mulle oma isiklikku vaatenurka, vaid suhtub sedasi, et kellelegi ei meeldi ju märjaks saada või kõik ju teavad, et täiega nõme on, kui automaatselt arvestatu (ja siis ma sõidan autoga maja eest sinna ja sinna) ei teostu, ma võtan seda nii, nagu MINA saaks märjaks või - nojah, autot mul ei ole. Aga kui jaamas ootamatult selguks, et raudteeõnnetus, rongid ei sõida. 
Ja teate mis? Kumbki nendest pole minu jaoks blogis mainimisegi teema. Rääkimata tervest postitutest. Vbla ma kulutan pool rida, kirjutamaks, et "pealegi sain täna üleni märjaks" või "lisaks oli raudteel mingi jama ja rongid ei sõitnud, pidin bussiga minema". Aga need ei ole asjad, millele vähegi keskenduda.

Krt!
"ON raskem, kuratkuratkurat!" on vist väga hinge peal mul.
Sest oli aint plaanis mainida, et õhtul jälle lapst hoidma, ja sinna taustale tõdeda, et mitte et teab mis värske olemine oleks. Esiteks ei ole teises linnas larpimisest veel taastunud ja teiseks käisin eile kinos ja emal-tütrel külas ning olen sellest täiesti laip ... aga millegipärast ikka lähen. Sest lapseemal on tööle minna vaja.

Aa. Kino. Kratt. 

Mulle meeldis, K.le meeldis, aga mu lapsed JÄLESTASID seda. 
Ehk minu jaoks on see irvhambaline film, kus saavad puid alla absoluutselt kõik: teismelised ja vanaemad, kristlased, kuradilembid, esoteerikud, ameeriklased, venelased, eestlased, koalitsioonid, opositsioonid, puudekallistajad, nutiinimesed, metsaraiujad ... oli üks täiega positiivne tegelane.
See oli hipster, kes hüppas kolm korda üle värava ja tõmbas parmupillil ühe sügavmõttelise "dännn"-i. (Meie meelest mängis teda sama näitleja, kelle hääl klipis seletab, et kratti pole üldse mõtet ehitada.)
Vot see hipster meeldis mu lastele ka.
Aga üldiselt nad jälgisid filmi kui lugu inimestest ja läksid täiesti katki. 
"Mul on vallavanemast NII KAHJU!" ütles Tütarlaps, silmad konkreetselt pisarais. "Ja mis saab neist ... ma ei tea, viiest mõrvast?! Kas vanaema läheb nende eest eluks ajaks vangi?!?!?!"
"Juuli ja August olid normaalsed. Ok, see poiss ka - normaalne, mitte TORE, eks ole. Aga kõik teised olid täiesti haiged! See oli mitte lihtsalt kõige halvem film, mida ma kunagi näinud olen, vaid järgmiseni on niiiiiiiiiiii palju maad!" Noormees demonstreeris käega. "Kratt" oli maapinnal ja siis tema rinna kõrgusel tuli järgmine halb film. Veel järgmine jäi sellest 5 cm kaugusele.

Nii et kogupere-film ei ole teema. See on SELGELT täiskasvanutefilm. Võibolla vastuvõetav ka noortele, kes maailma väga kaugelt jälgivad ja midagi isiklikult ei võta. 

Oh, ja koogisse panin ka kaugelt liiga palju soodat ja sidrunhapet, nii et pool kooki kerkis vormist välja ja plärtsatas ahjupõrandale

... krt, kui raske on võtta lusikas ja sellega soodat ja sidrunhapet tõsta?
Ei, ikka on vaja otse pakist raputada ...
Mul oli vist liiga vähe lusikaid, mh, ah?

Kunagi Murca küsis mult, et kas mu pea ei valuta, kui mul pingelisi olukordi ei ole?
Tol hetkel oli mul pingeline olukord just mööda saanud, pea valutas ja ma ei olnud kõige vahedam väits, nii et väitsin: "Ega ei."
Pärast mõtlesin järele ja sain aru, et ikka ju. Vahel otsustab pea valutada, kuigi üldse mingit välist põhjust ei paista, ja vahel on väline põhjus, mis ei allu minu kontrollile, näiteks madalrõhkkond. Aga oma iva tõdemuses "ise ju teen endale!" on. 
Sest peale pingelist olukorda valutab ALATI.
Situatsioonis endas isegi ei pruugi. Kui adrekas kõrgel ja sahm-sahm-sahm, vehk-vehk-vehk, pääseb ajuti täitsa valuta, ja mu laupäevane mäng oli täpselt selline. Koormust hullumiseni, isegi mitte lootust kõik ära teha, ainult rabelus.
Väga haarav. Väga väsitav.
Enne mängu avastasin rongis, et jätsin koju NII korseti KUI kosmeetikakoti. (Üldiselt mul puudub kalduvus asju maha jätta, miska seekord juhtuski. Olin nii kindel, kuidas mul on kõik olemas, et ei kontrollinud mõttes üle.) Öömaja andev inimene oli kokku lepitud, aga ta oli kolinud ja kuhu, krt, mul polnud enam võimalik netist vaadata (sest ma olen nuputelefoniga vanaema). 
Nii et ostsin Humanast 1.50ga salli, mille endale korseti asemel vööle sidusin, tegin Tartu Kaubamajas testreid kasutades meigi, ja pärast mängu helistasin öömaja-pakkujatarile ja sain täpsemad juhendid. 

Kõik sai korda.
Järgmisel päeval sõitsin koju ja oli ka veel enam-vähem, kolm 200-st ibukat ja 50 mg sumatriptaani - ja siis tuli esmaspäev.
Ehk turvaline väljapuhkamine oli alanud ja krt, kui raske jälle olla. 
Ja valus. 
Ja raske.
Ja valus. 
Ja nii edasi.
Aga K. on mu lemmik ja üle mõistuse armas ja see pehmendab palju =P Nagu päriselt. Phmt muutus me eludes nii palju, et kui ma meeleheitel ja ahastuses seletasin, et mul on nii raske end alati süüdi ja pealekäiva ja ahistavana tunda, kui ma talle ütlen, et armastan ja tore, et ta mul on, vastas ta, et see küll mingi ahistamine pole, lasku ma käia.
Miska mul on nüüd täiega õnnelik ja helge olla, sest ... sest ma olin varem piiridest valesti aru saanud, need on hoopis laiemad ja lahedamad, kui arvasin!
Ja krt, kus see ON rõõm ja helgus ja armastus korda 17 umbes. 

Jaah, tean-tean, ei peaks tast kirjutama, kui just ei PEA tast kirjutama. Aga ma pean! Nii palju helgust elus juures nii väikse asja pärast!
Nüüd, kui mul on kurb ja väsinud olla, ma selle asemel, et mõelda: "Mind ei ole olemas, mind ei ole olemas," (see on lohutus, muide), kujutan ette, kuidas panen pea talle sülle ja ta teeb pai. 
Võib olemas olla küll nii.

Laura tehtud pildid

Mängida oli ka päris tore, kuigi ma juba kohale jõudes väsinud ja värki. 
(Nagu ikka, kui mäng hea.)
Peaks vist varsti üles panema kuulutuse rollimängijate kokkutuleku kohta, mida korraldan. Sest ... maitea, olen veits loll ja ikka kipun asju korraldama. Kuigi tean, et maijaksa. Aga ikkagi. 
Vbla homme. 
Või siis eelkuultus täna, sest kaaskorraldaja tegi selle valmis. 
Mina tegin kooki ja ajasin selle nii nässu, nagu pole teab-mis-ajast ühtegi toitu nässu ajanud.

Ja vbla said need asjad üldse tehtud eile, sest ma ei taha postitust ilmutada, kui mul pole vähemalt ühte pilti siia juurde panna endast sel konkreetsel mängul larpimas. 

... ei, tegelt, hästi on. Ma pesin ahju ära ja see osa koogist, mis alles on, on söödav. 
Aga kõik see hea kate kerkis vormist välja ju ...!!!

***

Ok, pilti ikka pole, aga mul tuuritavad peas juba uue postituse kirjutamise tunded ja mõtted. 
Vbla hiljem tuleb? Nüüdseks olen otsustanud, et isegi kui on kole, ikka panen üles, sest NIIIIIIIIIIIIII kaua oodatud!

Kõhklesin, mis ma kõhklesin, saate lisaks minu näole mõnda veel näha, sest krt, mäng elab mängijates, mitte minus üksi!

Pisikene tiivaproov

Oh, minu vastu oldi kena täna ennelõunal. 
Kaks korda ootamatult ja üks kord poolootamatult. 
Poolootamatu kenadus on see, kui ma mõtlen: "Äkki on hommikul messengeris midagi .... naaah, pole seal muud kui "head ööd" või "kalli ja head ööd!""
ja siis ikkagi on. 

Nii et nüüd mul on tunne, et kirjutaks midagi võrgupäevikusse. 
Mis on edasiminek.
Neli päeva vait olla ei ole iseenesest midagi erilist, aga kui ma selle aja sees ei taha blogi sisaldavat akent lahtigi teha, oma viimast postitust vaadata ja millegi uue kirjutamine äratab ainult: "Aga misjauks?!"-tunnet, on asjad selgelt korrast ära.

Samas, NIIGI on hästi tegelt.
Sest ega ma piirdunud siis Mitte-Last-Teinud noorest mehest vabanemisega (raske töö ja pinget kõriauguni) ning võrgupäevikus enda ees seismisega (seda te nägite), ma ikka läksin täispanga peale välja ja arvasin, et kogu sellest raskusest võiks ju midagi head ka tulla ja on ju tunda, et ... (olen diskreetne), ja siis ma sain veel korra päris põhjalikult näkku ja makku.
Ning kui ma võrdlen igast eelmisi kordi võrgupäevikuvaevade ja näkku ja makku vaevadega, on seekord kõvasti leebem.
Nii leebe, et ma isegi ei pöördu AD-de juurde tagasi.
Orgasmide taastumine VÕIB sealjuures rolli mängida, ent kuna olen juba nädal otsa liiga õnnetu olnud, et midagi seksikat mõeldagi, mitte nii suurt, kui mõni arvaks. 

Muidu: see on täiesti reeglipärane, et kui ma vähendan või loobun AD-dest, siis tuleb blogidraama ja ma olen nii löödud, et tagasi endise annuse peale. (Välja arvatud nüüd, ent tendents on ikkagi tunda.)
Mõtlesin selle üle. 
Mul ju ikka käivad need draamad võrgupäevikus, äkki see on juhus, et just AD-de vähendamise ajal? Aga muidu ei ole KUNAGI niisuguseid! 
Hm.
Hm.
Võibolla on asi selles, et sertraliiniga tuimestamata mina kirjutab tooremalt, verise steigi tüüpi tekste vastukaaluks antidepressantidega minule, kellel on kõik läbi küpsenud, turvaline ja taltsas? 
Või noh, ilmselt see ei ole uimaselt tavaline, igav ja märkamatu üldisel taustal ikkagi. Aga kui ma olen mina ise mingite rohtudeta, on see juba otseselt aju- ja silmakriipiv. Siis tuleb ... reaktsioone ja ma olen alati šokis, et kuidas minu arust head ja loogilised teod-mõtted toovad kaasa SELLE?! 
Kuidas see ... VÕIMALIK on? 
Ma ei taha selles maailmas elada, ma ei sobi siia, miks inimesed on inimesed ...?!

Aga siis on teised inimesed kenad JA ma saan seda isegi vastu võtta (vrdl annetamispalve ja siis selgub, et sry, seda poldki vaja).
Nii et ma olen: "Vbla polegi nii hull. Näe, päike paistab, ei ole liiga palav, leib soolalõhega maitseb hea ja sobib kohviga nii hästi. Vbla ma isegi ... ei, loovkirjutama veel ei hakka. Nii palju ma veel ei suuda. Aga võrgupäevikusse posti teha täitsa võiks!"
Nii et palun, siin on postitus =)

Annetage haigetele ja ühtlasi tehke Eesti metsarikkamaks! Või siis mitte.

Oeh. Ignoreerige siin varem olnud posti. 

Poeg: kuna me möllasime juhendaga seepärast nii palju, siis puuasja pole. 

Mul on TÕESTI kahju, kui te juba annetasite. TÕESTI. 
Ainus lohutus: vähihaiged saavad ikkagi.