Kus krt see põhjus on, et ma kogu aeg endale liiga teen?!
Vbla seal, et "inimeste jaoks on normaalne" ja siis ma üritan ka normaalne olla, kuigi tegelt tean, et ei ole?
Vbla seal, et teha teisi õnnelikumaks on nii tore, isegi kui ma ise sealjuures katki lähen, et kuni asi on veel jeeli-jeeli serva peal ja ma täiesti tükkideks ju ei lagune, ainult halb on, ikka teen? Kui kõik keharakud "EI!" ei röögi, tuleb "jaa, ma saan" üle huulte või klahvide alt palju libedamalt?
Ja jah, sealt "no mina teen ja see on NII KURADI RASKE, ent ikka teen" on samas pärit suur osa mu kulmukergitusest teiste inimeste pihta.
Et iga trauma on trauma ja pole mingit hierarhiat ja uppuda võib 39 cm vette samahästi kui 7 meetri sügavusse? No aga kui ma loen, MIDA inimesed teevad LÕBU PÄRAST, ma saan väga aru, et neil on konstantselt kordades ja vbla ka kümnetes kordades kergem elada.
Ehk mitte ma ei hinda "pff, tühiasi!" sealt pealt, et ma olen vastupidavam ja vingem ja mina ju jaksan, vaid ma hindan "pff, tühiasi" sealt pealt, et krt, see on minugi meelest tühine, mis veel sina? MIDA?!?!?!
(Spa on lõõgastav?! PÄRISELT?! Kui mina spas käin - vahel ikka käin, sest teistmoodi keskkond ja vaheldus, kogu aeg ei saa ju PÄRIS kodus ka istuda, põhjus oma lapsed kaasa haarata ja värki - võtab see kõik mu lusikad ja pärast puhkan neli päeva end sellest jubedast koormusest välja. Ok, vbla viis. Ja sellest naaberlinna sõidust ja kahe ööbimisega spakülastusest saab nii palju kogemusi, et jätkub aastateks.)
Ning kui siis tuleb isik see või isik too ja on: "Miks sa ennast nii eriliseks pead, ma ka olen teinud seda ja toda ja teen ka praegu ja sinuga täitsa võrdselt!", mul on: "Issandjeesus! Me oleme ühejaksavad sinu meelest v???"
JA kui ma siis loen mõnda nende postitust ja peaksin ideeliselt neile kaasa tundma, sest krt, auto ei käivitunud või nad said hambaaukudeni vihma käes märjaks, mul ikka ongi: "THEFAKK probleemid?!?!?!"
Sest ma ei suuda näha, et need on probleemid.
Mus mitte ainult et ei käivitu kaastundemootorit, mus käivitub ärritusmootor, et keegi üldse suudab selliseid asju probleemidena tajuda. KUI VÄIKSED PEAVAD TEMA MURED ELUS OLEMA, et ta on ärritunud, vihane ja hädas, sest sai märjaks?! Nagu ....
...
....
Jah, ma vahetan mõttes ja saan aru, et ok, nii nagu mina suren kuuma käes, vbla mõni sureb vihma käes, ok.
Ainult et kui ei rõhuta sellele, ei ole pikalt juttu, kuidas antud isik ÜLDSE vihma ei kannata või KUI tähtis on talle tunda, et tal on auto, mis sõidab, ma ikka ei suuda sisse elada.
Krt, kui ta ei anna mulle oma isiklikku vaatenurka, vaid suhtub sedasi, et kellelegi ei meeldi ju märjaks saada või kõik ju teavad, et täiega nõme on, kui automaatselt arvestatu (ja siis ma sõidan autoga maja eest sinna ja sinna) ei teostu, ma võtan seda nii, nagu MINA saaks märjaks või - nojah, autot mul ei ole. Aga kui jaamas ootamatult selguks, et raudteeõnnetus, rongid ei sõida.
Ja teate mis? Kumbki nendest pole minu jaoks blogis mainimisegi teema. Rääkimata tervest postitutest. Vbla ma kulutan pool rida, kirjutamaks, et "pealegi sain täna üleni märjaks" või "lisaks oli raudteel mingi jama ja rongid ei sõitnud, pidin bussiga minema". Aga need ei ole asjad, millele vähegi keskenduda.
Krt!
"ON raskem, kuratkuratkurat!" on vist väga hinge peal mul.
Sest oli aint plaanis mainida, et õhtul jälle lapst hoidma, ja sinna taustale tõdeda, et mitte et teab mis värske olemine oleks. Esiteks ei ole teises linnas larpimisest veel taastunud ja teiseks käisin eile kinos ja emal-tütrel külas ning olen sellest täiesti laip ... aga millegipärast ikka lähen. Sest lapseemal on tööle minna vaja.
Aa. Kino. Kratt.
Mulle meeldis, K.le meeldis, aga mu lapsed JÄLESTASID seda.
Ehk minu jaoks on see irvhambaline film, kus saavad puid alla absoluutselt kõik: teismelised ja vanaemad, kristlased, kuradilembid, esoteerikud, ameeriklased, venelased, eestlased, koalitsioonid, opositsioonid, puudekallistajad, nutiinimesed, metsaraiujad ... oli üks täiega positiivne tegelane.
See oli hipster, kes hüppas kolm korda üle värava ja tõmbas parmupillil ühe sügavmõttelise "dännn"-i. (Meie meelest mängis teda sama näitleja, kelle hääl klipis seletab, et kratti pole üldse mõtet ehitada.)
Vot see hipster meeldis mu lastele ka.
Aga üldiselt nad jälgisid filmi kui lugu inimestest ja läksid täiesti katki.
"Mul on vallavanemast NII KAHJU!" ütles Tütarlaps, silmad konkreetselt pisarais. "Ja mis saab neist ... ma ei tea, viiest mõrvast?! Kas vanaema läheb nende eest eluks ajaks vangi?!?!?!"
"Juuli ja August olid normaalsed. Ok, see poiss ka - normaalne, mitte TORE, eks ole. Aga kõik teised olid täiesti haiged! See oli mitte lihtsalt kõige halvem film, mida ma kunagi näinud olen, vaid järgmiseni on niiiiiiiiiiii palju maad!" Noormees demonstreeris käega. "Kratt" oli maapinnal ja siis tema rinna kõrgusel tuli järgmine halb film. Veel järgmine jäi sellest 5 cm kaugusele.
Nii et kogupere-film ei ole teema. See on SELGELT täiskasvanutefilm. Võibolla vastuvõetav ka noortele, kes maailma väga kaugelt jälgivad ja midagi isiklikult ei võta.
Väga lihtne - mina kurdan, et inimesed ja jumalad kadedaks ei saaks! (kuigi üks mu tore natuke ninatark õpilane arvas, et ma ohin liiga palju, sest mul pole selleks põhjust ei kodus ega tööl ning mul on isegi toredad õpilased. Nõustun 100%. Aga sellegipoolest, vt. tagasi algusesse).
VastaKustutaVeidi tõsisemalt: enda kogemustest ütlen, et mind häirivadki rohkem "tüütud pisiasjad". Nimelt "tüütud pisiasjad, millega tuleb tegeleda" nõuavad rohkem aega ja energiat, kui nad tegelikult väärt on, ning seda aega ja energiat võiks kasutada paremini ära hedonismiks. Asja komplitseerib sageli veel ka see, kui need tüütud pisiasjad on sellised, millega võiks kohaneda, aga naise arvates tuleks nendega tegeleda (eks ma hommikuti kräunuva kassi peale ei ole pahane seepärast, et ta kräunub, või õigemini see mööduks ruttu, aga kui ta sellega peaks naise üles ajama, siis see on pahur ja tusane ning see kõik tabab mind...).
Kui tuleb "suur jama", siis pole enam aega ohkida, siis tuleb sellega tegelema hakata.
Ilmselt on teisigi selliseid.
Kuskil nägin mingit artiklit, kus väideti, et inimene reageerib valulikumalt väiksele traumale kui suurele ja umbes sarnasel põhjusel, et suure trauma puhul hakkab keha tootma adrenaliini, valuvaigisteid ja kurat teab mida, et seda tasakaalustada, väikse puhul vaatab, et pole vajadust, ela üle. Ei tea, kas see nii on, artiklit ei viitsi otsima hakata ja bioloog ma ka pole.
Ja noh, nüüd on mul kiusatus taas üles otsida Tujurikkuja aegumate "Kannatame ära". Tegelikult ma ikkagi iga aasta kasutan seda ka koolis Eesti ajaloo kursuse sissejuhatavas tunnis, et lühiülevaade anda...
Lisaks Tujurikkujale on veel teemakohane:
Kustutahttps://www.youtube.com/watch?v=ATXV3DzKv68
See on täiesti õige, et kui vingumiseks aega ja energiat jääb, polegi mingi suur jama.
VastaKustutaKas väike ebamugavus on vingumist väärt? Võib-olla, kui seeläbi muud pinged maandatud saavad. Sestnoh, kaameli selgroog murdus ka õlekõrre tõttu.
Ja kui lusikad on otsas, on juhtunud, et ma hakkan konkreetselt nutma, sest pillasin võileiva maha või midagi. Kuigi tegelik probleem ei olnud ammugi mingis õnnetus võileivas. Pigem, et, no see ka veel, mulleniiaitab!
"kui lusikad on otsas, on juhtunud, et ma hakkan konkreetselt nutma, sest pillasin võileiva maha või midagi. Kuigi tegelik probleem ei olnud ammugi mingis õnnetus võileivas." - täpselt sama siin. Ressurss on otsas ja enam ei halda mitte midagi ära, mitte ühtegi ärritajat.
KustutaMul on tihti see asi ka, et suurtest hädadest ei ole ma võimeline rääkima, tähendab, pisiasjad üle vingumine ongi ainus võimalus auru välja lasta, sh nende suurte hädade auru. Suured on liiga suured, ei mahu sõnadesse.
KustutaJust. Mind näiteks hakkavadki pisiasjad häirima tavaliselt alles siis, kui nende taustal on tegelikult mingi SUUR ASI. Igaühele aga SUURTEST ASJADEST ei räägi, seega kindlasti on mõni inimene mingitel hetkedel ka minu kohta arvanud, et "peab sellel ikka elu lihtne olema, kui nii tühiste asjade pärast vinguda viitsib", samas kui minu elu reaalsus on sealjuures olnud täpselt vastupidine.
Kustutanotsuga ühte meelt: “Ressurss on otsas ja enam ei halda mitte midagi ära, mitte ühtegi ärritajat"
Kustutaja
“ suurtest hädadest ei ole ma võimeline rääkima, tähendab, pisiasjad üle vingumine ongi ainus võimalus auru välja lasta, sh nende suurte hädade auru. Suured on liiga suured, ei mahu sõnadesse."
Ning seetõttu ei mahu ka blogidesse. Pakun, et hea hulk blogijaid on minusugused, ei soovi suuri probleeme kogu maailma ette laiali laotada, seetõttu teinekord kirjutavadki, et auto ei käivitunud või said üdini märjaks vms. Blogide põhjal inimeste elukvaliteedi üle otsustamine võimaldab totaalset möödapanekut mu meelest.
… ja ilmselt on ka vastupidiseid näiteid – blogis käib vahetpidamatu oig, aga muidu pole inimese elul väga vigagi. Veelkord – veebis avaldatu järgi inimeste eluraskusi pingeritta seada on mu meelest väga libe tee. Kui ma ette võtaks, ma võiks vähemalt kolme sorti blogi pidada. Üks, kus mu elu on/on olnud lill, teine, kus mu elu on/on olnud valu ja vaev, ja kolmas praegune 5500.
KustutaJa veel, et nö. tugev kandejõud (vaimne ja/või füüsiline vastupidavus) võib tagantjärele vaadates vägagi koomilistesse situatsioonidesse viia. Olen paar korda elu jooksul juhtunud avalikus ruumis röökima ja asju loopima nö. võileiva mahakukkumise peale. Seleta siis pärast neile, kes tagamaid ei tea, et tegelikult olen suhteliselt normaalne inimene :), küsimus polnud võileivas, vaid eelnevalt kuhjunud taagas.
Kustutama olen õudustäratavalt karjunud ja mürtsutades üles-alla hüpanud, sest kohvitass läks ümber ja see oli "kõik, see oli nüüd viimane asi, enam ei suuda."
KustutaHästi tüüpiline ka see, et see reaktsioon tuleb just millegi peale, kus keegi (vähemalt peale minu) ei saa ennast süüdlaseks pidada. Seni, kuni on oht, et keegi ehmub või saab liiga, ei saa endale reaktsioone lubada, olgugi et asi on tõsisem.
Ma kujutasin su kirjeldet kohvitassi-situatsiooni ette, ajas naerma :)
KustutaMa nagu saan sellest aru ja samas ei saa ka.
KustutaMa saan aru sellest, et nii ON. Et väljendad raevu, sest kuskil mujal on päris vaevad. Aga kui inimene teiste (veel hullem: ka iseenda ees) on: "Ma sõitsin bussiga ja KUJUTAGE ETTE, tooli peale mu ees oli kirjutatud: "Neegrid ahju!!! nii ei tohi, nii ei TOHI!" mul ikka väga jookseb juhe kokku.
Mulle on arusaadav kuulda või lugeda: "Mul on elus probleemid ja need muudkui kuhjuvad ja enamasti ma haldan ennast ära selle kõige keskel. Aga täna pärast (tsenseeritud) sõitsin bussis ja lugesin enda ees oleva tooli seljatoelt: "Neegrid ahju!" Ja vat see viskas mul kaane pealt. Korraga tundsin, et vihkan inimesi, kõiki inimesi ja olen nii üksi, keegi ei hooli teistest, viha ja vägivald igal pool, ja siis lihtsalt nutsin kõik need veerand tundi, mis bussis sõitsin."
Aga vaikida maha need Päris Asjad ja kirjutada end välja teemal "Neegrid ahju kirjutada on nõme, teismelistel ei tohiks markereid olla, sõna "neeger" ei tohiks kasutada ja üldse, kas nad koristavad ka neid busse?!"???
Nagu ... ma ei tea, mu jaoks on see talumatu enesereflektsiooni puudumine. Phmt praktiliselt samal tasemel, kui bussiistmele enda ees "Neegrid ahju!" kirjutada. Et ... noh, mitte NII loll, aga ikka loll küll.
Muidugi olen ka mina (just hetkel) võimeline häälega niutsuma, pisarad silmas, ja tundma, et keegi ei armasta mind, keegi ei mõista mind, keegi ei hooli minust, aga ma TEAN, et see on rõvedast väsimusest. Ma olin juba niigi väsinud, siis magasin umbes 20 minutit ja läksin last hoidma, nüüd olen tagasi ja mul on kohutav enesetunne.
Aga nagu ... kui rumal ma peaksin olema, et mitte aru saada, et see on väsimusest? Kui mul on aastaid ja aastaid kuhjunud kogemused, et väsinuna ma tahaksin surra või alternatiivina suvalt enda ümber tulistada ja lihtsalt kõik ära tappa? Nagu ....
te ütlete mulle, et inimesed, kes kaebavad bussis karjuvate teismeliste või liiga pikalt põlevate elektritulede üle, teevad seda teadliku pinge väljalaskmisventiilina?
Et kaebused valesse kohta kogutud koerasitakottide (hei, Epp) on teadlikud närvitsemised, et muid vaevu välja elada?
Või ikkagi on nii, et inimesed ise ka ei tea, et nende probleemid on mujal?
Ja ma ütleks pealegi, et vahel ikka ei olegi. Ikka ONGI nii, et minu "ma ei ütle sellele mehele, et tema last kannan, kui kannan" ja mingid Solmani ütlemised või kellegi kuuenda valed hobusetransortimise viisid ONGI teemad, mis ajavad inimesed tagajalgadele, kuigi reaalselt need on ju - pisiasjad, pisiasjad, nende elu ju ei mõjuta? Ja raevutsetakse siiralt.
Ja
mul
on
"Issand, MIKS inimesed on inimesed???"
"Et kaebused valesse kohta kogutud koerasitakottide (hei, Epp) on teadlikud närvitsemised, et muid vaevu välja elada?"
KustutaIssand, sa loed ja sa ei mürista. vvn, ma võtan mõneks ajaks aja maha su blogisabas. Tervislikum kõigile :)
Hea otsus.
KustutaMa selgelt ärgitan kiskumist, mitte seepärast, et tahaks, vaid seepärast, et olen nii väsinud ja vihkan kogu maailma ja olen veendunud, et maailm vihkab mind ka ja KURAT, NÄIDAKU SIIS HAMBAID, KAKLEME!
Kugi tegelt ma olen kurb, kui mind lüüakse, ja löön vastu aint ... nuh, nagu praegu.
Inimesed on VÄGA erinevad. Ma ise olen kameeleon - kirjutan halvast ilmast ja mesitarust toapõranda all, aga taustal tiksub rida selliseid masendavad asju, mida ei kannata hyvale lugejale ette kanda, sest siis saaks mõni inimene tõsiselt kannatada ja neid asju ei aeta niimoodi.
VastaKustutaMind plogijate taoline väga erinev eneseavamise määr lõbustab, sest tore on mõelda, et siin kirjutab ta oma elust sellise ja sellise pildi, aga selle taga on veel mitu kihti. Ma naudin seda teadmist samamoodi, nagu tumedalt klaaskuulilt kõverduvat ruumipeegeldust vaadates.
Nojah, ja mina loen võtmes: "sellisena ta tahab meie teadvusse tulla ja olla" ja kui ta siis hädaldab mingi tobeduse üle, ma võtan seda kui : "Ta kas ei saa ise aru, mida ta teeb, või tahabki tunduda pirtakas, hellik ja rumalavõitu, oo, miks, miks ta seda teeb!!!"
KustutaJa enamasti ma ikka eeldan, et ta ise ei tea, kuidas see paistab, sest muidu ta ju ei teeks nii???
Omast kogemusest pakun, et kirjutamine kui selline on ka ressurssi st aega, tähelepanu ja fyysilist pingutust nõudev töö, nii et inimene valab mingi OSA oma asjast kirjatykki, loeb läbi, mõtleb "ah, sai veits yhekylgne, lyhike ja vinguv, ja noist teistest jäi yldse kirjutamata ja seletamata, aga maiviitsi rohkem, postitan". Kui mõne syndmuse järel on emotsioonid yleval ja hing verine, siis sa ei taju taustsysteemide proportsioone, ja seda ei saa ka lugeja teha, seega saabki mistahes kirjatykki võtta ainult millestki suuremast välja rebitud kaootilise tykina ja mõnigi kord õlgu kehitada, sest täiesti teine tsivilisatsioon.
Kustutaoletan, et kõik tglt ei eelda niiviisi, et kellegi blogist on kõik oluline näha. Selle hoiakuga inimene saab ka blogida eeldusega, et keegi ei pea tema blogi mingiks adevkaatseks pildiks.
KustutaMina näiteks ei blogi mingit tervikpilti silmas pidades. Ma blogin asjadest, millest ma kas ei suuda kirjutamata jätta, või asjadest, millest kirjutamine pakub mulle naudingut, ning hulgaga "asjad, mis on väga olulised", on selle kraami ühisosa piiratud. Kõike olulist ei taha ma kirja panna (sest liiga ränk ja käsi ei tõuse, või teised inimesed on asjasse segatud jne, mis ma olen siin teistes kommentaarides juba kirjutanud); ja mõnikord on kõige lõbusam kirjutada millestki täiesti ebaolulisest. Nauditav kirjutada, järelikult kirjutan.
See, et kuskil on ka mingi lugeja, on mingil määral oluline, aga ainult niipalju, et siis ei ole üksi kõva häälega rääkimise tunnet.
Siit tuleb mumst välja jällegi see, et sa otsid ise välist kinnitust ja toetust oma olemasolule, seega eeldad, et teised teevad seda ka ja püüavad mingit teistele-infojagamise-pilti välja panna.
Osake minust on: "Kui pole jaksu olla enam-vähaem, miks üldse kirjutada, dohh?!" aga teine osa möönab, et ta peaasjalikult norib ja noris juba enne ja phmt lihtsalt ---
Kustutamina loen blogidest, mis on kirjas, ja eeldada, et ma sinna taha vaatan, on natuke ... valesti eeldatud.
Et mingil moel ja määral vaatan, jah: kui ma TEAN, et inimesel on raske aeg, siis ma kohe annan 4 taset andeks ja otsapisike.
Aga et ma annaks andeks teistpidi? Et nõme tekst ja ma selle põhjal saaksingi ainult otsustada, et tal peab mingi jama olema, muidu ta nii ei kirjutaks?
Ainult väga vähestele.
Neile, kel tuleb selliseid asju ette vast kord-paar aastas.
Inimesed, kes regulaarselt mingit iba ajavad, saavad mu käest vaid hinnangu: "Ah, nad ongi sellised," ja enamasti ma neid enam ei loe. Mitte alati, vahel on kääksud täpselt sellised "igaühel on ju väikesi veidrusi", aga enamasti.
Ma annan nõmedalt kirjutamist (sest ma eeldan, et nii nagu kirjutatakse, ka mõeldakse) vähe andeks.
Aga samas saan ka aru, et olen ses osas erandlik ja üldiselt on inimestel TORE lugeda, kui keegi sageli nõme on. Minnakse aga tagasi.
Kõik see on algsest "miks inimesed tühiasjade pärast kaeblevad?!" teemast suht kaugel juba, ah, mh? =)
(Muide, "miks inimesed tühiasjade peale kaebavad?!" oleks Helsinki kaebuste koori ka sobiv lause).
Aga ma tegelt ei saa ikka aru. Et miks tühiasjade peale ja.
Mu tunnetus, mu intuitsioon ütleb, et selgest lollusest ja Lauri öeldu kõlas sellega suht kaasa - noh, et keha arvab, et väikesed asjad on tõsisemad kui suured ja siis inimesed reageerivad, nagu keha ütleb, sest (see on juba minu lisand) keha on võimas ja juhib enamasti mängu ja inimene ei oleks absoluutselt inimene ilma kehata.
Manni öeldut ma võtsin ka veel: "Noh, jah, eks inimesi ole igasuguseid, vbla mõnele tõesti on kergem oma tragöödiaid väikeste asjade abil välja elada" ja tegelt ma olen seda ise ka teinud ja ...
Aga siis tuli notsu, keda ma pean tarkust täis olevaks, ja nüüd olen segaduses. Tähendab, MITTE KEEGI ei näe pisiasjade üle kaeblemist väikluse ja rumalusena ja mina olen see emotsionaalne ebaintelligent?
Aga ... ei, möönan, ma ei ole üldisel taustal ka salliv suhtes "inimesed ise ka ei saa aru, mis neil häda on".
Ongi nii, et mind MEELETULT segab, kui inimesed ei mõista iseennast. Aga mu arust idee, et tegelt kõik teavad, mis neis toimub, hädaldavad märjakssaamise ja EKRE üle teadlikult - see lihtsalt ei kanna. Ma arvan, mõned sellised võivad olla, aga kui ma loen neid prahvatusi ja ahastusi: "Neil oli koer rihmast lahti ja NAD EI PANNUD ISEGI SIIS KINNI KUI ÖELDI" või "räägivad bussis kõva häälega telefoniga poolteist tundi järjest" või "kass oksendas ja ma astusin hommikul sinna sisse!", mulle ikka väga tundub, et selle inimese jaoks on need päris probleemid, mitte mugav koht, kuhu end välja elada.
ma ei saa tglt aru, miks pisiasjade üle hädaldamine üldse halb on. See tähendab, et vähemalt mingit oma häda oskab inimene väljendada, mis on kraad parem sellest, kui ta üldse midagi ei oskaks väljendada või kõiki oma tundeid maha suruks vms.
KustutaAga sellele, et kui kellegi blogi läheb selliste asjade - või mis tahes asjade - pärast tüütuks, kirjutan sajaga alla. Tüütuid asju ei pea lugema.
muide, ma ei ole päris nõus selle koha pealt, et EKRE või "neegrid ahju" on põhimõtteliselt pisiasjad. OK; need ei ole võib-olla ise suured asjad, aga on mingi suurema jõleduse sümptomid. Ja kui need paisuvad, siis lõpuks on ikka suur perse majas, nagu ajalugu mitu korda näidanud on.
KustutaMa hakkaks selle grafiti peale kohe mõtlema, mis tunne oleks seda ise värvilisena lugeda. no ja üldse - hakkab vahel juba tunne, et meil on päris normaalne ühiskond, inimesi ei kiusata mingite suvaliste tunnuste järgi taga, ja siis tuleb välja, et ei, ikka sitasti on, keegi tahab ikkagi kedagi lihtsalt välimuse pärast ära tappa või vähemalt arvab, et tore, kui see keegi end hirmunult tunneks. Huh.
Need ei ole ses mõttes pisiasjad, mhmh, aga siis ma tahangi lugeda suuremat pilti, mitte seda, et just seal bussis oli pahasti. Siis ma tahangi oiet üleüldise ühiskondliku suundumuse pihta.
Kustutama suudaks kusjuures ette kujutada, et ma ise kirjutaks just kunstilise võtte mõttes niiviisi kitsalt enda vaatenurgast, et bussis oli pahasti, et lugeja saaks suure pildi ise kokku panna. Ega ma muidugi ei tea, mis postitust sa täpselt mõtled ja kas seal oli põhjust sellist võtet loota.
Kustutaaa, ja vahel loen ma täiesti suvalist mittekunstilist teksti sellises võtmes, nagu see OLEKS selline teos, kust mul tuleb endal suurem pilt kokku panna.
KustutaAjalooliste tekstidega on see lihtsam, siis annab ajaline distants juba ise mingi üldistusväärtuse "vaat, millised nad siis vanasti olid". Aga pmst võib suvalise tänapäeva tekstiga niiviisi tuleviku-olmeajaloolast mängida.
Sul endal on minu arust ju samamoodi.
VastaKustutaSul on neuroloogiline ehitus + vigastuste tagajärjed, mistõttu kogemused kurnavad sind palju kergemini kui teisi ning sulle on rasked asjad, mis enamikule ei ole. Ja lisaks tiksub sul taustal raskus uskuda, et sa ikka kõlbad => vajadus, et keegi väline seda aeg-ajalt üle kinnitaks. Need on su suured probleemid.
Ometi kirjutad sa alatihti asjadest à la keegi rändom tädi karjus su peale - asi, mis oleks enamiku lugejate jaoks samamoodi pisiasi, nagu sinu jaoks on pisiasi auto mittekäivitumine vms. See osutub tähtsaks, sest sul on sügaval sees maailmatu probleem sellega, et sa sisimas ei usu oma kõlblikkust. Just nagu mõnel teisel on all sügavuses mingid teised teemad.
Ja mitme sellise alusprobleemi avastamisega läks sul ka endal hulk aega.
Teiste inimestega seotud mured, mida mustkaaren mainis, on veel hoopis omaette teema. Tahaks kirjutada, sest sõnastamine aitab, aga teisest küljest ei taha teiste inimeste asju kõrvalistele inimestele laiali laotada, oleks veel puhtalt iseenda piinlikkused! Siis ma räägin salajas A.-ga.
Ega ma enamikust rändom-tädidest kirjuta =) Enamikust kenasti-ütlejatest ja pakisaatjatest või annetajatest ka mitte.
KustutaKirjutangi siis (ja siis ka mitte alati. Mulle on saadetud kinke, pakke ja annetusi, mis mulle väga korda lähevad ka aastaid hiljem, aga ma teadlikult ei kviteeri neid blogis, sest siis ma peaksin tänama ja tunnustama IGA kord, kui midagi tuleb, sest ma ei taha ju kellelegi jätta tunnet, et tema annetus oli jama, teistele ma reageerin, aga JUST TEMA OMA jäi välja, nojah) kui väga hinge läheb seda- või teistpidi.
Aga see ei ole teadlikult väikeste asjade kasutamine piksevardana. Mulle LÄHEBKI korda, need ongi minu jaoks suured asjad, ja siis ma kirjutan (ja nördin maapõhja, kui blogitagasiside on: "Olidki ise nõme" ja võtan ette oma inimestessesuhtumist revideerida).
No ja ma ei kujuta ette inimest, kel on suur sügav probleem auto mittekäivitumisega, noh. Sügaval sees igast nõudlikud ajuühendused ... vbla teatud sorti OCD-l tegelt? Aga küllap ta oleks siis ka juba varem oma blogis väljendanud, et siuke jama on, ja küllap väljendaks ka selle postituse juures.
See mind ei häiri, kui inimene, kel on päriselt probleem, tunnetab ja kirjutab probleemist.
Mind häirib, kui inimene, kel ei ole tegelt probleemi, ei ole ocd-d, ei ole veetalumatust, ei ole mitte midagi viga peale liiga kerge elu elamise, hädaldab asja üle, mille üle ei ole mõtet hädaldada. Ja mul on tunne, et sinu sõnum on: "Aga tegelt tal tõenäoliselt on päriselt ka raske!"
Ja minu sõnum on: "Krt, oleks tal raske, oleks kõik hea, aga ma ei usu, et on. Ma arvan, ta kaebleb mingi hea põhjuseta."
ma suudan ette kujutada, kuidas mul on vahtuajav viha mistahes asja mittekäivitumise peale (autot mul pole, see on võõras teema), sest tüüpiliselt panen ma sellist probleemi tähele siis, kui juba on niigi kiire, kõik žongleerimispallid on õhus ja ma ei saa neid õigel ajal kinni püüda, kui midagi vahele tuleb.
KustutaJa sellisesse olukorda satun ma pmst samadel põhjustel nagu sina - mul on küll rohkem lusikaid, aga nähtavasti on päris levinud kalduvus võtta endale kohustusi nii palju, et kohe kindlasti kõik lusikad grammipealt ära kuluks (olenemata sellest, palju neid alguses oli) ja iga ootamatus võtab juba lusikapangast tuleviku arvelt laenu.
a vahel on lihtsalt tore vinguda.
KustutaMulle tundub, et mul on pisihädadest kirjutamisel üks eesmärk anda märku "näe, ma olen ka inimene, mu elus ei jookse kõik täiuslikult ja ma ise ei reageeri täiuslikult". Tahan, et minus tuntaks ära inimene, see ebatäiuslik ja mitte-eneseküllane. See aitab ülejäänud maailmaga sidet luua.
Näe, kirjutasin oma kohvitassi-karjumisest ja kohe Epp andis mulle reaktsiooni, mis tegi mind rahulolevaks.
Ühesõnaga, üks hea põhjus pisihädadest kirjutada on see, et see tasub ära.
"Ega ma enamikust rändom-tädidest kirjuta... kirjutan siis, ... kui väga hinge läheb seda- või teistpidi.
KustutaAga see ei ole teadlikult väikeste asjade kasutamine piksevardana. Mulle LÄHEBKI korda, need ongi minu jaoks suured asjad" -
arvad sa, et mingid mittekäivituvast autost kirjutavad inimesed teevad seda iga jumala kord, kui neil midagi ei käivitu?
Kaldun arvama, et ei.
"Ühesõnaga, üks hea põhjus pisihädadest kirjutada on see, et see tasub ära." - nüüd hakkasin omaenda jutu peale mõtlema, et huvitav, kas just see sulle närvidele käibki.
Kustutaet vingumine on üks moodus kogukonnatunnet saada, aga kuna sa oled mitme tunnuse poolest vähemus, siis sul on raskem enda jaoks põhjendatud vingumisteemat leida, millega teiste kogemused kokku kõlksuks.
Ilmselt jah =)
KustutaKusjuures, mhmh.
Kusjuures ma arvan, et täpselt nii!
Ehk: kui mina kaeblen, ma saan lisaks veel lõuga ja mitte vähe.
Ja siis inimesed kaeblevad mingite täielike absurdsuste üle ja saavad pai ja lohutust ja teised HOOLIVAD sellest ja misMÕTTES?!?!?!
Phmt ürgne armukadedus.
KustutaEt teemad, mis minu meelest on "kule, sa oled selle koha pealt ise mölakas ju, äkki laseks teistel teiste elu elada??", isegi kui ma ei lähe seda ütlema neile, on kohad, kust nemad saavad pai ja kalli ja kaasakiitu "nii ikka ei tohiks, nagu need teised tegid, nõmedad on!" Sotsiaalne sidusus kasvab.
Ja kui minu meelest on teema, kus mul on nii raske ja halb ja miks inimesed inimesed on, uää, ma saan veel lisaks jalaga 19 korda, sest teised tegid ju väga õigesti! MINA olen see nõme! Ja kuigi ma ei ole nõus sellega, mul jääb jube tunne sisse.
Selline üksindus ja ahistus ja MIKS INIMESED INIMESED ON????
Ma mitte apsaluutselt ültsegi jne ei usu, et mina olengi lihtsalt ürghalb inimene.
KustutaAga ma lihtsalt ei - klapi.
/nuttes paremale ära
Üks raskus on veel: see, et selleks, et sa lohutust saaksid, peab see olema väga õigel moel antud. Mulle tundub praegu, et sa ülehindad suvaliste teiste blogijate halapostituste peale saadud lohutuse taset - st et kui sulle endale tilguks siia sama laadi lohutust, siis sa ei tunneks end veel lohutatult (sest lohutus pole piisavalt isiklik, on sinust kuidagi mööda).
Kustutanii et vbla sind kurvastab ka see, et sul pole võimalik nii lihtsal moel lohtu leida nagu neil teistel? pisiasja-vingumised, mille pealt tuleb sama pisikest lohutust.
Ilmselt.
KustutaTegelt =)
Mhmh.
Ehk siis, ma kujutan ette, mismoodi keegi mu toidumürgituse teema alla (mis EI olnud kaeblemiseks, vaid lihtsalt sedastus, et nii oli, päris halb) oleks kirjutanud: "VÄhh, toidumürgitus on nii halb! Ise ka mitu korda kogenud!"
KustutaMa oleks kirjutajat pentsikuks ja rumalaks pidanud ja see poleks isegi mitte lohutusena kirja läinud minu raamatus.
Lihtsalt funktsionaalse lugemisoskuseta inime luges ja reageeris, nojah, eks inimesi ole igasuguseid, kannatan ära, ta ei mõelnud halvasti =P
Ja sarkastiline inimene minus ei saa jätta mainimata, et käesolev postitus on huvitavas harmoonias eelneva postituse pealkirjaga, kus kurdetakse untsu läinud koogi üle...
VastaKustuta(Realist minus ütleks, et see ajaks ka mul kopsu üle maksa, see kook kõlas isuäratavalt)
OK, time out sai otsa =) Hoiatus: pikem jutt.
VastaKustutaMulle endale pole päris selge, miks ma siin sinu juures väitlemas käin. Mind see ei muuda, sind see ei muuda… aga näe, taas tulin paari asja ütlema. Äkki aitab sul sinust endast väljaspool olevate hingede osas natukenegi silmi avada, arusaamist tekitada.
Esiteks see, mis Lauri ütles. Sul oli just koogipostitus. Ja oli oksepostitus. Ja mõnda aega tagasi postitus, kus sa pikalt-laialt heietasid Final Fantasy teemal, mis ilmselt mõneski lugejas (kaasa arvatud minus) tekitas sinu autokäivitamise reaktsioonile sarnase tunde – et jumal hoidku, peab inimesel ikka kerge elu olema, kui tal on päevade viisi võimalik arvutimänge mägida. Ja mingitest FF7ga seotud probleemidest blogida. Ning need on vaid mõned näited paljudest nö. pisiasjapostitustest su blogis.
Mis nüüd puudutab Päris Asju, mille mahavaikimist sa teistele ette heidad, siis iga blogija, nagu sinagi (“olen diskreetne”) valib ju ise, mida ja mismoodi ta avalikkusega jagab. Lisaks, Päris Asjad ja “neeger ahju” teemad ei ole omavahel kuidagi seotud. Kusagil pole kirjas, et ma peaks, kui mul eluraskusi, seda blogis jagama, või et ma samal eluperioodil ei võiks blogis vahutada näiteks rihmastamata koerte teemal. Muide, rihmastamata koer, kui ta juhtub agressiivne olema, on tõenäoliselt (elu)ohtlik minu rihmastatud koerale, halvemal juhul ka minule.
Kui sa selliselt nagu käesolevas postituses ja kommentaarides kõrge hobuse otsast näpuga osutad, mida, millal ja kuidas teised inimesed peaksid jagama ja mida mitte, ja vastavalt sellele nende eluraskusi ja intelligentsi ja enesereflektsiooni ja jumal teab mida veel hindad ja arvustad, siis mina igatahes tunnen end puudutatuna. (Teiste eest ei tea rääkida.) Ma ei väida, et sinu elu ei ole raske. Kindlasti on. Aga mind nörritab ja vihastab, kui sa, su blogi põhjal intelligentne inimene, ennast ilma vähimagi enesereflektsioonita kõigevägevama, kõigeteadja positsioonile asetad ja teised halvustusega üle valad, teisi pisendad.
Minu arvamine on, et seesamune persesaatev tätoveering su käel (ja su peas) paljuski takistab sul saamast seda, mida sa teistelt inimestelt vajad. See takistab sul pai ja lohutust saamast. Minu kogemus ütleb, et üldiselt ei taheta lohutada inimesi, kes võimalikke lohutajaid juba etteruttavalt pimedasse kohta saadavad.
Sa lähed teemast nii mööda, et see oleks naljakas, kui ei oleks piinlik.
KustutaEi, ma ei taha sinu lohutust, väkk ju. Brr.
Mul on lihtsalt tõrge aru saamast, et inimesed ei ole enamasti nagu mina, vaid pigem nagu sina.
Hiljuti just oli seletamist sel teemal. Kuidas mulle öeldi, et ei saa ju eeldada, et inimesed laialdaselt armastavad kedagi, kes tahab omamoodi olla.
Mina: ma ei taha omamoodi olla! Ma OLEN, see on teine asi!
Tema: No ma ei väida, et sa tahad omamoodi PAISTA, aga sa ju oled rahul sellisena, nagu oled? Hobused ja ükssarvik?
Mina: ma olen endaga, jah, rahul, aga mulle tuleb ikka ja jälle, ikka ja jälle üllatusena, et teised ei ole nagu mina. Ja lährtuvalt sellest, et näevad omakorda teisi (nt mind) enda võtmes, eeldavad, et ma käitun samamoodi. Ma ei saa sellest üle, et inimesed lihtsalt ... ongi täiesti teistsugused.
Lisaks üldisele:
Ma ei räägi sellest, et ei võiks kirjutada oma huvidest. Igaüks kirjutab, millest tahab. Muidugi. Aga ma räägin tegelt sellest, et halatakse teemadel, mis ei ole halamist väärt ja krt, inimesed tunnevad kaasa ja patsutavad ka seepeale. Nagu wtf?
Nagu wtf????? Miks?! Miks inimesed on ... siuksed, nagu inimestelt oodata võikski?!
Kui viitsid, loe kommentaare, me jõudsime notsuga sinna.
Mis krdi FF7-ga seotud probleemid?! Ma ju kiitsin ja tunnustasin, dohh!!! Kus olid probleemid???
Ja isiklikuks minnas ma suudaks sulle öelda palju halvemini kui sina mulle, aga piirdun sellega, et a mine persse.
Mulle ei meeldi sina, mina ei meeldi sulle, ma tõesti ei tea, miks sa siin käid.
Ma kaalusin tükk aega, kuidas persesaatmise puhul käituda. Minna või mitte minna, selles oli küsimus. Otsustasin käituda täiskasvanulikult ja mitte minna, kuigi esimene reaktsioon oli muidugi „mine ise ka perse, kustutan su oma blogrollist“ (tuleb tuttav ette? :))
KustutaTead, sa eksid ühes asjas. Õigemini mu meelest sa eksid paljudes asjades :), aga seekord on küsimus selles, kes kellele meeldib. Sellele, et mina sulle ei meeldi, ma vastu ei vaidle. Küll aga ei pruugiks sa öelda, et sina mulle ei meeldi. Ma ei loegi neid, kes mulle ei meeldi. Iga mu poolt loetav blogija tõmbab mind millegagi, nii ka sinu oma. Ma ei hakka siin praegu pikemalt lahkama, millega nimelt, aga muuhulgas leian siit mõtteid, millega osake minust, iseäranis mu noorem, rabedam mina samastub.
OK. Võtame eelnenu nüüd aluseks ja meenutame, mismoodi ma olen siin sinu pool kohal käinud. Vaidlemas? Jaa. Õpetamas? Jaa, kuigi üritan enne küsida, kas nõu on tahetud. Halvasti ütlemas? Jaa. Ma muidugi pole otseselt perse saatnud, ma ütlen viisakalt halvasti. Su välimust kiitmas? Jaa. Sind lohutamas? Jaa, kuigi harva, aga just hiljutisest meenub üks „mul on kahju, et su pea valutab“.
OK. Kui sa nüüd selle summa kokku lööd, ja kui see on sinu meelest väärt, et uks mu nina ees kinni lüüa, siis on see sinu õigus loomulikult. Mina, olles „kustutan blogrollist“ staadiumist kiirelt üle saanud, käiks su juures heameelega edasi. Jaa, sa tihtipeale ajad mu turjakarvad turri, aga blogisabasid, kus saab ajusid ragistada, pole just üleliia palju, või mis. Kokkuvõtvalt – it takes two to tango. Ära nüüd võta eelnevat kui su ukse taga kraapimist, seda tüüpi ma ei ole,:), aga kuna ma vist olen lõpuks suureks kasvamas, siis tulin ütlema, et mulle meeldiks sinuga siiski on speaking terms olla.
Ega nede jaoks kes sinusse ei puutu oledki täitsa sooda ja seal pole midagi imestada, sest sa ise pead neid ka sellisteks, ehk sinu omad on kõik tublid "mine persse inimesed".
VastaKustutanotsu ka v?
KustutaSee, kas näiteks auto katkiminek on väike või suur mure, sõltub selle inimese elustiilist. Kui auto läheb katki VVN-il, kes käiks sellega kaks korda aastas LARPimas, on see väga väike mure. Kui see auto läheb katki korteris elaval üksikemal, kes PEAB igal hommikul tööle jõudma (enamik meist peavad, eks) ja kes ei jõua ühistranspordiga nüüd lastele õigeks ajaks järele - või kaotab ühistranspordi tõttu iga päev kokku tund või kaks väärtuslikku aega, mis muidu lastega veedetaks, on see suurem mure. Ja kui see läheb katki inimesel, kes PEAB tööl käima, et end ära toita, aga elab maal, nii et see ongi tema ainus liikumisvõimalus ja pole variantigi ühistransporti kasutada, on see väga suur probleem.
VastaKustutajah, aga need on PÄRIS probleemid ja kui inimesel on päriselt probleem, see on mulle ka hingeminev ja teema.
KustutaMa imestan rohkem nende pihta, kes on: "Saad aru, auto ei käivitunud! Ma proovisin jumala mitu korda! Nii et pidin takso kutsuma, et kohale saada, saad sa aru!"
Nagu nad ikka takso kutsusid, enne kui autojuhtimise ära õppisid.
Ee, kui on see raha taksot kutsuda, siis on ju hästi, aga kui inimene elab linna lähedal maal ja tal ei ole raha takso peale ja ta peab õigeks ajaks tööle jõudma, muidu on persekellad ja ta elab niikuinii oma viimase toimetulekulusikaga, üheainsaga, kogu aeg ja siis see ka katki läheb, siis see on ikka tõsine asi küll. Ja see üksikema on niikuinii kõigi silmis kõige eest vastutav, mis ta elus valesti on, et laps ei jõua kooli õigeks ajaks, et ta ise ei jõua tööle, et ta peab valima, kas parandada auto või osta lapsele uus talvejope (kaltsukast) ja ikka on tema süüdi kogu aeg, kui laps käib kehvasti riides ja nad ise jõuavad järgnevatel päevadel linna kas liiga vara (sest kõige varasema bussiga) või liiga hilja ja kui liiga vara, siis peavad leidma koha, kus oodata tundide ja töö algust ja jäävad seal kõigile ette ja kõik vaatavad neid ja nad on üleni vales kohas...
Kustuta...ja kui selle vaese üksikema jaoks oli tema auto üks neid imeväheseid kohti, kus ta tundis ennast nagu soomusrüüs, kaitstuna, mitte süüdi olevana, pädevana, laps turvaliselt käeulatuses ja mitte ükski kuri koll sinna sisse ei pääsenud...
...ma ütleks, et sel juhul on see eluküsimus küll.
Ma muidugi ei tea, kas see sinu autonäide oli selline. Aga sedalaadi ahistust, et kui veel see viimane asi, millega seni kõik korras oli, ka vastu taevast lendab, siis ma enam ei suuda, olen ma elu jooksul tundnud rohkem kui mitu korda.
St see takso kutsumine ei pruugi ju olla inimese jaoks "nagu ikka", see võib olla "sinna mu hambaravi raha läks" hoopis.
KustutaNo ma räägin inimesest, kelle jaoks on "nagu ikka", dohh.
KustutaKui on päris probleem, on päris probleem ja mul on kõike anda.
Ma RÄÄNGIGI sellest, kui pole!!!!
... oehhhhh ....
Pole ime, et inimesed on inimesed, nad ei saa ju millestki aru ...
Õu, kas tead, see ei ole sugugi endastmõistetav, et sa sellisest inimesest räägid, kui sa ei anna konteksti. Sest sa ei anna konteksti, kui sa räägid sellest, et sa oled kaastundlik, kui on päris probleem. Sa nimelt ei rääkinud antud juhul lahti, millal sinu meelest on päris probleem ja millal ei ole.
KustutaSama asi, mida sa teistele kurtjatele ette heidad, ei ole või? Et nad ei räägi lahti. Inimesed ei räägigi pahatihti asju lahti. Blogis eriti. Sina ka mitte. Ainult saad vihaseks ja siis ütled, et teised ei saa aru. Aga sa ise? Saad ikka aru või? Kui sa nii hästi teistest aru saaksid, siis sul ju ei tekikski neid küsimusi. Et kuidas saab teistelt nõuda rohkemat arusaamist, kui endal on, vaat sellest ei saa mina aru.
Kui inimesel on empaatia ja funktsionaalne lugemisoskus, ta saab aru. Sul ei ole, ma tean seda iidammu juba, seega ma ei imesta ega ole nördinud - sul lihtsalt pole arusaamist, sa oledki see tüüp, kes visatakse kolm korda trepist alla ja karjutakse siis: "Miks sa kogu aeg tagasi tuled, kas sa ei saa aru: MA EI TAHA SIND SIIA, MA EI TAHA SIND NÄHA!!" ja kes siis solvunult ütleb: "Öelnud siis kohe, milleks need vihjed" ja minema jalutab.
KustutaAga see ei ole minu viga ega probleem.
Mind ei häiri kaeblemine kui fakt, mind häirib, kui kaeveldakse teemadel, mis ei ole kaeblust väärt ka kaeblejate jaoks tegelikult. Neile lihtsalt meeldib haliseda. Ja krt, seda toetatakse. Ja krt, miks nii, tahan ka, miks nemad võivad idiootsete asjade pihta haliseda, aga mina saan puid, kui julgen päris probleemi tunnistada, fakk, maiteaha, fakk, inimesed ...
Ma ei vihka sind, aga sel on oma põhjus, miks ma su blogi lugema sattun ainult hästi harva ja siis ka kellegi teise soovituse või lingi peale. Sina ei näe asju, mis mu meelest on NÄKKU KARJUVAD ILMSED KÕIK JU TEAVAD SEDA ja mina samas ei vaevu sinu lugemisele sobivalt kirjutama, sest ma ju ei eelda, et kõik mu lugejad on empaatiliselt nullid ja funktsionaalse lugemisoskuseta.
Mind ei üllata jällegi, et sa minust nii arvad, seetõttu satun ma ka üliharva siia, mõnikord küll lootusega, aga enamasti lihtsalt uudishimulikult - et nagu kuidas sa ise aru ei saa, et tegelikult on sinu arusaamine teistest inimestest täpselt sama puudulik ja sinu empaatiavõime täpselt sama vähene, kui see, mida sa teistele ette heidad. Ja need sõnad siin ja praegu on tavaliselt sellised, mida ma mitte kusagil mujal välja ei kirjuta, sest ma eeldan, et mõnel juhul võivad need inimestele haiget teha. Praegu aga küsin ma hoopis - kas sul endal ei teki vahel kahtlust, et sinu poolt esitatuna kõik need halvad iseloomustused, nii need, mida sa minu suunas teele saatsid, kui ka mõnedele teistele suunatud - kas sa ise ei tule selle peale, et need võivad kellelegi haiget teha? Või teed sa meelega haiget? Hea meelega?
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaAhjaa - kui sa üldse ei taha, et ma su blogis käin, ütle siis otse. Vihjete keel on juba olemuslikult puudulik.
KustutaMa muide ei öelnud halvasti, ma edastasin tõsiasju.
KustutaHalvasti ütlemine on meelega jõhker ja kurjalt - ma nt Epule siin ütlesin.
(Ei kahetse ka, aga tema vastukommentaari ka ei loe. Sest ... milleks, eks ole. Kes sellest õnnelikumaks saaks? Mina igatahes mitte.)
Sulle ütlesin rahulikult ja eeldusel, et kui sa vaatad emotsioonitult ja "milleks need vihjed", sa näed adekvaatsust.
Aga ilmselt enda pihta tulevaga päriselt nii ei tööta =P
Mulle täiesti sobib, et sa käid siin ja oled nagu oled. See, kuidas sa oled, on lihtsalt ... noh, veider.
Isegi mitte valus, lihtsalt empaatia on su pimetähn. Muuseas, Rents on mulle ka öelnud, et ma ei tunneks empaatiavõimet ära ka siis, kui see mulle pähe kukuks ja mul on natuke naljakas seda nii sinult kui temalt kuulda. Et noh - pimetähnid.
Aga kuna te omavahel klapite, ilmselt on see loogiline. Sarnane maailmatajumisviis.
Aga kui sina aru ei saa, see ei ole minu puudulik väljendusvõime, vaid sinu puudulik tajumisvõime, ma luban. Jah, ma eeldan oma lugejatelt, et nad saavad aru - aga mitte ebamaisel tasemel, vaid täiesti normaalsel. Info on tekstis olemas.
Nt seal: "Jah, ma vahetan mõttes ja saan aru, et ok, nii nagu mina suren kuuma käes, vbla mõni sureb vihma käes, ok.
Ainult et kui ei rõhuta sellele, ei ole pikalt juttu, kuidas antud isik ÜLDSE vihma ei kannata või KUI tähtis on talle tunda, et tal on auto, mis sõidab, ma ikka ei suuda sisse elada.
Krt, kui ta ei anna mulle oma isiklikku vaatenurka, vaid suhtub sedasi, et kellelegi ei meeldi ju märjaks saada või kõik ju teavad, et täiega nõme on, kui automaatselt arvestatu (ja siis ma sõidan autoga maja eest sinna ja sinna) ei teostu, ma võtan seda nii, nagu MINA saaks märjaks või - nojah, autot mul ei ole. Aga kui jaamas ootamatult selguks, et raudteeõnnetus, rongid ei sõida."
Seal on olemas info, et kui inimene kurdab reaalset probleemi, mul probleemi ei ole.
Näed?
Kui sulle sobib, võime me seda vaidlust mõni teine kord jätkata, hetkel pean ma magama minema, sest - kui ma välja ei maga, olen homme tööl zombi. Aga mul tekkis igatahes huvi selle autonäite algallika vastu, kui seal on mingi kindel algallikas, mitte ei ole tegu hüpoteetilise suurte üldistamiskalduvustega olemiga. Jah, on küll tobe, kui inimene üldistab mingi oma mittemeeldimise kogu ühiskonnale, seda on mul ka raske taluda. Aga see on vist hoopis ühe teise vaidluse teema.
KustutaNah, mis siin ikka vaielda, isegi kui sa oled puhanud. Mina ei veena sind ümber, sina ei veena mind ümber.
KustutaJa mul ei ole konkreetset posti, mille teemal ma undan, ma pole mallukat igiammu lugenud, aga phmt võtsin tema autoteema aluseks. Et jah, ta on üksikema, aga minu tasemel rahaprobleeme tal ei ole ja minu tasemel rahaprobleemid on veel helged ja rahulikud "oh, jah, ma pean kaks päeva kuni järgmise laekumiseni sööma seda, mis kodus on", mitte "krt, järgmise laekumiseni on nädal ja mul on kohv otsas, ohappi!!!"
VVN, mul on kahju, et sa mu vastukommentaari ei lugenud – see oli minu arusaamist mööda üks kena rasvane oliivipuuoks.
KustutaAga muidu – ma olen sama meelt kui Morgie, kirjutan ta kommentaaridele alla. Ja nagu Morgiel, on ka mul sulle konkreetne palve: ütle otse, kuidas ma pean persesaatmist käsitlema, kas ajutise või lõplikuna? Elik – kui sa ei taha, et ma siin blogis (kommenteerimas) käin, siis ole pai, ütle otse. (Enne vastamist äkki proovid siiski tolle mu kommi läbi lugeda?)
Noh, selle autonäite kohta on siiski võimalik teha see oletus, et isegi rahaliselt heas seisus oleva inimese elu võib olla emotsionaalselt selline kaos, et auto ongi ainuke koht, kus ta tunneb, et ta natukenegi olukorda kontrollib ja nüüd siis jääb sellest viimasest hingepidemest ka ilma, aga ta ei saa sellest niimoodi kirjutada, seat kardab, et inimesed peavad teda imelikuks ja sellepärast esitab oma mure üldistusena. See on üks võimalus paljjdest.
KustutaIsikkikult aga... Sa kirjutasid:"sa oledki see tüüp, kes visatakse kolm korda trepist alla ja karjutakse siis: "Miks sa kogu aeg tagasi tuled, kas sa ei saa aru: MA EI TAHA SIND SIIA, MA EI TAHA SIND NÄHA!!" ja kes siis solvunult ütleb: "Öelnud siis kohe, milleks need vihjed" ja minema jalutab". - kuskohas see nüüd nii oli? Ma üldiselt väga püüan seliseid olukordi vältida, kus ma kellelegi oma seltskonnaga pinda käin, nii et see väide tegi tõeliselt haiget praegu.
Ma pidasin silmas seda, et sa ei loe teistele ilmset olukorrast (antud juhul tekstist) välja.
KustutaEi, ma ei pidanud silmas, et sa ronid kohta, kuhu sind ei taheta. Kuigi ilmselt on sul trauma sellest ja ... jaa, mu teooria sai veel tõestust =P (Loe edasi, seal on teooriast juttu)
Epp - vbla varsti loen. Mul on jaksuga ikka veel halvasti ja kui mul on jaksuga halvasti, ma väga hakkan valima, mida sellega teha.
Tomi kommentaar on mul ka lugemata, sa pole ainus.
Täitsa võimalik, et sul on empaatiaga nagu Morgiel ja Rentsil kahel. Ehk täitsa mitu näidet tuleb pähe, kus ma lihtsalt taoks pead vastu seina, et kuidas nii saab.
Sel juhul: see on puudujääk, mis lihtsalt on. Ega ma ju Kai peale ka nördiks, et ta ei näe.
Jah, tegelt, kalduvus edasi käia seal, kus sulle halvasti öeldakse, on ka üks joon. Sest lihtsalt see, mida teised teevad või ütlevad, pole nii hirmus tähtis kui minusugustele. Teisiti öeldes: mul on otseselt HALB, kui mulle kuskil keegi halvasti ütleb, ma väldin seda paika ja ütlejat nagu katku, sest ma ei taha seda halba tunnet rohkem.
Või lähen otseselt kaklema, sest sõdalane minus ütleb, et konflikti eest pageda on vähe nõrk ja kui mina oma väärtuste eest ei seisa, ei seisa keegi.
Samas ma valin oma lahinguid ehk ei lähe vaidlema inimestega, kes mu meelest nagunii midagi aru ei saa ja üritada neile midagi selgitada on lihtsalt endale haiget tegemine.
Ja kui seda "mul on valus, kui mind sõnadega lüüakse" ei ole, on natuke võit ju ka. Et noh - mina võin ennast veenda, et on pohh, et ma ei meeldi X-le, teen ikka oma asja, rahu, rahu ... aga neil, kel on naturaalselt ja loomulikult pohh, on palju parem.
Minu inimeste-kes-kaebavad-teiste-peale (mitte teiste peale, vaid tühiasjade peale on natuke teine teema), muuseas ka minu peale, suhtes kerkiva häirituse põhjuseks on, et ma eeldan, et inimesed näevad, aga ei viitsi natukenegi mõelda.
Miks ma ikka veel urisen mõttes Ritsiku peale ja miks, MIKS - sest ta on mitmes kohas näidanud, kuidas ta on üleni empaatiavõimeline ja nii hooolib ja see "last kiusatakse, aga ma ei oska midagi teha, lähen lihtsalt edasi, aga sees piinab" pani mu tema suhtes empaatiast PLAHVATAMA.
Ja samas: teismelised rääkisid bussis kõva häälega! NII PAHA! Bussijuhil mängib vilets muusika: NII PAHA! Nägin kahte jalutavat naist kõrvalkäiva väga rahuliku, ent rihmata suure koeraga ja üks pere ei julgenud neist mööda minna: NII PAHA!
Ehk: tema puhul ma tõesti eeldan, et ta ei VIITSI mõelda. Näeks küll, kui vähegi viitsiks, et et see, et neil teismelistel on lõbus, on tohutu võit ja et nad seal juures veidi lärmi teevad, on igatahes parem, kui et nad istuks mornilt ja tasa, vihates kogu maailma. Või et bussijuht sõidab seal bussis mingi 10 tundi päevas ja kui talle valmistab oma töö meeldivamaks tegemisel rõõmu ükskõik milline muusika, vaikus või jutusaated, kuni see ei ole kohutavalt vali, lasku käia. Või kui võõraste naiste koer on väga kuulekas ja rahulik, on neist küll natu nõme, et nad teda teiste nõudmise peale rihma ei pane (mina kramplikult panen Totoro, sest ta ei ole ses mõttes hirmus kuulekas, et läheb nuusutama, mitte ei püsi kõrval, ja inimestel on õigus koeri karta - aga nende oma püsis), kuid samas, neist võib ka aru saada: on väga hästi treenitud kuulekas koer, kellelegi isegi ligi ei lähe, ja ometi inimesed hädaldavad ja tahavad ikka rihma näha. Kuigi kui oleks jonnakas ja mittekuulav koer, kes tiriks seda rihma nii- ja teisipidi, vbla nad ei jõuaks kinnigi hoida ja krt, äkki pole vaja nii arg ja usaldamatu olla siis?!
Aga need on kah asjad, kus saab kaasakiitu ja värki ...
Kustuta... kuid need "tegelikult on päris probleem, ent ma ei julge öelda"-võimalused - mis ON võimalused, nii vapper kui mõni ka tundub - noh, mulle võib jälle pinda käia, et inimesed nii arad ja tobedad on, dohh.
See on koht, kus mina mõtlen, et no mida. Mömm olemine on ok inimeste meelest v? Minu silmis on see otseselt piinlik ja palju nõmedam, kui imelik olla.
Mina olen imelik uhkusega. Kui tema oma imelikkust häbeneb, ütleb ta, et mina teen valesti, ja lisaks töötab vastu mu üritusele endasuguseid imelikke normaliseerida, näidata, et meid on, igal pool on, kurat, "normaalsed" on vähemus, mitte imelikud!
Ja hui see mulle meeldima peab ja minupoolne empaatiavõimetus on häiruda sellest, et teine mömm on!
Mallukas on oma ADHD-st väga palju kirjutanud, isegi mina olen lugenud, kuigi ma käin seal väga harva.
KustutaJa sõimata saab ta ka täiesti õudselt, sellisel levelil, nagu siin kunagi ei näe.
(pean silmas, et kui ta konkreetselt autopostituses sellest ei räägi, siis ei ole see kindlasti see, et ta häbeneks, ju eeldab lihtsalt, et blogilugejad on juba kursis, sest seda on nii mitmes varasemas postituses juba olnud.)
KustutaLihtsalt disclaimerina: ma ei tea, kas ta ÜLDSE on kunagi seesugust autopostitust teinud. Ma ei läinud leili konkreetsete postituste peale, kasutasin teda näitena, sest tundus sobivat. "Sedasorti inimeste kurtmine teemal auto ei lähe käima". Mitte sedasorti, kes elavad maal ja kellele see on ainus võimalus liikuma saada.
KustutaLihtsalt kuna mõned siin arvasid, et ma räägin ... teistsugustest juhtumitest.
Aga ma pean ka tunnistama, et ma ei arvestanud ATH-d. Sest ... noh, ma rääkisin millestki muust ja ei mõelnud Malluka keissi peale eraldi, tõin ta lihtsalt näiteks üldise tausta osas, kus inimesed ... no ok, ei kurda, räägivad emotsionaalselt ja detaile eredalt välja tuues asjadest.
Seda ma keeldun oma veana tunnetamast, et ma vaatan asju eemalt, üldistan, ei jää kinni sellesse, et need teismelised siin lärmavad, miks ma pean teadma nende asju, mida nad kõva häälega kuulutavad, vaid rõõmustan, et nende elu tore on, neil on huvi ja mahvi ja kirge ja jee.
KustutaSee on hoopis su eelis, mis teeb su elu kergemaks.
KustutaKas annate endale aru, et kõik eelpoolmainitud probleemid ja raskused kuuluvad esimese maailma juurde, enamusele maailmas on tegu silmi pööritama panevate pseudoprobleemidega. Tegelikest raskustest võite lugeda Siberi sunnitöölaagrites olnutelt. Keegi on kirjutanud koleda väljendi bussi-istmele, pole võrreldav sellega kui samal ajal vaid lennutunni kaugusel peetakse päris sõda. Peavalu on pea mahalõikamise perspektiivist vaadatuna suht tühiasi.
VastaKustutaMis ei tähenda, et ei võiks kurta oma probleeme, iseasi palju need teistele huvi pakuvad. Muidugi on igaühele tema omad need kõige tähtsamad. Suures plaanis on siiski olulisteks eksistentsiaalsed ellujäämisprobleemid, millega meie esimeses maailmas mugavalt pesitsejad üldiselt ei pea maadlema.
Millest me blogis kirjutame on me kõigi enda asi. Kes teeb reklaampostitusi, kes arutleb poliitika üle, kes kirjutab pereelust, kes reisimisest, ... ,kes kurdab, ... Lugejatel vaba valik kas viitsivad antud teemat jälgida ja kommenteerida või mitte, õnneks on maitsed mitmekülgsed ;)
Loen Puhta Pime blogi ja seal kirjutab Kai. Mõtlen ikka, et minu probleemikesed on nohu tema omade kõrval ja tema suhtub kõigesse eluterve huumoriga. Mul endal on väga harva pea valutanud, aga kui mõnel valutab iga päev, võib see olla talumatu. Mis ühele on pisiasi, võib teisele tunduda maailmalõpuna. Oleneb psüühikast, hetkeolukorrast, oleneb isegi sellest, kas sul on kõht tühi või oled öösel halvasti maganud. Aga nagu eelmine kommenteerija ütles, ellujäämisprobleemide kõrval kahvatub ülejäänu...
VastaKustutaKui ma lugesin seda päevikukannet, tundsin nagu oleksin süütu lapse poolt umbropsu visatud kiviga vastu pead saanud.
VastaKustutaMis sa lapsele ikka ütled, aga valu ajas nutma küll.
Nüüd näen, et teised on kohati sama tundnud ja kohati mitte – selles pole midagi imelikku, inimesed näevad asju erinevalt ning reageerivad neile erinevalt.
Lihtsalt kivid lendasid edasi. Kõik ei näinud viskajas last ja reageerisid vastavalt.
Ma kommenteerisin hiljuti, et sa ootad ebatäiuslikelt inimestelt täiuslikkust, tookord oli jutuks armastus. KUI sa oleksid empaatiline, SIIS sa saaksid aru millal sind armastatakse.
Siis sa saaksid aru, et inimesed kes kirjutavad oma su meelest tühistest asjadest ja saavad selle peale lohutust vajavad seda lohutust. Täiesti saan aru, et su tundepimedus on su omapära ja seda ei saa muuta, sestap on enamik kommentaare selles lõimes lihtsalt valusad enesepeegeldused, aga sina ootad, et peegeldataks sind. Me, anna andeks, oleme ebatäiuslikud ju, kuidas sa saad solvuda selle peale, et me reageerime sinu visatud kivi valule? (Jah, ma räägin praegu tõesti ainult enda tunnetest, eeldades, et mõni teine tundis sama. Võimalik, et ma eksin, ma pole empaat.)
Mul on piinlik, et ma praegu kommenteerin, sest ma aiman, et see pole sulle hea lugeda, aga tead… see kivi oli väga valus, kuid sulle hakati ikkagi algul pai tegema ja sa isegi ei saanud aru, et inimeste karedad käed ei löö sind vaid lohutavad ja sa hakkasid neid sõrmi kohe purema. Kohe. Ja inimesed ei saanud aru, et sa oledki selline, proovisid edasi selgitada ja sa läksid totaalselt lukku.
Mul on kurb meel su pärast. Sa kirjutad nii pagana hästi ja sa oled nii kandiline inimene. Kui raske võib olla kogu aeg oma nurkadega inimestest läbi lõigata, nägemata, kui palju saavad ka teised, mitte sina üksi, sellest haiget.
Huvitav, ma ei ole sinu puhul KUNAGI mõelnud ega tundnud, et kaebled tühiste asjade peale.
KustutaPraegu samas ei imesta, et kuidas sa haiget said, vaid rohkem nagu: "Oh, dammit, inimesed, kellest ma üldse ei kirjutanud, võtsid isiklikult! Jah, muidugi, need ja teised välised tunnused klapivad ... Seda ma ei plaaninud!"
Aga kuna jutt on läinud minu empaatilisuse peale, siis rõhutan: seal ma ei astu tagasi.
Tõsi, on see üks asi, mida ma inimeste juures vaatan kui "nojah, see on, ok, arusaadav, aga krt, nad võiks ikka teistsugused olla", mitte nii väga "no nad on sellised, selge, las nad siis olla!"
Ehk kartmine.
Argus on minu jaoks patt nr 1. Kui inimene on vapper, kuigi rumal ja julm (võtame nt sõjaka natsi, kes ei karda ka 5 korda arvulisse vähemusse jäädes ikkagi üritada musti peksta), ta saab mu käest palju enam andeks kui rumal, julm JA arg EKRE poliitik, kes julgeb midagi öelda aint siis, kui tal on "mind kuulab palju inimesi, olen tähtis ja kaitstud isik!"-tunne.
Julge nats saab isegi rohkem ja kiiremini andeks kui nt reformi poliitik, kes väärtuste eest seismise asemel räägib ümmargust juttu, mis kellelegi pinda ei käiks. Sest nats vähemalt seisab asjade eest, mis ei ole mu silmis head, aga seisab. Tema INIMESENA on mulle palju sümpaatsem kui mõni mömm.
Nii, see kõik selleks kõigeks: ma ei saa tegelt aru, mis värk on selle "empaatiline inimene ju tunneks, et sind armastatakse, kõik kommentaarid räägivad sellest"-jutuga.
a) ma olen sellest kirjutanud enne ka, et minu jaoks armastus võrdub mõistmisega. Kui inimene ei saa must aru, ei saa ta mind ka armastada, dohh, sest ta ei armasta MIND, vaid mingit minu nime ja näoga mitteeksisteerivat nukku
b) kui välja arvata mõned hilisemad, ei tunneta ma kommentaarides vaenulikkust. Et mu empaatilisuses kaheldakse, on lihtsalt ... veider. Ja näitab, et inimesed ei saa must aru. Aga notsu, Lauri, Mann ja neid oli veel mitupalju ei tegelenud üldse selle teemaga ju. Et ma olen sinu meelest häiritud?
Tegelt eriti ei ole v.a. et ma eelmisest nädalavahest saati kulutasin ära kõik oma lusikad ja siis veel ja siis veel ja mu jaks on ... suht otsas.
Väga otsas.
Tasemel "kõik on hästi, mul on aint kogu aeg kohutav olla, ei tunne nälga, ei tunne janu, mõistusega pean end juhtima, tunne ei ütle midagi".
c) Hakkati pai tegema ja ma ei saanud aru? Ot, kus-kes-mis?
Või ...???
KustutaSelleks, et haiget saada ei pea alati ise pihta saama. Kui saan aru, mida teised hetkel tunnevad on see valu korraga ka minus. Ka sinu valu sealjuures, sellepärast on mul kahju kõigist, aga see ei aita niikuinii kedagi.
„Kui inimene ei saa minust aru, ei saa ta mind armastada“ – oh, vägagi saab. VÄGAGI SAAB. See on mumst nii vale ootus igasuguse armastuse osas, et mõistmine = armastus = mõistmine. Mulle näib praegu, et kui inimene ei saa sinust aru, siis ei saa sina teda armastada. Vastupidi on vägagi võimalik, kas ma eksin, kui pakun, et oled ka ise seda täitsa valusalt tundnud.
Ning jah, sind hakati lohutama selgitades, et sinu valu pole väiksem kui teiste oma ja teiste valu pole väiksem kui sinu valu, lihtsalt inimesed on maailmas erinevad, no ei ole kõik minu, sinu või kellegi teise moodi. Sina ootasid lihtsalt pai, aga jah. Inimesed on maailmas erinevad, sina ei hinda erinevust, erinevad on lollakad.
Ma aiman, miks sina saad lohutust, mis sinu silmis valideerub lohutusena vähem kui ihkad. Enda tunnete najal aiman. Sa ootad lohutust, me kõik ootame seda, see on absoluutselt inimlik iha saada lohutatud, kuid su emotsionaalne haprus ja teiste inimeste „valesti lugemine“ hirmutab mind. Lohutussõnad ei ole alati pehmed ja nunnud kaisukarud, mõni ei oskagi nii ja kui näib, et lohtu satub mõni okas, mis võiks sind kriipida ei võta ma enamasti riski, et…
Praegu olen ma pika sammuga üle enda seatud piiri astunud ja seepärast lõpetan.
Ega ma ei saa aru ka, millest sa kirjutad.
KustutaAga et inimesed on mu meelest lollakad - oo jaa. OO JAA.
Ma ei tee küll endale ka erandit, aga kahtlemata on olemas veel palju lollimaid =D
Ja ei, tegelt ei saa armastada ilma mõistmata. See ei ole armastus. Ma ka ei armastanud Rongimeest, ma olin temasse armunud, see on teine asi. Et ma arvasin, et armastan ja tema armastab mind vastu - eksisin mõlemas punktis ja just seepärast, et eeldasin, et me mõistame teineteist, aga rääkisime totaalselt mööda.
Armastus VÕRDUB mõistmine.
Ma isegi ei diskuteeri ses osas. See on mu jaoks nii ilmne ja ühene. Ei saa armastada inimest, keda pole mujal olemas kui su oma pea sees.
Aga sellest lohutuse osast ma ikkagi ei saa aru. Et ma peaks kuidagi ... olema lohutatud, sest mulle öeldakse, et ma olen valesti?
See ei ole lohutus, dohh. See on üks teine asi. Suht vastupidine.
Loen seda midaiganest ja mõtlen, et mida tähendab "kaeblemine", "virisemine" ja muu selline, mida armastatakse inimestele kaela vistata, et halvasti öelda.
VastaKustutaÄkki inimesed lihtsalt räägivad oma asjadest, juhtumistest, arusaamadest.
Jaaah, ent mina kaeban selle üle, et inimesed dramatiseerivad üle asju, mis tegelikult on lihtsalt tavalised, miks, miks nad nii teevad?
KustutaEt see tasub ära? Et pärast on parem tunne, kui teised mõistavad ja kaasa tunnevad?
Kurat, miks see neil toimib üledramatiseerimise abil ja mul ei toimi täiesti päriselt-tähtsate asjade puhul, miks mina ei saa "tunnen end pärast paremini", vaid "tundsin end enne sitasti ja pärast blogis kaeblemist veel mitu korda sitemini, kus on õiglus, kus on seadus, nutt ja hala?!"
Ma olen väga nõus sellega - "Äkki inimesed lihtsalt räägivad oma asjadest, juhtumitest, arusaamadest." Mul on ka kalduvus teha seda asja, mida paljud nimetavad kurtmiseks ja ma sain sellest teravalt aru ükskord aastaid tagasi, kui olin käinud üksi Londonis. Tagasi tulles ma rääkisin kolleegidele, mis ma tegin ja kuidas oli. Kuidas ma käisin loomaaias ja vihma sadas ja pingviinid olid ülinunnud ja vihm tegi nad erksaks ja aktiivseks. Aga pärast hakkas väga tugevalt sadama ja tee metrooni oli palju pikem, kui ma olin arvestanud ja metroojaam, kuhu pidin jõudma, oli üle ujutatud ja ei töötanud ja ma pidin laussajus üritama aru saada, kus see järgmine siis on ja sinna minema. Ja kui ma lõpuks hotelli jõudsin, oli mu kleit vihmas ligunemisest 25cm pikemaks veninud.
KustutaJah - nendel hetkedel, kui ma seal vihmas ja tormis üritasin aru saada, kus on see järgmine metroojaam, oli mul endast hale, sest ma olen orienteerumishälvik ja planeerin alati võõras kohas teekonnad täpselt ette. Aga selleks hetkeks kui ma seda lugu rääkisin, ma omaarust enam ei kurtnud. Sest ma olin hakkama saanud ja nüüd oli see lihtsalt lõbus lugu, mis selle loomaaiaskäigu mulle rohkem meelde jättis. Aga mind süüdistati kurtmises ja "mis sa siis käid reisimas, kui alati kõik nii vastik on". See ei olnud tore. Ma lihtsalt rääkisin oma juhtumitest.
Ei tasu ära, ei dramatiseeri.
VastaKustutaInimesed lihtsalt räägivad oma asjadest.
Küllap on sul õigus ja minu hädaldus on "krt, kui kerge elu inimstel on ja ikka nad pole rahul!"
KustutaTeemal "räägivad oma asjadest" - siin tuli mul kolmas mõte.
Kustuta(kaks esimest olid "inimesed kaeblevad, sest see on võimalus näidata, et neil on teistega sarnaseid kogemusi, ja nii saab õlatunnet, aga su kogemused on enamiku omadest väga erinevad ja õlatunde saamine raskem" ning "sul on õlatunde v lohutuse saamine ka seepärast raskem, et see peab olema täpsemalt antud, teised saavad oma tröösti üldisema lohutuse peale kätte".)
Kolmas mõte on see, et kui inimesed räägivad oma suvalistest frustratsioonidest, siis näitab see, et neil on omaenda kogemusi kergem kogeda. Pean silmas seda, mis sa oled rääkinud, et sul on raskusi arusaamisega, mis sulle endale meeldib, sest sa hakatuseks keskendud hoopis hüpoteetilistele välistele ootustele (mida sa arvad, et sulle teiste arust PEAKS meeldima).
Mis sa arvad, kas su ärritus selle üle, et keegi keskendub oma kogemusele, mitte suurele pildile, võib tulla ka sellest, et sa igatsed rohkem omaenda kogemusi kogeda, sh mingite väikeste ärritajate peale?
mitte et suure pildi peaks üldse ära kaotama, aga sa oled ise maininud juhtumeid, kus sul läks tarvis pikemat tagantjärgi seedimist, enne kui jõudsid tõdemusele, et keegi tegi sulle halba.
ka väike ärritaja on ärritaja, isegi kui seda põhjustab suures pildis midagi head, ja seda ei pea kinni mätsima ja mõtlema "ma ei kannata, ma ei kannata, ma olen rõõmus, sest ma pean olema rõõmus, sest mulle peavad meeldima kasulikud asjad".
Krt, sa oled nii pagana läbinägelik!
KustutaEhk ma jälle arvan, et ilmselt on sul õigus.
Et mind segab see, kuidas inimesed suudavad võtta omaenda tunded ja omaenda reaktsioonid ja peavad neid tähtsaks, sest mul läheb kaaaaaaaaaaaua aega, et üldse aru saada, mida MINA nüüd tunnen ja et see võiks mingi esmatähtis asi olla, see ... MISMÕTTES ON INIMESTELE NENDE TUNDED ESMATÄHTSAD?! Ma ei saa nii, ma ei oska nii, mis mõttes on tähtsad ja seda kollektiiv toetab ka, miks, MIKS, AAAAAAA!!!!
Mitte lihtsalt armukadedus, vaid toores kadedus kah!
Kustutapostitus - õigemini see lõik, mille peale vaidlus üldse tekkis - on ise hea näide.
Kustutaehk siis, sul valutab, et sul on oma eripära tõttu vähem neid, kellelt õlatunnet saada; et sa ei saa lohtu nii lihtsatest lahendustest nagu paljud teised; ja et sul on raske aru saada, mida sa hetkel tunned, väsinult ei ole isegi kõige otsesemaid kehasignaale ("ei tunne nälga, ei tunne janu, mõistusega pean end juhtima, tunne ei ütle midagi").
Aga kirjutad hoopis sellest, kuidas maailm on nõme, sest mingid teised inimesed tunnevad selliseid asju ja saavad veel lohutust ka. Milles tunnevad ennast ära hästi paljud (vähemalt selles, et "tunnen kohe oma ärritajaid"), saavad haiget ja hakkavad ennast kaitsma ja asi eskaleerub.
Mida ma õieti öelda tahangi... Sul ei ole ju tegelikult vaja, et need teised ei kurdaks ja et neid ei lohutataks, vaid et ka sul oleks omaenda perspektiiv rohkem käepärast ja et sa saaks rohkem lohutust.
Ja see ei ole nullsummamäng.
Mul juhtub seda - et tglt on endal mingid rahuldamata vajadused, aga ei oska nendega tegelda või neid tähele panna ja siis kukun ratsionaliseerima, kuidas maailm on kuri - endal ka ja iga kord teeb see enesetunde jube halvaks. Siis tuleb A. ja märgib "sa tegeled mingite teiste inimestega, see teeb õnnetuks".
Oma vajaduste rahuldamiseks on parem moodus just oma vajadustega tegelda. Nii on ka parem šanss toetust saada, muidu teised üldse ei tea, mis haava vastu nad peaks palsamit pakkuma.
Paar korda on olnud, kus sa minu meelest tarkusesõnu ei puista, aga enamasti puistad.
KustutaKrt, ma olen nii rahul, et keegi siuke on, kes tarku asju ütleb aina =)
Aitäh!
Jah, just, tegele ENDAGA, väga väga naine, palju parem kõigile!
Ma läksin nüüd huvi pärast ja lugesin seda bussijuhi jms ja muusika postitust Ritsiku blogist. Kui mina peaks blogi ja niimoodi kirjutaks, siis minu jaoks oleks see lihtsalt sissejuhatus postitusse, kus ma tahan hakata muusikamaitse üle arutama ja ma oleks väga üllatunud, et keegi võib seda näha kaeblemisena või dramatiseerimisena või üldse kuidagi emotsioone väärivana. Just - lihtsalt inimesed räägivad oma asjadest.
VastaKustutaTa on seda varem ka teinud, ega see esimene kord ole. Seal on tõesti sissejuhatus.
KustutaAga sellest tõdemusest on nähe, et ma loen teda suht järjepidevalt =P Lihtsalt ei kommenteeri. Ütlen endale, et oma viga, et lugesin, ja olen vait.
Mulle tundub, et siin väitlejad räägivad ikka VÄGA erinevat eesti keelt. Ma vaatan seda vee alt, sita seest, mädapuidu hunnikust ja vaimupuudega inimeste viimasest puhkepaigast ja leian, et nii ongi - igal hullumajal omad kombed, aga teie omad ei ole siiski paremad kui minu omad. (sardoonilise irvega mädapuidu sisse tagasi)
VastaKustutaMul on nii naljakas lugeda seda, kuidas mind näiteks tuuakse, sest täitsa ausalt, kui mul vahel mingi konfliktiga kehvasti läheb, siis ma lohutan end mõttega, et "no vähemalt pole PÄRIS VVN", et mul nagu midagigi on. :D Ja sellest pole midagi, et sul pole, st see on isegi HEA, et sul pole, sest kui sa oleksid päriselt empaatiavõimeline, poleks sul ikkagi energiat selleks, et sellest empaatiavõimest lähtuvalt midagi oma käitumises muuta, nii et sa tunneksid end halvasti, ilma et sellest kellelegi kasu oleks - nii et praegune variant, kus sa lähed lihtsalt kellestki teisest aru saamata läbi elu, ja vahepeal taod empaatiavõime trummi, on kindlasti parem. Tao-tao, endal ka ju hea olla.
VastaKustutaMinu lemmiklause kogu selle kino peale oli selgelt "Tähendab, [...] mina olen see emotsionaalne ebaintelligent?" No täpselt see Simpsonite direktor Skinneri meem. :D Nii lähedal hetkeks juba eneseteadlikkusele, aga ei, jälle libises haardest.
Deem, et oleme kõik üksteise suhtes heatahtlikud ja rahul?
KustutaSee vist ... ongi parim variant =P Ehk: sina mind ümber ei veena, mina sind ka jne.
Mul soovitati kirjutada, et mitte kellelgi meil siin pole mingeid üleliia tõsiseid probleeme, sest meil on a) võime enesereflektsiooniks, b) aega sellega tegelemiseks ja c) netiühendus.
VastaKustuta=)
KustutaNjah, päris hea soovitus =)
Ja siis viidati veel sellisele lingile, mis mulle küll täiesti vastukarva käib. Kuidas saab tegusõnast "reflekteerima" nimisõna "refleksioon"? Siis võiks olla ka "dikteerima" - "diksioon", "korreksioon", "korporaksioon" jne.
Kustutahttps://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=261
jah, ma olen ses osas sinuga solidaarne ja kirjutan sitta eesti keelt edasi.
Kustuta
VastaKustutaÜhest küljest on naljakas lugeda tuliseid vaidlusi teemal, mis tegelikult on ebaselge. Kes kus blogis vingus "mitte päris probleemide" üle? Ebaselge. Selgus kuskil ammu hiljem. Ritsik oli midagi kirjutanud ja Mallukas oli midagi kirjutanud...
A ok alustame parimast teemast ehk "tegelikult olen hoopis mina Liivimaa parim empaat".
Sa kirjutasid "Sest ma ei suuda näha, et need on probleemid.
Mus mitte ainult et ei käivitu kaastundemootorit, mus käivitub ärritusmootor, et keegi üldse suudab selliseid asju probleemidena tajuda. KUI VÄIKSED PEAVAD TEMA MURED ELUS OLEMA, et ta on ärritunud, vihane ja hädas, sest sai märjaks?! Nagu ...."
See mõttekäik minu jaoks empaatiavõimet ei näita. See ja kõik järgmised, kus sa nõuad, et inimene kirjutaks pikalt lahti, miks just temal on õigus kaevata, et auto ei käivitunud või sai vihma käes märjaks jne. Sa nõuad, et inimesed kuidagi sulle tõestaks, et neil on õigus vihane või stressis olla. Nad ei pea seda tegema, sina ei ole selle mõõdupuu. Kogu lugupidamise juures - sina elad oma peas ja tead, mis seal toimub. Nii palju kui sa Ritsiku või Malluka või kelle iganes blogi oled lugenud - sa ei ela nende peas ja sa ei saa teada, mis ja kui palju neid närvi ajab või kulutab.
Siis selle suutmisega, vaata... Sa oled 100% töövõimetu. Ja ütled, et inimesed ei saa arugi, nad teevad lõbu pärast neid asju, mis sind juba kulutavad. Okei... aga nad teevad sinna kõrvale ka nii kuradi palju muid asju, mida sa oma eripärade tõttu üldse ei suuda. Sa konkreetselt ei suudaks minu elu elada. Minu päris probleemid on sinu omadest hoopis erinevad. Minu kaebused jäävad sulle täiesti võõraks. Ja pealtnäha mul on kõik okei! Ja siis ma vingun, et rohi on märg.
Kumma käitumine on adekvaatsem? Kas Ritsiku, kes kirjutab (minu jaoks täiesti neutraalselt), et "bussijuhi muusikavalik häirib mind, niisiis istun mujale", või sinu "see pole üldse probleem, mõtle bussijuhile, mõtle teistele - mind vb küll häirib see lärm, aga see pole ju tegelikult päris probleem". Kes on lõpuks rohkem kulunud? On täiesti okei minna närvi väikestest asjadest. On täiesti okei need välja elada ja neist rääkida.
Tegelt ei ole 100%. On osaline.
KustutaSee selleks, faktid õigeks.
Tegelt on sul ilmselt õigus. Notsu ülalpool kirjutas ilusti lahti, et krt, miks ma teistega tegelen, mu enda probleemid on minu probleemid, kõigil (ka mul endal) on halvem, kui ma mõtlen, et maailm on paha, mitte "mul on paha".
Mu jaoks see teema on veits isiklik. Kui mul mitu aastat tagasi depressioon diagnoositi, siis mul läks vist lausa aasta, enne kui teraapiasse jõudsin. Sest... mul ju polnud "päris" probleemid. Mul enda arust oli ju "kõik korras". Ütlesin hiljem ka psühholoogile, et sul käivad siin ju päris muredega inimesed, ja minu mure on, et Rimis tuleb tomatileti juures nutt peale. Ma ei tea, kus ma praegu oleks ilma teraapiata. Sitemas kohas kui praegu. Aga ma olen 100% töövõimeline (ja tõestan seda, töötades ca 200% koormusega), ma ei saa spaas käimisest peavalusid ja koerasitta viskan ka oma aeda. Mis mured mul üldse olla saavad?
VastaKustutaSoomlastel on selline ütlus: sun onni ei ole minulta pois. See, kui hästi-halvasti teistel läheb, ei ole mitte kuidagi sinuga seotud. Aga sa käitud, nagu oleks. Sa kirjutad pika postituse koroonapiirangutest ja ekstravertidest, et ahhaaa! NÜÜD SIIS ON TEIL KA HALB! Mida sa ilmselt üritasid teha, oli appikarje. Sest sul on halb. Mis välja tuli, oli vähemalt minu jaoks lihtsalt parastamine. Ahhaa, nüüd on teistel ka halb.
Sul on sitt elu olnud, aga sul pole kannatuste monopoli. Jäta rahule need teised inimesed noh. Sa ei saanud sellest ka aru, et pesumasinat ei tohiks öösel kl 11 käiata, sest osad inimesed, näe, nui neljaks, ei jää magama siis ka, kui nad on väga väsinud. Sulle pidi seda üksipulgi seletama. Sulle pidi seletama, et osadel inimestel tõesti on külmaga raske olla - sinu jaoks andis alles see neile ÕIGUSE külma üle vinguda. Ainus põhjus, miks neil seda õigust enne polnud - sest sul on palavaga võimatu olla. Jäta rahule teised inimesed, noh. Kas neil on külmaga või palavaga hea või halb, ei mõjuta absoluutselt sinu vajadust konditsioneer osta.
Mu arust sa oled arg-agressiivne koer. Kõik reaktsioonid on valele poole kreenis: kas väga alandlik ja sõbralik ja püüab meeldida, või ründab. Enamik reaktsioone enamikes situatsioonides ebaadekvaatsed. Abipalve "märgake, et mul on raske" moondub parastamiseks "mis see teie arust on raske teil vä?" Aga see tõukab inimesi eemale. Sul on päriselt hullumoodi teraapiat vaja. Aga mis sul on, on see blogi. Ja sa ei saa siit seda tagasisidet, mida sul vaja oleks - saad sellist, mis sind kulutab.
V.a muidugi Notsu, kes tuleb ja kirjutab reas 35 kommentaari, millest ca viis algavad fraasiga "apropoo". Ja tema jutt jõuab sulle kohale, sest Notsu ei räägi emotsionaalselt ja Notsu väldib rääkimist konkreetsetest inimestest; ta räägib ideedest ja kontseptsioonidest ja seda sa ei taju rünnakuna.
Aga sellest ilmselt ei piisa.
Jep, sul on jälle õigus.
KustutaNi tore! Nagu päriselt, ilma irooniata, NII TORE, et ma saan vahel olla väike lollike ja keegi patsutab mulle pähe ja on: "There, there, ära mine teistele kallale, sest sul endal on halb!"
Eks mind on need senised teraapiakogemused ära kohutanud. Et "pole halb" on juba võit. Motti otsida head terapeuti ei ole, sest ma saaks vast hakkama sellega, et otsin ühe välja, panen aja kinni, maksan, räägin temaga, teen tema antud kodutöid jne.
KustutaAga siis veel otsustada, et tegelt on jama, otsin uut, mul enam jaksu ei ole. Ja ma tean juba ette, et ei ole, ja lisaks on juba kogemused ka, et ei ole nad kõik head, ei aita ka mu ema soovitused, pliks-plaks meetodit oleme proovinud, seni pole vedanud, peaks tõesti OTSIMA ... ja ma ei ole selleks vormis.
... nad ei ole seni ju olnud ka "jah, meil ei klapi, mine otsi kedagi muud".
KustutaSee vend, kes oli kõige halvem ning kelle juurest ma üritasin ära minna, oli: "Eiei, enne kahte aastat polegi ju abi" ja meie faking EELVIIMASEL seansil: "Et ... sa tahaks, et kui ma sust aru ei saa, küsiksin üle, mitte ei noogutaks arusaavalt?" ja tagatipuks tahtis mu psühhiaater samuti, et tema juures edasi käiksin, kui umbes aasta möödas oli ja ma ütlesin, et tahaksin ära tulla.
Lisaks: kui ma soovisin teisi antdepressante, sest seniste peale olin päris resistentseks juba muutunud ja kurb ja halb, soovitas too psühhiaater taas mul selle kuramuse terapeudi juurde tagasi minna, kuigi mu suurim rõõm temaga seoses oli "jess, see on läbi, ma ei pea enam Raimoga kohtuma, JESS" ja no ...
ütleme, see kõik just ei kasvatunud mu usku vaimse tervise abilistesse.
Saan ise hakkama, minge te ka, oli mu valik.
Krt, õpikunäide, kuidas mull öelda: "Ega sinu tunded polegi valiidsed, sa ise ei tea, mis sulle hea ja halb on, meie teame paremini."
KustutaJa ma kuulasin ka.
Sest noh, spetsialistid ikkagi.
Ma olen elus täpselt 2 korda psyhholoogil käinud ja rohkem ei taha.
KustutaSest mulisemine ei ole ravi, kurat.
Kui sa ei suuda isegi seda kirjeldada, mis su probleem on, ja õppinud inimene EI OSKA sinu kohta kysimusigi esitada, EI OSKA koledate traumade olemasolu kahtlustada, EI TAIPA fyysiliste nähtuste ravi vajalikkust hinnata, siis mida annab niisama pealiskaudne mulisemine?
P. S. Omaette teema on, et meessoost arstide jaoks on naispatsientide seksuaalsusega seotud probleemid ja traumad kas tabu või siis traditsioonilist pisendamist väärt. Kehtib md kõigi valdkondade arstide kohta - hoolimata oma ametistja haritusest langetame me tihti rohkem nö suguelundiga tehtud otsuseid, kui arvatagi oskame.
Psühhiaater on naine, ei päästnud see ka midagi.
KustutaVaimse tervisega on jah see ikaldus, et abi otsimine ise võtab juba üksjagu ressurssi ja kui sa seda abi viiest järjestikusest kohast pead otsima, siis lihtsalt ei jaksa. Pluss noh volilt vahetamiseks ja valimiseks kulub üksjagu raha. Ma ei oleks jaksanud. Mul vedas esimesega ja raha mul oli. Ja ma pole spektril ka kuskil jne jne
KustutaPsyhholoog, see pime inimene, oli minuga samast soost.
KustutaPraegune hulluarst on vastassoost. Vanakooli spetsialist, kes näeb ainult kindlaid asju. Neid teisi ma talle ei räägi ka. Milleks jõudu raisata, mul niigi pidevalt mitu ora p.rses.
Huh. Olen nüüd hommikukohvi kõrvale kõik uued kommentaarid läbi lugenud. Mul ei ole omalt poolt midagi lisada, Kaamos ja AbFab (nagu ka Morgie ja Rents ja – vabandust kui kellegi välja jätsin) on juba kõik kirja pannud, selgemini kui mina oskaksin. Kohati võin tunnistada, et selgemini kui ma julgeksin.
VastaKustutaNing sul on õigus – minu empaatiavõime on kõigi nimetatutega enam-vähem ühe pulga peal, olgu selle pulga nimi siis selline, nagu sina seda kutsud (empaatiavõimetu) või selline, nagu mina arvan olevat (empaatiline).
Aga põhiline, mida tulin ütlema: on isegi natuke õudne, kuidas Kaamos pani sõna-sõnalt kirja selle, mis mulle hommikul ärgates esimese mõttena pähe torkas, ja mida plaanisin siin öelda: „Mul on kurb meel su pärast. Sa kirjutad nii pagana hästi ja sa oled nii kandiline inimene. Kui raske võib olla kogu aeg oma nurkadega inimestest läbi lõigata, nägemata, kui palju saavad ka teised, mitte sina üksi, sellest haiget.” Selle väikese vahega, et minu sõnastus oli “kandiline ja happeline”. Happeline selles mõttes, et sa söövitad. Traagilisel moel eelkõige iseennast, aga teinekord ka neid, kes sinu vastu puutuvad. Ja veelkord – mul on kurb meel su pärast. Seepärast ma siin käingi. Kui mul ükskõik oleks, ma ei kulutaks oma aega siin sinu juures ju.
Te olete kõik väga mädal pinnal selle arutlusega.
KustutaKui ma teid üleni usuksin, siis noh - lubadus, mida ma enesetapu osas andsin, saab kolme aasta pärast ümber. Vabastada maailm endast on sinu arust hea idee v?
VVN. Please. Mu elus on olnud 3 lähedast inimest, kaks neist VÄGA lähedast, kes enesetapuga ähvardades minuga on manipuleerinud. Minu puhul SEE kaart (enam) ei tööta, kohe üldse mitte.
Kustuta... ja neljas lähedane, kes end tappis, ei andnud sellest eelnevalt ühegi sõnaga, vähimagi käitumismustriga märku. Mistap sel teemal keeldun ma diskuteerimast.
KustutaEi, ma lihtsalt pean seda normaalseks lahenduseks. Nagu, ratsionaalselt ainsaks, mis pähe tuleb. Kui kõik saavad minuga kokku puutudes haiget (mina ise ka), mis siis on parem lahendus?
KustutaOlla teistsugune? Ma ei taha, ma olen niigi nii hea, kui oskan. See ongi minu parim võimalik.
Ma ei saa üldse aru, miks keegi nelljas, kolmas või teine siin teema on. Ma tahaks teada, mis on sinu arust parem lahendus kui enesetapp, kui ma teen pidevalt inimestele haiget ja ilma põhjuseta ja olen üldse empaatiavõimetu töll? Nagu MIS?!?!?!
KustutaEt kui mind piisavalt peksta, hakkan teistsuguseks?
KustutaEi =)
Ma olen proovinud ja proovinud ja proovinud olla "mittevale", selle ainus tulem oli, et mul oli halb, aga teised minuga IKKA rahul polnud.
… ja ma tahan veel täiesti avalikult ja nimeliselt Ritsiku kaitseks välja astuda (või noh, mitte et tal “kaitset” vaja oleks, ta on tugev ja tark naine), aga minu õiglustunnet häirib väga, kui sa teda ühtepuhku esile tõstad kui “kerge elu” vms näidet. See on trollimine, kiusamine. Jäta palun Ritsik rahule.
VastaKustutaEi.
KustutaEsiteks: sa loed jälle mööda, ma ei ole kunagi ega kusagil öelnud, et tal kerge oleks.
Teiseks: mu arust ta õmbleb teemadel, kus ei tasuks. See ei ole minu asi, aga
kolmandaks: omal pinnal teen, mis tahan, kui ei meeldi, ära loe.
tõmbleb*
Kustuta"õmbleb" andis toreda vabastava naeruturtsatuse :)
KustutaAga selles on sul õigus, sinu pind, teed mis tahad.
Mina lihtsalt tundsin sundi välja öelda, mida ütlesin.
Mul tuli (veel) üks aspekt meelde, milles end sinuga ühtemoodi tunnen. Kommentaariumi teemal. Ma üldse ei kannata, kui mind elama õpetatakse, võiks isegi öelda, et raske on taluda, kui keegi minu arvamusest erinevat arvamust avaldab. Aga siin lõpeb me sarnasus – mina olen oma blogisaba reeglites selgelt sõnastanud, et tegemist pole foorumiga, kus mistahes arutelu teretulnud, tegemist on minu kuningriigiga, ja ma ootan põhimõtteliselt üksnes pärikarva silitamist. Ning ma keeldun oma blogisabas kaklemast. Ma tahan seal rahu, puhtaid põrandaid ja päikesepaistet.
VastaKustutaSina, nagu sa ka ise oled korduvalt märkinud, elad nö. ühest blogidraamast teiseni, sa toitud nendest (“maailm vihkab mind ja kurat, näidaku siis hambaid, kakleme”). Nii et asja võib ka selle külje pealt vaadata, et meie, kes me siin sinu pool kohal käime, teeme sulle teene, andes ennast nö. kondina hambusse.
Mis sa arvad sellest mõttekäigust? Panen pihta või mööda?
Mööda.
KustutaMulle väga meeldib pai saada. Aga ma ei taha pai saada, sest ma teesklen kedagi teist või sest inimene üldse ei mõtle mu tegude ja vaadete üle, vaid huupi kiidab. Ma tahan pai saada, sest ma olen sellena, kes olen ja kuidas käitun, väga paitatav.
Kui tuleb arukas, mõttega kriitika, mulle väikeses koguses meeldib. Sest kui inimene mõtleb kaasa, tal on ideed, on seda meeldiv jälgida, meeldiv temaga diskuteerida ja vahel õpin midagi uut ja vahel tuleb mõni vana asi meelde.
(Seda "tegele endaga, pohh, mis teised teevad!" olen palju endale korrutanud, aga viimastel aastatel kuidagi unustanud.)
Ja kui on igav halvastiütlemine, mille ainus point on "sa oled valesti!", ma väikese koguse peale ei ärritu, vaid mul on suva, sest noh - inimesed on inimesed ja osad neist veel lollimad kui lihtsalt lollakad.
Aga kui intelligentset kriitikat tuleb segamini "sa oled valesti, sa oled paha, teed suvalt haiget teistele ja ise ei saa aru ka", ja mõlemat on ohtralt, mul tekib tunne, et aa, kambavaim ja pekstakse jalgadega seda, kes ees ja maas. Ja siis on mu hetke valutaluvus lihtsalt otsustaja, et kaua ma suudan tsiviliseeritult vastata.
Hetkel on veel ok. Aga ma ei luba, et nii jääbki.
Aa, OK.
KustutaSamas. "Sa oled valesti, sa oled paha, teed suvalt haiget teistele ja ise ei saa aru ka" - sa jätad ühe tähtsa asja välja. Kõnelejate selgesõnalise empaatiaväljenduse: mitmed siin on ju osutanud, ka mina, et EELKÕIGE teed sa haiget ISEENDALE. Sellega, kuidas sa oled. See osutamine mu meelest ei võrdu kambakesi peksmisega, kaugeltki mitte. Asjaolu, et sa sobivat terapeuti pole leidnud/või sellist üleüldse ei leidu, kes sul natuke kergemini elada, natuke vähem nurgeline olla aitaks, see on juba omaette teema, ma ei ole üldse pädev sel alal kõnelema.
Selle haiget tegemisega on nii, et ma lähtun sellest, et mulle ei tee üldse haiget vvn-i arvamus (sest me pole sõbrad - ja isegi kui oleks, mulle on raske haiget teha), aga tundub, et talle minu oma võib teha. Nii et ma tihti hoian oma arvamused endale.
KustutaHmm, jaa, tundub, et selles kontekstis on ka mulle raske haiget teha. “Väkk, ma ei taha su lohutust” ja “mine perse”, aga näe, ma ikka siin :)
Kustuta