Muidugi on kuningannadel jalad

On ainult üks teema, mis mul pakitseb, ja sellest ma ei kirjuta, sest teemakohane isik ise ei oleks rahul ja miks siis, onju.
(Ei, see ei ole apelisinimarmelaadi juures kommentaaris seletatu, too on üldse täiesti suva teema. S.t. tähtis küll, aga mitte hetkel, onjo.)
(Ei, see tõesti ei ole ka selle mitte-last-teinud-noormehe pihta midagi, temast sain lahti ja hea on, kõik, enam ei mõtle talle. Eriti.)
Kõik muu on mudru, aga no elame mudrus, kirjeldame siis seda.

Oli toidumürgitus. 
Jah, päriselt, isegi mina saan toidumürgitust nähtavasti, kuigi eelmisest on möödas aastakümneid ja karri ei maitsenud halvasti, lihtsalt pisut teistmoodi kui varem. 
Aga nüüd ma olen toiduga mõnd aega hoolsam. Sest see oli halb kogemus.
Üleüldine pehmus ja raskus keres on toibumise protsessina ikka veel minuga + jalg valutab, sest enamiku sellest, mida eile sõin (ja seda polnud eriti palju), oksendasin välja. 
Hoiatus! Rõve! Järgmist lõiku mitte lugeda, kui teil on tundlik magu!
Panin veel ülejäänud karri koos panniga põrandale, sest saab vähemalt koerale siis, mingigi kasu - aga see söök oli TÕESTI halb, sest koeraokset väljaoksendatud karrist sain koristada mõned tunnid hiljem, kui olin unest ärganud ja üsna kepsakas. Pehme ja raske jah, aga mitte valju häälega halisev.
Sain hakkama.
Rõve osa läbi!

Sis jäin mõtlema, et häh. 
Mis krdi Winnetou! Mul on palju lemmikum ja mulle palju sobivam triloogia ju! "Kuningannadel ei ole jalgu", "Borgiate sõrmus" ja "Ilus nõid". 
Minu elust saaks suht samalaadsed lood. Ainult ma pole veel noores keskeas - keskeapoolses nooruseotsas surnud. Ehk: minu raamatud pole veel läbi.
Aga ideeliselt. 
Kolm saatusejumalannat kogunevad Petr Kukan Kukanisti hälli ümber, kui ta on just sündinud. Kaks neist määravad ära head asjad, kolmas aga halvad. Ja paraku pidid need head esimesena rääkima, nii et nad üritasid öelda kõike positiivset ja veel nii, et must, Atropos, ei saaks seda ära kasutada lapse elu rikkumiseks.
Ehk nad andsid pisikesele Petrile kõik, mis oskasid ja ...
Oot, ma tsiteerin täpselt! 

" ... (blablabla, ilu, kiire taip, hea mälu, vinge kehaline võimekus, kõrge immuunsus) ... Selle vooruste loendiga, mis on kirja pandud tollele Mooselele, kelmide kelmile, omistatud käsulaudadele, oled sina mõnevõrra pahuksis, sest tingimusteta allumine nondele käskudele tunduks sulle silmakirjalik. Iialgi sa ei tunnista ega mõista, miks peaksid sa ainult ühteainsasse jumalasse uskuma, või miks mitte uskuda mitmesse jumalasse või üldse mitte ühessegi. Iialgi sa ei tunnista ega mõista, miks peaksid sa oma isa ja ema rohkem austama, kui nad seda ära on teeninud. Iialgi ei tunnista ega mõista sa, miks ei peaks sa himustama oma ligemese naist, kui too sellega nõus on ja eelistab sinu ilu oma laulatatud mehe inetusele. Iialgi sa ei tunnista või mõista, miks sa ei peaks tapma kurjategijat või kahjurit. Kuid see-eest sa ei valeta ega varasta iialgi, kuigi sa sellest valest või vargusest võiksid endale kõige suuremat kasu saada; valetamine ja varastamine oleksid vastuolus sinu uhkuse ja sinu südametunnistusega; sina, Petr Kukan Kukanist, elad alati kooskõlas oma uhkuse ja südametunnistusega. Nii nagu uskumatu Toomas, ei usu ka sina ühtegi haava, enne kui sa pole oma sõrme selle sisse pistnud, ja iialgi ei lepi sa põhimõttega, et kuningannadel ei ole jalgu, sest see täiesti lihtne põhimõte ei vasta tõele."*

Siit ma jätan natuke vahele, sest informatiivse jutu asemel on seal lihtsalt hea tekst. Ehk (...) ja rääkima hakkab Atropos, inimelu rikkuvate ettekuulutuste sõnastaja. 

"Sa ütlesid, õde, et ta iialgi ei usu, et kuningannadel ei ole jalgu," lausus mustjas viimaks.
"Jah, seda ma ütlesin ja sellest ma ei tagane," viskas Laechis/ Lachesis/ trotslikult peaga.
"Ja et ta hakkab alati elama kooskõlas oma südametunnistusega?"
"Jah, ka seda ma ütlesin, sest see järeldub loogiliselt sellest, mis oli talle omistatud varem," vastas Laechis /Lachesis.
Atropos naeratas veel natuke aega vaikselt ja teatas siis mõlema valeva saatusejumalanna üllatuseks lühidalt ja lihtsalt: "Mul ei ole sellele enam mitte midagi lisada. Olen teiega täielikult nõus ja kõigele, mida te siin rääkisite, kirjutan ma alla."

Raamatus saab Petr selle pärandi-ettekuulutuse-elumääravad faktid või mis iganes need on, kõige täiega kaela. Ta on mitte lihtsalt kõige lahedam mees maailmas, vaid kõige lahedam mees, keda on üldse võimalik välja mõelda. Ja kogu aeg pendeldab ta saatuseharja kõige kõrgemate lainetippude ja kõige sügavamate sügavuste vahel, sest ta ei mugandu, ei teeskle, ei valeta ja elab kooskõlas oma südametunnistusega. Ta võidab ja ometi kaotab ALATI. 

Noh, ma vbla päris NII ülevõlli oivaline pole, kui Petr Kukan Kukanist, aga põhimõte on sama. Olgu muu nii hurmav ja hiilgav, kui on, kuna me ei taha ja ei suudagi võtta endasse mingit ideed lihtsalt seepärast, et traditsioonid, tavad, kombed ning "nii tehakse", me saame lõuga. 
Ikka ja jälle.
Kust on pärit kõik mu võrgupäevikus aset leidnud pikemad haukumised ja draamad? ALATI on aluseks minu: "Ma teen teistmoodi, kui tavaks, sest mu arust see on loogiline ja mõistlik"-avaldus. 
Ja ma olen muide siiamaani täiesti segaduses, et inimesed PÄRISELT usuvadki traditsioonidesse, nad PÄRISELT usuvadki, et laste kasvatamiseks on vaja hulka raha, et kellegi hooviprügikast on tema eraomand, mida teised ei tohi puutuda, ja et bioloogiline isa on mingi tähtis asi lapse elus. 
Ma ei saa neist asjadest aru. Mu jaoks need on absurdsused, mis millegipärast ühiskondlikuks tavaks saanud ja mingit realistlikku olemust neil pole. 

Ja ... nii ongi. Ma ei ole nõus tunnistama, et kuningannadel ei ole jalgu ja kui mind seepärast maha lastakse, olen ma kurb, vihane, aga EELKÕIGE põhjatult üllatunud. 
Sest ma arvan, et kõik teavad, et kuningannadel on jalad, nende vahe, nad eritavad, nad higistavad ja teised lihtsalt teevad näo, et oo, ei ole jalgu! 
Ja-ja-ja-ja ... ja siis mind tapetakse millegi eest, mis minu arust on kõigile teada vale ja ... ja ma ei saa aru. 

Nagu Petr Kukan Kukanist, ma olen mõnes mõttes kangelane ja ometi kukun perioodiliselt ja suurejooneliselt läbi, sest ma ei kohandu ühiskondlike ootustega. 
Ja teate mis? 
Ma ei tahagi kohaneda. Ma olen parem läbilastud tiibadega mina, kui salgan end ja käitun nagu mingi ... normaalne inimene. 

* NB! Ma tegelt olen varastanud. Mitte küll hiljaaegu, aga noorena küll. Ja valetanud muidugi ka - põhjus, miks ma enam ei valeta, on, et see oli liiga lihtne. Mind hakkas häirima, et inimesed on mingid nukud, maskid, kui soovite, ja mitte ehedad olevused. MINA samamoodi. 
Ei enam, ei. Kui ma ütlen, on see tõsi, välja arvatud, kui ma eksin. 
Ei, oma lapse isaks kellegi teise pakkumist kui bioloogiline isa ma valena ei näe. See ongi ju "keda dokumendid peavad lapse isaks", mitte mingi bioloogilise tõe tagaajamine.