Oh, ja koogisse panin ka kaugelt liiga palju soodat ja sidrunhapet, nii et pool kooki kerkis vormist välja ja plärtsatas ahjupõrandale

... krt, kui raske on võtta lusikas ja sellega soodat ja sidrunhapet tõsta?
Ei, ikka on vaja otse pakist raputada ...
Mul oli vist liiga vähe lusikaid, mh, ah?

Kunagi Murca küsis mult, et kas mu pea ei valuta, kui mul pingelisi olukordi ei ole?
Tol hetkel oli mul pingeline olukord just mööda saanud, pea valutas ja ma ei olnud kõige vahedam väits, nii et väitsin: "Ega ei."
Pärast mõtlesin järele ja sain aru, et ikka ju. Vahel otsustab pea valutada, kuigi üldse mingit välist põhjust ei paista, ja vahel on väline põhjus, mis ei allu minu kontrollile, näiteks madalrõhkkond. Aga oma iva tõdemuses "ise ju teen endale!" on. 
Sest peale pingelist olukorda valutab ALATI.
Situatsioonis endas isegi ei pruugi. Kui adrekas kõrgel ja sahm-sahm-sahm, vehk-vehk-vehk, pääseb ajuti täitsa valuta, ja mu laupäevane mäng oli täpselt selline. Koormust hullumiseni, isegi mitte lootust kõik ära teha, ainult rabelus.
Väga haarav. Väga väsitav.
Enne mängu avastasin rongis, et jätsin koju NII korseti KUI kosmeetikakoti. (Üldiselt mul puudub kalduvus asju maha jätta, miska seekord juhtuski. Olin nii kindel, kuidas mul on kõik olemas, et ei kontrollinud mõttes üle.) Öömaja andev inimene oli kokku lepitud, aga ta oli kolinud ja kuhu, krt, mul polnud enam võimalik netist vaadata (sest ma olen nuputelefoniga vanaema). 
Nii et ostsin Humanast 1.50ga salli, mille endale korseti asemel vööle sidusin, tegin Tartu Kaubamajas testreid kasutades meigi, ja pärast mängu helistasin öömaja-pakkujatarile ja sain täpsemad juhendid. 

Kõik sai korda.
Järgmisel päeval sõitsin koju ja oli ka veel enam-vähem, kolm 200-st ibukat ja 50 mg sumatriptaani - ja siis tuli esmaspäev.
Ehk turvaline väljapuhkamine oli alanud ja krt, kui raske jälle olla. 
Ja valus. 
Ja raske.
Ja valus. 
Ja nii edasi.
Aga K. on mu lemmik ja üle mõistuse armas ja see pehmendab palju =P Nagu päriselt. Phmt muutus me eludes nii palju, et kui ma meeleheitel ja ahastuses seletasin, et mul on nii raske end alati süüdi ja pealekäiva ja ahistavana tunda, kui ma talle ütlen, et armastan ja tore, et ta mul on, vastas ta, et see küll mingi ahistamine pole, lasku ma käia.
Miska mul on nüüd täiega õnnelik ja helge olla, sest ... sest ma olin varem piiridest valesti aru saanud, need on hoopis laiemad ja lahedamad, kui arvasin!
Ja krt, kus see ON rõõm ja helgus ja armastus korda 17 umbes. 

Jaah, tean-tean, ei peaks tast kirjutama, kui just ei PEA tast kirjutama. Aga ma pean! Nii palju helgust elus juures nii väikse asja pärast!
Nüüd, kui mul on kurb ja väsinud olla, ma selle asemel, et mõelda: "Mind ei ole olemas, mind ei ole olemas," (see on lohutus, muide), kujutan ette, kuidas panen pea talle sülle ja ta teeb pai. 
Võib olemas olla küll nii.

Laura tehtud pildid

Mängida oli ka päris tore, kuigi ma juba kohale jõudes väsinud ja värki. 
(Nagu ikka, kui mäng hea.)
Peaks vist varsti üles panema kuulutuse rollimängijate kokkutuleku kohta, mida korraldan. Sest ... maitea, olen veits loll ja ikka kipun asju korraldama. Kuigi tean, et maijaksa. Aga ikkagi. 
Vbla homme. 
Või siis eelkuultus täna, sest kaaskorraldaja tegi selle valmis. 
Mina tegin kooki ja ajasin selle nii nässu, nagu pole teab-mis-ajast ühtegi toitu nässu ajanud.

Ja vbla said need asjad üldse tehtud eile, sest ma ei taha postitust ilmutada, kui mul pole vähemalt ühte pilti siia juurde panna endast sel konkreetsel mängul larpimas. 

... ei, tegelt, hästi on. Ma pesin ahju ära ja see osa koogist, mis alles on, on söödav. 
Aga kõik see hea kate kerkis vormist välja ju ...!!!

***

Ok, pilti ikka pole, aga mul tuuritavad peas juba uue postituse kirjutamise tunded ja mõtted. 
Vbla hiljem tuleb? Nüüdseks olen otsustanud, et isegi kui on kole, ikka panen üles, sest NIIIIIIIIIIIIII kaua oodatud!

Kõhklesin, mis ma kõhklesin, saate lisaks minu näole mõnda veel näha, sest krt, mäng elab mängijates, mitte minus üksi!