Jaksame - oot, kui palju jaksata on normaalne?

Toit on nii hea, et nüüd ma lihtsalt söön kogu aeg. 
Puder banaaniga? Imeline, aina söön.
Võileib odava brie'ga? Imeline, aina söön. 
Makaronidest oa-hakklihakastmega või õunakoogist rääkimata. Nii hea! Ja kui kõht on liiga täis, et midagi tõsist võtta, siis mõni õun või kollane ploom ikka läheb.
Süüa on nii tore. Emake maa küll. Nauding on tagasi, oh ja ah.

Kuidas ma nii kaua ilma sain? 
Jestas, vaene mina. No tõesti. 
Praegu kaifin täiega keharaskuse survet käsivarrel ja omakorda selle survet madratsil. Kassikarva pehmust, kui ta tuleb vastu mu teki alt väljas jalga magama. Vabandust, aga puuksu on ka hea lasta. Nagu ... kõik on nii mõnus ja hea! 

Ainult homme algab kool. 
Vat nii eufoorias ma ka ei ole, et see väga halb uudis ei oleks. 
Jah, ma suhtun ikka sügava eelarvamusega isikutesse, kellele kool meeldis. Tõsi, mu varasem seisukoht - kui sulle kool meeldis, on sinuga midagi viltu - on andnud ruumi süngele tõdemusele, et kui sulle kool meeldis, ilmselt ei ole sinuga kõik need asjad viltu, mis minuga. Sa oled tõenäoliselt neurotüüpiline päikesekiir. Ja ei saagi must aru saama. Me elame täiesti erinevates maailmades. 
Niipea, kui ma koolist kasvõi MÕTLEN, mul on kohe tunne, et elamine on ikka pingutus ja kannatus ja miks ma pean.
Sest ma jälestasin kooli, ent kooliskäimise tegi natuke talutavamaks usk, et see pole igavene ja pärast läheb paremaks. 
Aga nüüd ma tean, et paremaksminek on ajutine ja sama ahastus valgub ka hiljem peale. Mingit pääseteed ei ole, kuniks elu, seniks valu. 
Brr. Kool. Ja inimesed RÕÕMUSTAVAD kooli alguse üle, oh need puhtad vihikud ja suled ... 
Me elame nii erinevates maailmades ...

Aga mu lapsed ka jälestavad/jälestasid kooli, nii et nendega elame vähemalt sarnastes.

Mõtlen, et võibolla ... võibolla on suur erinevus veel seal, kus koristamine, kokkamine, tehniline täpsus jms ei ole mitte erihuvid, mille alla oled valmis panustama, vaid Teistel Inimestel on nii palju jaksu üle, et need asjad hakkavad tähtsad olema?
No et sama teema - energiaülejääk - on kooliga ka. Teised inimesed saavadki elada elu ja kool on selle elu sees lihtsalt üks asi, mida teha. Mitte et kool on kogu elu, kui sa koolis käid, see võtabki kõik enda alla.
Vahel teed teisi asju ka, kooli kõrvalt, aga ega see kergelt käi ja ega tihti ei jaksagi. 
On inimesed, kellel on jaksu ja sära kooli kõrvalt veel asju teha, ja on inimesi, kellest kool imeb välja kõik, mis on, ja tahab rohkem-rohkem-rohkem. Ja inimesi, kellel on energiat üle, on ROHKEM, kui neid, kel puudu.
Hämmastav ...

Ok, inspiratsiooni ideeks sain jälle Katariina blogist. Neist, kellega ma vahel üldse nõus ei ole, on ta üks mu tihemini jälgitavaid, ja ta kirjutas, kuidas ta kogemata poest varastas ja järgmisel päeval tõttas arvet tasuma. 
Nüüd, ma ei rõhuta, et minu arust on varastamine pisikene patt ja ma olen ise poest täiesti teadlikult varastanud noores põlves mitu korda. See on möödas, nüüd olen 20 aastat vähemalt korralik kodanik olnud jne. Aga elu sees - tõesti mitte mingis maailmas, ei viitsiks ma ainult selle pärast poodi minna, et ära tasuda mingi kogemata kotti jäänud asi. Sest see on raske! Mul ei ole mitte mingit vajadust oma elu mingi pisiasja nimel veel raskemaks teha. Poeomanik ei lähe seepärast pankrotti, et ma paki tortillasid korvi unustasin. Ammu on möödas ka ajad, kus poetöötajate taskust võeti raha ära, et vargused kinni maksta. 
See oli lihtsalt õnnetus, keegi ei tahtnud paha, juhtub.
Elan edasi, selle peale rohkem mõtlemata.
Aga kui inimestel on energiat üle, nad hoolivad sellistest asjadest?

Ükskord - sellest on oma aasta möödas - vihastasin fb-s hirmsasti. Sest ma kirjutasin sinna, millise geniaalse nõksu ma avastasin, kuidas on vaimselt ja füüsiliselt kergem borši teha (tee oma tavaline supp, lisa sorts äädikat ja pakk riivitud keedupeeti) ja siis üks mu kontaktidest kirjeldas vastusena mingit effing poolteist tosinat eri sammu sisaldavat viisi Õigesti Borsi Teha. Teate küll, alates õiget sorti koodi valimisest turul lõpetades mingite värkide võis pruunistamiseni ning peaaegu valmis supile lisamiseni, ja mul hakkas kolju aurama. Nagu ... kas sa päriselt arvad, et kui minu arust on niigi vingelt suppi tehtud, kui ma raguust puljongi keedan, kontidelt liha lahti harutan ja siis sinna puljongisse tükeldatud köögiviljad viskan, et ma millegipärast jaksan veel ja veel ja veel asju teha? Lõpus tuli kõigele veel üks-kaks küünt purustatud küüslauku lisada (minu seisukoht: seda on 4-5 liitri supi kohta nii krdi vähe, et küüslauguga sehkendamine ei tasu vaeva) ja ma sain mentaalsed krambid. Kurat, minu eesmärk elus ei ole asju teha nagu mingid vanavanavanaemad, külmad käed ja külm või, 2 tilka äädikat, 3 tera vürtsi ... Minu eesmärk on teha kõike nii lihtsalt kui võimalik ja hoida pingutuse ja saadava naudingu kaalukausid nii, et minimaalse pingutuse eest maksimaalse naudingu saaks. Ma TÕESTI ei jaksa nühveldada asjade kallal, mis annavad natuke naudingut, aga võtavad palju pingutust. 

Mul on siiakolimisest saati vedelenud nurgas roostes käsisaag, sest ma ei ole suutnud välja mõelda, kuhu see panna, aga ära visata nagu ka ei taha - kui majapidamisse juba saag on sattunud, las ta olla - äkki läheb vaja. Pealegi on ta üsna maaliline - õudusfilmi sobiva "ja sellega nüsime su käe maha!"-olekuga.
Teises toanurgas on samas ajast ja samadel põhjustel õng. Kuigi õng ei näe üldse hea välja, täiesti suvakas. 
Mul on lauanurgal vähemalt aasta hunnikus riided, mis olid kunagi liiga mustad, et kappi panna, liiga puhtad, et pessu panna, ja mida ma samas pole vahepeal kanda tahtnud. Pole piisavalt ilusad =P
Mõtlemine, mida muud nendega teha, kui lasta seista seal, kus on, nõuab rohkem, kui tulemus tulu toob. Seisavad edasi. Kirjutasin läbi, tõin teadvusesse, aga ei, ikka ei tundu, et nendega tegelemine mingit tulu tooks. Las nad olla. Kunagi tuleb idee, siis teengi.

Ma teen asju, kui need on minu meelest tähtsad, aga vaatan väga-väga kuidas saaks energiat kokku hoida. Ei kuluta millegi peale ülearu. Üks tee, parem mitte kaks, vaid kolm asja. Minna poodi, et maksta asja eest, mida ma ei tahtnudki ja mis kogemata kaasa sattus? Nagu ... kui ma nagunii sinna poodi läheksin, mul oleks üle aega, mul oleks oleks üle raha ja ma tunneksin end vaba ja innukana töötajat otsima ja talle seletama, et siuke asi juhtus, las ma maksan teile, VÕIBOLLA ma viitsiksin. Aga spetsiaalselt sinna arvet maksma minna ... 
Ja ta kirjutas ka, kuidas talle mingid ilmselged spämmarid kirjutavad ja ta "igavusest vastab". 
Nagu ... nagu ... mis krdi maailm see oleb?! Kus inimesel on lihtsalt nii palju energiat, et suhelda võõraste, väga tõenäoliselt ebameeldivate inimestega??? Mul ei ole jaksu isegi omade kümme aastat sõbrasuhetega kinnitatud inimestega suhtlemiseks! Aga äkki ta ei tahagi, kaks korda pole kokku saanud, kuigi plaan oli, äkki ma tema kurvale teemale reageerisin tookord halvasti, äkki tal on mingi mure ja ta ei taha mind koormata ... kergem on mitte suhelda.
Ja siis on teine inimene, pealtnäha üsna sarnane, kel on igav ja lihtsalt hakkab suhtlema võõra halva inimesega. Nagu ... 
Teine maailm. Taiesti teine maailm. 
Ühest küljest: selgelt ma olen puudega, SELGELT ma tunnetan maailma hoopis teismoodi. 
Teisalt: aga minu meelest see ei ole rongipuue. See on lapsest - sünnist? - saati minuga olnud. Või noh - kas see pole üldinimlik? Inimene lihtsalt ei teegi asju, mis ei anna tagasi rohkem kui sisse läheb. Ja minul ei ole energiat paljude asjade jaoks, mida normaalseks peetakse, sest mulle ei anna plekitu peegel või purudeta laud eriti midagi tagasi. Kõik, mida see annab, on: ""teise pilguga" vaadates on okei."
Phmt sama, mis külaliste tulekuks koristada, ainult mul on need külalised pea sees. Kujuteldavad. "Nii on suht viisakas, ainult erilised mölakad viriseksid, kui külla tuleksid."
Aga see ei ole ainult koristamisteema. See on suhtlemisteema. See on söögitegemisteema. See on poeskäimisteema (hind ja kvaliteet balansis). See on trennitegmisteema. See on kogu elu. 
ATH teema? 

Krt, kõht on JÄLLE tühi. Aeg järgmiseks juustuvõileivaks.

Uudised

Mind ennast tüütavad (ja enamasti jäävad lugemata) teiste postitused stiilis "mida tegin, mida nägin". Kui just midagi tõesti erakordset ei nähta, onjo, see on ikka põnev. Mind huvitab, mida inimesed mõtlevad ja tunnevad, mitte mida nad teevad-söövad-vaatavad. Kui nad sinna tegemise ja söömise juurde märgatavalt tunnevad ja mõtlevad, on parem. 
Välja arvatud, kui nad tunnevad ja mõtlevad igavalt =P
Hea on, kui nad mõtlevad ja tunnevad minuga ühtemoodi. Kui selgub, et teistmoodi, olen omaette nördinud ja kui nad mõtlevad nagu "kõik" ja "nagu ühiskondlikult tavaline on", täiesti võimalik, et ma loobun kogu blogi lugemast.
Sest noh. Tasapisi, ent kindlalt olen otsustanud, et ühiskond ei tea midagi minu kogemustega haakuvast, ja enamik, mida loetakse üldkehtivateks tõdedeks, on puhas pask. 

Aga just nüüd just täna tuli tuju kirjutada oma tegevustest.

Hea uudis on, et käisin koeraga jooksmas ja poes.
Halb uudis on, et sain seejuures päris märjaks. Sest sajab. 
Hea uudis on, et nüüd on väljaskäimised tehtud kuni õhtuni (hilisõhtuni), panen kuivad sokid ning sussid jalga ja mõnulen.
Halb uudis on, et sussid PEAB panema, sest koer raputas end ja põrand on ka märg. Seal kuivade sokkidega kõndida oleks lihtsalt kuivuse raiskamine. 
Hea uudis on, et tegin eile õunakoogi, mis tuli väga hea. Märkus iseendale: sealt saab hea liivataignaretsepti, mis ei eelda külma võiga jamamist (asi hakkab taigna moodi olema ikkagi alles siis, kui või pehmeks sulab, ma ei saa aru, mis selle külmuse mõte on)  ja kui mul võitoosis nagunii pehmet võid on, läheb lihtsalt ja kiirelt.
Halb uudis on, et ma sõin eile pool kooki ära ja enam eriti ei isuta. 
Hea uudis on, et ma kasvatuslikult üldse ei teinud oma pojale hommikul süüa ja ta keetis JA PRAADIS (sest krõbedad makaronid on nii head) endale ise.
Halb uudis on, et järelikult ma pean hakklihast midagi hiljem valmistama.
Hea uudis on, et mul on kõik burritodeks vajalik olemas.
Halb uudis on, et mu poeg ei ole (enam) burritodest eriti vaimustuses, kuigi ta sööb üsna innuga burritotäidist riisiga.
Oot, see "kuigi" oli juba hea uudis. 
Hea uudis on veel, et K tõi mulle väga häid kollaseid ploome. 
Ja täna on koeravõtmise viies aastapäev. 

Tegelt on häid asju üldse rohkem. Nii tore, nii tore. See lugu, mida ma hopepunki kogumiku jaoks kirjutan, tundub päris hea näiteks. Kuigi mul ei ole veel lõppu - aga ikkagi. Mingil hetkel hakkasin teda läbi töötama-ümber kirjutama ja kartsin halba, ent täitsa hea on. Küll see lõpp ka tuleb - alati on tulnud, tuleb seegi kord. 
Ja siis tagasi romaani juurde, mis on juba peaaegu valmis. Lihtsalt viimistle, naine, viimistle! Ning kui viimistletud, ehk mul õnnestub talle samuti avaldaja leida ja natuke raha saada. 
Kuigi ma täiesti endalegi ootamatult vean vist järgmise laekumiseni välja, ilma et peaksin K käest lisa norima. Näeb. 

"Devolutsioon" on minu kätest väljas, aga loodetavasti ilmub ta kunagi ka ja see on hea. 
Pea ei valuta - no ok, õige pisut tuikab. Aga väljas on raske madalrõhkkonnavihm, kõik on hall ja nöörile kuivama jäänud kaks paari pakse lühikesi pükse (mida, Poeglaps armastab neid!) on täiesti läbi vettinud. Nii et kui sellise ilmaga pea ainult hästi veidi tuikab, on täiega wõit käes.

Ja koer on nii nunnu ja kass on nii nunnu ja poeg on nii nunnu, kui ainult kohalolijaid loetleda. Oma juuksed tunduvad käe all mõnusad. Kass on pehme. Koer on karusem, ta on karvaajamise tõsiselt ette võtnud ja varsti jääb ilmselt kiilaks. Poeg on üsna puhtusehulluks muutunud, käib iga päev duši all ja tema juuksed on samuti puhtad, siledad ja tugevad. 

Jaa, otseselt hea on ajuti olla, mitte lihtsalt "pole halb". 
See on hea uudis.

Hormoonid käima

Viha on nii tore. 
Mis mõttes see on negatiivne tunne?! See on üdini positiivne. Sul on energiat millegi suhtes tunda ja nördinud olla, vahel isegi seina peksta või karjuda, sa hoolid nii väga - ja miski su sees arvab, et too halb asi ei peaks olemas olema, maailm peaks olema hea ja tore. Vihas on lootust, usku ja armastust. 
Viha EI ole leppinult noogutamine ja tõdemine, et maailm ongi rõve, inimesed ongi lollakad ja sinna pole midagi parata. Viha on energia. 
Jee viha, ma ütlen! 

Kui ma hakkasin vihastama, teadsin, et hull aeg on möödas. See, kus oli ainult valu ja väike kergendus ehk vähem valu. Viha ei ole halb, ausalt. Kui teile tundub, et vihane on paha olla, teil on muidu hirmus hea. 
Veel ausamaks minnes: kurat, te ei tea, mis on halb enesetunne ju! Jeebus ... 
Viha tundub halb?!

Jajah, iga ahastus on ahastus, olenemata sellest, mida inimene muidu kogenud on. Ent kuna ma ei ole nii kaua tundnud otsest rõõmu, vaid ainult naudingut sellest, et halb ei ole, on mu jaoks viha täiesti teretulnud ja vahva emotsioon. Meeldiv.
Vihaselt tunnen ma end elusana. 
Tugev stiimul: jai, nii tasub juba elada!

Rage, rage against the dying of the light ...

Muide - lõdvalt teemaga seotud, aga side on - dr Kadri Kool ütles, et duloksetiin on uuringute järgi parim antidepressant ATH-inimestele. (Ja lisas, et väga hea valik ehk ma ütleksin, et ta näeb minus jooni.)
Seos on see, et mu avastus oma nõrga hormoonide töö kohta kõlab nagu ATH. Neil (meil) on ju dopamiin ja noradrenaliin väga viletsalt nõristuvad. Muuhulgas sisaldab duloksetiin noradrenaliini. 
Ja vihastamisel saan ma oma hormoonid tööle. 

Samuti teemaga lõdvalt seotud ehk ma otseselt ei vihastanud, aga vandusin kõva häälega ja korduvalt ning elu tuli sisse: mul libises õunakook koos küpsetuspaberiga plaadilt kuuma ahju laiali. Nüüd on kõik täis tossu, mis tuleb kaneeli ja suhkru ahjupõrandale pudenemisest. Aga krt, sama kook on ikkagi ahjus, sest see ei olnud vedel tainas. Lehttainas oli. 
Kuna ma söön asju, mis mu pojale meeldivad, ja tema lemmikõunakook on poest ostetud lehttaignale laotud õunaviilud kaneeli ja suhkruga heldelt üleriputatuna, 25 minutit ahjus, teen seda kooki nelja päeva sees kolmandat korda. Seekord olin targem: õunu ei tohi liiga palju olla - see talle ei meeldi. 
Ja lollim: isegi mõtlesin, et sedasi paokil uksega ahju on natuke riskantne plaati panna, aga taburetti eest nihutama ka ei hakanud. 
Edaspidi nihutan. Ausalt. 

Aga hormoonid lõi käima =)
Sahmisin õunatükke kuumast ahjust välja lapiga ja kuradid lendasid. Poeg ei kuulnud midagi: klapid peas ja oma toas. 

Olen tasapisi muutnud oma seisukohta, et oma tuba pole mitte vajadus, vaid luksus. Tasapisi. Arvan ikka veel, et saab elatud ka jagatud toaga, aga et oma tuba on ikka krdi mõnus, ei saa ka salata. 

Totoro on oma põieantibiootikumid tänasega lõpetanud. Hästi naljakas: ma panin tabletid hoolega viinerite sisse kõigil kümnel päeval. Tema lätsutas ja keeras neid viinereid suus seda- ja teistpidi, aga kui tablett välja kukkus, sõi selle samuti hoolikalt põrandalt ära.
Minu järeldus: tabletid ei maitsenud väga vastikult, aga neil oli vale lõhn. Puhas viiner lõhnab teisiti. 

Tartu ja aju

Käisin Tartus psühhiaatri juures. 
Sest ma ei ole normaalne ja ei ütle, et kuulge, teeme videokõne, mulle on Tartusse liiga ebamugav tulla. Kui mulle on öeldud, et vähemalt esimesel korral arst tahaks ikka näost näkku kohtuda, ma lähen kohale. 
Läksin Tartusse kohale. Kaks rongi sinna, kaks rongi tagasi. Seal hästi palju jala kõndimist, sest ma olin veendumusel, et Tartu on tore linn selle poolest, et igale poole saab jala, ning ei võtnud mingit ühistransporti üldse plaani.
No ... sai ka. Lihtsalt jalad olid pärast väsinud, sest lisaks on muidugi vaja käia edasi-tagasi, sest majanumber on valesti meeles, ja siis on vaja leida toidupood ja kui toidupoodi ei leidnud, on äraminekul vaja minna kohta, kus kindlasti ON toidupood. (Kesklinna kaubahall e. Rimi.)
Et suitsu osta.
Kohupiimataskutele ja krabipulkadele lisaks.

Aga põhmt läks vist hästi. Diagnoosi ei ei ega jaa, kohtume uuesti, aga dr Kadri Kool oli TORE; mul on hea meel teda uuesti näha (seekord läbi videokõne) ja 60 raha, mis kordusvastuvõtt maksab, on märgatavalt vähem kui esimese vastuvõtu tasu.

Minu aju on ikka imeline organ. 
Läksin nimelt kliinikusse, mis oli mulle nime järgi täiesti võõras - midagi kuskil Teguri tänaval.
Tänavanimi ei öelnud mulle samuti midagi.
Vaatasin google mapist kaardi, kuidas rongijaamast sinna saab. Jätsin aadressi valesti meelde, aga õnneks lõppes tänav ära ammu enne minu meelde jäetud aadressi, nii et läksin tagasi ja leidsin õige koha (sest ma olin kasutanud ka Google street view'd ja teadsin, kuidas see välja peab nägema). 
Ja siis mõtlesin: "Ma olen kuskil E-kaubamaja lähedal."
Sellele järgnes mõtisklus, kas Tartus üldse on E-kaubamaja, siis mõtisklus, et Tallinnaski vist pole enam, ma ikka ajasin asjad täiesti jaburalt segi ja üldse, miks ma arvan, et ma kuskil E-kaubamaja juures olen, see on ju võõras koht ... Ainult et parki lugema lontsides (vastuvõtuni oli veel poolteist tundi, rongijaamast teele asusin kahe ja poole tunnise varuga) avastasin, et seal kõrval on tõesti E-kaubamaja. Sisustuskaubamaja. Üldse olin ma Tähe tänaval korraga, sest see ristus Teguriga AJK kliiniku lähedal. Ma olen siin 25 aasta eest omajagu jalutanud ja sealt E-kaubamajast on ema mulle umbes 23 aastat tagasi kaks kolmeksvolditavat poroloonmadratsit ostnud. 

Mul oli paik kuidagi meeles. 
Nagu ... ise seda teadmata mäletasin.
Aju on ikka imeline organ. 

Minu aju vähemalt.
Hiljutine tumblri lugemine sõnastas mulle ära: eelarvamuste puudumine, esmalt detailid, siis teooria, selgub ka olema autistliku mõtteviisi värk. Mõtlemegi teistmoodi. Ei näe inimest ja siis oleta, milline ta on, vaid esmalt tutvume, uurime, korjame fakte ja siis teeme teooria. Ja kui tulevad uued faktid, teeme uue teooria neid arvestades. Nii ongi.
Ma ausalt ei kujuta ette, mismoodi on teistmoodi elada. 
Kaur kirjutas, kuidas ta ei kujuta ette, kui raske on elada nii, et EI püstita oletust kohe. Palju õnne, tema on ilmselt siis neurotüüpiline. Aga mul ei tule, ma ei saa ja ma lähen närvi inimeste peale, kes teevad neid oletusi. Mustanahaline (see termin ajab mind ka närvi: enamik neist on pruunid ju!) või naine või venelane või rätikuga naine või habemega mees - kohe on teooriad platsis, milline inimene on. Feministid vihkavad kõike, eriti naiste alastust, mendid rikuvad inimeste elu ära, koerad hammustavad (loom on loom, kunagi ei või teada!)
Ma sain vaimse trauma mingite vanainimeste vestlust kuulates bussis: möödusime majast, millel on  tornikesed küljes olnud viimased 30 aastat ja nemad olid: küllap see on mošee, tänapäeval need muslimid trügivad igale poole. 
Ja see on normaalne?! Öäk. 

Ma ei saa aru, mismoodi niimoodi mõelda saab, kuidas inimesed nii lollid on, mis krdi VÄRK on??
Aju on imeline organ ...

Einoh, ma olen ise ka vigu teinud. Suuri vigu. Vaatan kolme fakti põhjal, et tore inimene - ja siis neljas ei lükka teooriat veel ümber, viies paneb kahtlema, aga no kõigil meil on ju väikesi veidrusi, ja alles kuues ja seitsmes veenavad mind, et ei. 
Selle mehega ei taha ma rääkida ka, mingitest intiimsematest värkidest mõtlematagi, ja kui ta on vahepeal minusse ära armunud, no tough luck. Ei vedanud.
Ma ei taha. Iu. Idiootidega ma ei mängi. 

Aga kui inimene välimuse põhjal tahab minuga tutvuda ja koos kinno või sööma minna ... aaaaaaaaaaaaaaaappiii! 
Ta on teinud otsuse enne, kui tal üldse mingeid fakte on! Lihtsalt ma näen välja nagu tema ettekujutus ilusast naisest. See on jälk! Vastik! Iu! Ma ei taha, ma ei suuda aktsepteerida, et inimesed sellised on! 

Miks inimesed ei võiks normaalsed olla? Nagu mina, noh =P
Muidu viimasel ajal on mulle taas komplimente tehtud, et nii ilus naine ja väga ilus naine, mitte päris jumalik, aga väga ilus. Komplimentide vastu pole mul midagi. Need on toredad. Isegi kui tulevad selle pealt, et olen depressiooniga 12 kilo alla võtnud. Naeratan ja tänan, mis siis, et tegija on purupurjus ja veidi pehme keelega.
Aga kui tahetakse suhelda selle pealt, et vaatepilt meeldib, ma lähen täiesti pöördesse. 
Sest ma ei saa aru, mismoodi sedasi mõeldakse üldse, et üks asi inimese juures meeldib ja tahaks kohe armuvõimalusi avades suhelda. Nagu EI. See ei käi nii!!!!