Sõdalane

Mul tuli mõte. 
Mitte valgustus, suur mõistmine ja elu pusletükkide kokkusobimine, lihtsalt mõte. Põhimõtteliselt selline, kus kaks pusletükki nagu läheks kokku, aga kuhugi mujale see kaksik sobivat ei paista ja võibolla nad ikka ei peagi koos olema. 
Eks ole, mul on selja peal see tätoveering. 
"Fate whispers to warrior: You cannot withstand the storm. Warrior whispers back: I am the storm."
Mingil ürgsel sisimas tunda moel tundus see sõnum mulle õige, kuigi tõtt-öelda on mulle läbi aastate ja aastakümnete (kaks on mitu!) tuska teinud, et minu sõdalasus on teoreetiline - reaalsuses olen kaks korda tulirelvast lasknud (tiirus) ja teinud kuu aega kord nädalas päeva bofferodaga trenni. Aa, ja esimese ülikooli ajal sai paar kuud tai chis käidud, kuni mul raha otsa sai ja trenni eest maksmiseks ei jätkunud. 
Üldiselt olen alati relva- või käsitsivõitluse trennides teinud, mis mulle öeldi, aga mitte kunagi ei tundunud mulle, et päris mina võiks osavaks saada, relv võiks olla mu käepikendus, isiksuse osa, mu löögid midagi muud kui naeruväärne vehkimine.
Ma tegin täpselt nagu öeldi ja ei improviseerinud grammigi. Ei saavutanud mitte mingit progressi. Olen kiskja loom, sujuv "võidab alati iga võitluse, kuigi napilt" olnud ainult oma pea sees ja nüüd enam sedagi mitte. Mida vanemaks saan, seda vähem mängin kujutluste ja unelmatega.

Nojah, aga ometi tundub ikka veel, et olen warrior. Sõdalane. See, kes ei alistu, kuigi pehme tee, rahumeelne vägivallatuse usk näib mulle sama austusväärne. 
Lihtsalt - see ei ole mina, see ei ole minus. Mina võitlen. 
Ja nii on. Mina võitlen. Kusjuures võit ei ole midagi - kui ma võidan, naudin seda kolm päeva ja hakkan siis uuesti võitlema. Kui kaotan, ulun nagu loom kolm päeva ja hakkan siis uuesti võitlema. Mida ma tegin, kui võitsin, kui ATH-diagnoosi sain ja ravimid imehästi sobisid? Mhmh, kolm päeva - ja hakkasin oma lapsi utsitama, et kuulge, kuulge, teile äkki ka sobib? Minge ka! Miks te ei taha? Olgu, ma võin oodata ja vaikselt üha peale käia.
Täna üritasin Kle rohkem ligi pressida, saada ilusaid sõnu ning mõtteid. 
Ma olen võitleja, jaa, aga ...
... aga äkki ma seepärast olengi kogu aeg väsinud? Kohutavalt väsinud. Nii väsinud kell 11 ennelõunal, kui olen kell 10 tõusnud, et tahaks lihtsalt nutta.

Võitlemine väsitab. 

Ma ju ei rahuldu sellega, et on hea, ma tahan ikka, et veel parem oleks. Ja veel parem. 
Olgu, minu jaoks hea ei tarvitse veel väga hea olla, sest ma kontrastina tean väga väga halba. Aga tõsi on ka, et kui mul on hea, ma elan selles heas ja tahan ikka rohkem, mitte ei mõtle, KUI halb ikka halb oli. 
Hetkel mul valutab (jälle) pea, nii et väga hea ei ole. Aga no - teoreetiliselt. Ma olin täiesti rahul K ja enda suhtega pea aasta. Me oleme sõbrad. See on ju kõik, mis vaja. Siis sain ATH-ravimid, mu ülejäänud elu muutus raskestitalutavast täiesti talutavaks ning oot. Korraga tahaks teda nunnutada, tema kurgu alla pugeda ja tunda, et maailm on pesa, hoida ta pead süles ja naerda ... kui on juba hästi, andke veel paremat. 

Suht tobe. 

Aga samas - aga samas ma ei näe lahendusi. Õpi olema rahul sellega, mis on? Nojah, aga pool aega on rämehalb ju! Sellega rahul olla ma ei saa! Siis jõuan kohe sinna, et nõup, ma parem suren, vähemalt pole kannatusi. 

Paneks teile mõne seljapildi ka, aga hilistel, kus kirjaveaparandus tehtud, kaalun umbes 10 kilo rohkem kui praegu, ja varastel ei ole kirjaviga parandatud. 
Ah, paneme mõne varase. Või ei, paneme mõne hilise. Või ... oot, panen mõlemad! Kõige tobeda rinnahoidjaga hilise ja mõne varase, mida seni pole näidanud!

Olev tegi 2017

Hulkur tegi 2023

Krt, ega ma ei tundugi eriti paksem teisel pildil. Esimene on lihtsalt parem. Olev on ikkagi prof fotograaf =P
Jah, jah, on haiglane ja nõme muretseda oma "paksuse" pärast. Ma enamasti ei teegi seda, päriselt ka. Aga vat piltidega on kuidagi sisse harjunud mõtlemine: "OMG, ma paistan siin nii paks! Seda tuleb vältida!"
Võtan revideerimisele. Pildimure on sellistes mõõtudes vaimne häire, et sellega usun end hakkama saavat =P

Saatuseid on mitmesuguseid (nagu õhupallegi)

Vaata, üldiselt ma eriti ei mõtle, mis ametit mu lapsed pidama peaks või mida pidada võiks. Minu mõtted nagunii ei päde, nad teevad, mida sattuvad tegema ja haridus kui ametit toov võte on "no võibolla kutseharidus natukene sinnapoole jääb".
Aga võibolla ka mitte.
Hei, vaadake minu haridusteed ja ametikäiku. Rakenduskõrgharidus, mille erialal olen peale lõpetamist töötanud 0 minutit.
Mitte MINGIT loogikat.
Tütarlapse meeldumus on selgelt suunal "mille eest ta on kiita saanud kõige rohkem" ning ma tunnetan seda peamiselt kui omaenda vajakajäämist. 
Krt, oleks võinud teisi asju ka kiita kui näitlemist! Aga samas - mina kiitsingi vist? See oli lai üldsus, kes oma liiga ühekülgse tunnustusega andis mu tütrele teada, et oivaline on ta täpselt ühes asjas ja pani ta uskuma, et kui ta ei saa näitlejaks, ei saagi ta kunagi õnnelikuks. 
Vast ikka saab. Ma üritan teda ATH-kahtlusega ka psühhiaatri juurde meelitada - kui juba mind ravi rõõmsaks tegi, teda teeb ju kindlasti?

Aga vahel ma jään imestama oma poja üle, kes tõesti väga varajastest lapsepõlvest peale on vaadanud, mis on ilus, ja kelle jaoks näiteks arvutimängus on väga piinav, kui ta tahaks kasutada ilusat relva, aga sel on vähem boonuseid kui inetumal. Või kes on valmis kulutama omaenda pärisraha, et osta mingi "ilus skin". Kes jääb pikalt arutlema animetegelaste riietuse üle, milline "fit" (outfit) on ilus ja kõneleb pikalt, kuidas mõni tegelane (khm, Nico Robin, khm) kaotas oma moetunnetuse ja kuidas siis nii. Enne olid ilusad stiilsed riided, mis sobisid kokku, ja nüüd sellised. Söögitädi lodumüts ja ümber puusade keeratud rätik, no miks, no miks. 
Omaenda riietust ta valib ja valvab ka. Kannab kokkusobivaid värve ning: "See buckethat annab täpselt õige aktsendi!" 
Ja samas, eks ole, ei oska ta joonistada, õmblemisest rääkimata, nii et moedisainerit ei saa temast lihtsalt sellepärast juba. 

Ta ei tahagi teha. Teda ei huvita. Ta tahab, et oleks ilus, aga tal pole mingit huvi ilusaid asju ise meisterdada. 

See ei kõla vist ühegi ameti moodi, eks? Lihtsalt - iseloomujoon. 

Tõsi. "MINA ei tea, mis ma tegema hakkan .. ilmselt midagi arvutitega ..." on ilmselt parem, kui "pean saama näitlejaks, muidu suren!"
Ja sealjuures, eksole, on see Tütarlaps, kes Polütehnikummis IT-d õpib. Poeglaps minu pakkumisele, et võibolla tema ka, vastas: "Miks siis üldse keskkoolis käia, kui nagunii kutsekasse lähed? Keskkool on ju siis täiesti mõttetu!"
Ja põhjas põhjalikult Polüt - ta mingil määral teab, mitte ainult ta õde, vaid ka kaks endist klassivenda õpivad seal. "See on nii sitt kool ja ometi olevat Eesti parim kutsekas - mis need teised siis veel on?!"

***

Muidu, minu elust ja ATH-ravimite-imejõust: ükspäev lihtsalt vaatasin, et ilus ilm, võtsin koera rihma otsa ja läksime pikale jalutusringile. Kaks korda pikemale, kui tavaline ring, aga kunagi palju kordi käidud Hästi Pikk Ring on VEEL kaks korda pikem.
Pärast mõtlesin, et pole poolteist aastat sedasi teinud vähemalt. Energia on nii napp ressurss, et harjusin seda väga põhjalikult kokku hoidma ning isegi ei märganud, kui ökonoomseks läksin. Miinimum oli tehtud? Ma olen maru tubli ikka. 
Lusikaid oli väga vähe. Ja nüüd on rohkem - mitte piiramatult palju, kuid tuntavalt rohkem. Mõtlen, et vbla on asjaga seotud menopaus - ATH sümptomid tugevnevat sellega. Sest kaks aastat tagasi ma küll nii jõuetu polnud. Ma käisin pikka ringi neli-viis korda nädalas ja tegin ka igasuguseid muid asju. Aga nüüd on mul stimulante vaja, et üldse tahta pikale ringile minna. Minna pikale ringile, teha süüa JA kirjutada ka veel on võimalik ainult stimulantidega. Muidu on peavalu ja õudus ning tehtud ei saa ikka midagi + homme samuti ei saaks. 
Jah, umbes sellepärast mõtlesin ka vahepeal, kuidas ma olen vana. Sest no kui ei jaksa midagi teha, ollakse ju vana?

Esivanemad

Pea valutab jälle.

Olgu, kõik mu ravimid ja värgid on võimetud päästma mind peavalude käest. 

Pettumus, aga no - tõsi on, et muidu on ikka palju parem olla. Lissalt võiks ju olla nii, et kuidagi saaks nendest ka lahti. Saabuval nädalal lähen füsioterapeudi juurde, et kaelas pingeid vabastama õppida, aga mul pole sellesse eriti usku. Sest sõna "teraapia" tekitab mus kohe tunde: "see on see värk, mis mulle ei toimi". Aga no ses mõttes pole täiesti vale, et ma olen füsioterapeutide juures ka käinud ikka ... no kakskümmend korda kindlasti, vbla ka rohkem. Füsioteraapiate kogemus on mu olemas.
Pärast Rongi neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses Haapsalus kuulus füsioterapeut patsiendile suunatud teenuste hulka. Aga põhiliselt ma sain seal lihtsalt lihasjõudu juurde, sõitsin trenažööriga, ujusin, tegin vees või kuival harjutusi ja need osad teraapiast, mis pidid treenima tasakaalu ja koordinatsiooni, tegin küll ustavalt ära, aga mingit püsivamat abi neist ei märganud olevat. 

Njah. Minu elu kuskilt 2007. aastast: teen kõik ära ja siis ootan tasu. Ja olen täiesti segaduses, kui ei saa õnnelikuks ega tunne püsivamat mõju kui mõned päevad. Mis ma valesti tegin? Ma ju tegin, nagu te käskisite?! Te ju ütlesite, et nii saab hea?!

Jep, ma panen ikka veel maailmale (aga eriti oma vanematele) pahaks, et nad ütlesid mulle midagi täiesti enesekindlalt, nii on, see toimib moel - ja siis see üldse ei toiminud ja ma pidin kõik ise leiutama, kõik ise välja võitlema ja sealjuures mitte kahtlema. Niipea, kui hakka(si)n arutlema: "Aga äkki see ainult tundub mulle, äkki ikka on teisiti," ei saa(nud) ma oma võitlusi võidetud, sest teiste silmis on see allaandmine.
Nagu wtf, maailm. Miks peab niimoodi olema, et pean mingi raudkõva masinana toimima, muidu ei oma mu arvamus mingit kaalu?! 

Ma tegelt olen natuke mures oma Tütarlapse pärast, kes elab koos mu emaga. Sest ema kahtlemata tahab parimat, aga esitab ka oma seisukohti kui "mina tean, nii on" talle ja kohati on need seisukohad ikka päris jama.
Sellest on nüüd ligi kümme aastat möödas, aga ma ikka ei saa üle sellest, et MINA ISE pidin endale Pärast Rongi psühhiaatri välja küsima, see ei tundunud psühholoogist emale ega riiklikule tervishoiusüsteemile mingi enesestmõistetav enesetapukatse järgne protseduur olema. Septembris läksin rongi alla, märtsis sain viimaks psühhiaatri juurde.
MINA ISE pidin välja uurima, et töövõimetustoetust (siis oli sellise nimega veel) makstakse, aga seda peab ise enne taotlema. Sellega läks muide mingi 9 kuud või umbes nii.
Rääkimata kõigest sellest, kuidas mu ema ergutas mind ikka kaalust alla võtma, kui ma mingi 13-14 olin alles, nii et sain ebaterve suhtumise toitu kaasa sedavõrd tugevalt, et isegi Peale Rongi, kui kaalusin alla 60 kilo, muretsesin, ega ma ometi juurde võta, õlavars oleks nagu jämedamaks läinud, või sellest, kuidas ta nii minu ja mu tütre osas innukalt uuris juba meie 15 sünnipäevade kandis, et noh, poisid? Te varjate neid, jah? no teame-teame ... ainult et ei mul ega Tütarlapsel polnud mingeid poisse ja vähemalt mina sain küll sellest rämeda krambi enamvähem terveks eluks: kui ikka kallimat ei ole, olen mingi värd, valesti, head naised on ikka mehega paaris. 

Tütarlapsel on vast sellevõrra kergem, et esiteks olen ma ise vallaline eeskuju, teiseks ma räägin temaga ja ta on kuulnud korduvalt, kuidas pole mingeid poisse vaja, ta on ise suurepärane ja oivaline, aga no - natuke ikka hirmus, et ta elab sealsamas, elab sama inimesega, kes minu katki kasvatas.
Jaa, ma olen teda korduvalt Keilasse tagasi kutsunud. 
Ta ei taha.
Suur inimene, ise teab, mis teeb.

Isa on mul hullem kui ema =) See tähendab, tal on palju voorusi, muuseas kirjutab ta väga kaunilt, aga suhtumine: "Mina tean, sest ma olen tark" on tas nii täielik ja sügav, et ta ise pole sellest isegi teadlik. Kui talle öelda, et ta käitub nagu teaks kõike, kinnitab ta, et ei arva üldse nii. Ta kogub erinevaid arvamusi ja vaatepunkte, inimesed, kelle mina olen ammu fb-s ära blokkinud, on tema jaoks huvitavad, ta on nii avatud ... aga kui temaga rääkida, selgub ikka, et on olemas tema arvamus ja vale arvamus. Ja nii ongi. 
Nii. Ongi. 
Inimesed eksivad, kui nad teevad, arvavad, mõtlevad teisiti kui tema. Tema teab, kuidas õige oleks. 
Muuseas on ta valmis pikalt ja põhjalikult Virginia Woolf Sind Ei Karda grupis vaidlema teemal, kas väljend "onu Heino" on keskealistele ja vanematele meestele ülalt alla vaatav, solvav ja seksistlik. (Tema leiab, et on. Ja ei kahtle selles.)

Asja kolmas külg (esimene on see, et nii oli valus elada, teine on see, et ega ma eriliseks päikesenaiseks just ei kasvanud) on, et kas ma meeldin endale? Tegelt jah. Isegi enne ATH ravimeid, enne toimivaid antidepressante ei olnud mul tunnet, et olen kuidagi halb inimene. Mul oli tunne, et mu keha on katki ja ma ei suuda õnne tunda, aga objektiivselt võttes olen ma krdi lahe. 
Nii et phmt mu vanemad siis ... tegid ikkagi head tööd?

Ja nüüd ma tunnen rõõmu ja rahu, vbla isegi õnne. 
Kui see pagana pea ainult ei valutaks ...

Rollidest peaasjalikult

Valmistun laupäevaseks larpiks. 
Põnev. 
Ma pole kaks aastat mängudel käinud, täiega haarav - ja ilm tuleb ilmselt märg, soe ja tormine, ohhohhoo, jajah, mis ma küll selga panen ... Tuleb ikka tellida hea korduvkasutatav vihmakeep igaks juhuks. Kuigi see võib mitte kohale jõuda õigeks ajaks. Aga samas, kas ma pigem tahan ise poodi minna, mis pealinnas asub? Olgu, riskime ...

Ja siis on mul vaja kaasa hädaolukorra-toitu ja pärast-mängu-afteka-toitu ja jooki ja mängujuhtidele võiks kooki teha ja ranne valutab igaks juhuks juba ette, ohatis ajas uue võsu alahuulele ja öömaja on veel kokku leppimata ... krt, meenub, mismoodi see kõik käis. Ega ma ju milleski normaalne ei ole, normaalne larpar ka mitte. Aga kuna kõik me oleme ebanormaalsed, siis pole ma üldse haruldane oma viimase-hetke-klapitamistega. 
Pigem on niigi hästi, mänguni veel mitu päeva aega.

Varem ma ei rääkinud sellistest asjadest üldse? Tead, varem ei rääkinud ma paljudest asjadest üldse. Ma ise ka ei tea, miks. Loogika oli umbes selline, et teised ei räägi sellest blogis? Ilmselt sellest ei räägita, sotsiaalne tava on sihuke, või siis olen ma eriline värdjas jälle ja kellelgi teisel ei ole üldse selliseid probleeme,, ma ei hakka neid ka esile tooma parem. 
Mõtteni "enamik blogijaid ei käi larpidel" jõudsin ka, aga mõte "et mina käin, võib huvitav olla ja inimeste mitmekesisus jne" jäi juba liiga kaugele. Ma maski(si)n nii automaatselt, et ise sellele ei mõelnudki. Teised ei räägi teemadel K, G, O ja M? Ma ka ei räägi muidu kui möödaminnes. Ilmselt ei ole need Päris Teemad.

See automaatne maskimine oli ikka VÄGA automaatseks kujunenud ja kuigi ma olen rabelenud ja takka üles löönud Normaalne olemise vastu, ega ma praegugi saa öelda, et enam ei tee. Sest ma ei märka, kui teen. Lihtsalt mingitest asjadest ei räägi-kirjuta. Mingeid asju EI TEE. Ja kaksteist aastat hiljem mõtlen, et mida. Miks ma ei kirjutanud võrgupäevikusse, kuidas edevat peeglilauda laenasin, et see laval esinedes rekvisiidiks oleks, või kuidas jogurtitopsi ümber üleskuhjatud soeng nägi väga kena välja, aga pani pea kohutavalt valutama, või kuidas ma mängupartnerisse armusin, sest mu taustalukku oli kirjutatud, et olen temasse armunud ja ma mängisin sisseelamisega?

Jaaah. enam ammu ei armu ma sedasi ... või noh. Enam ammu ma ei armu. Olen nüüd teistsugune inimene, ilmselgelt.

Mõnes mõttes see on ikka väga kummaline. Mitte ühtegi rollimudelit ei paista. Lihtsalt olengi üks Väga Imelik Mina Ise. Ehk on ka minust 20 aastat vanemaid naisi, kes näevad väga pandavad välja ja vahetavad mehi nagu sokke, aga see pole see. Keskealine mammike, rõõmus ja hea, ma ka kuidagi pole. Majasokulaadsetest karmidest hirmuäratavatest muttidest rääkimata. 
Jaa-jaa, neid vahepealses eas naisi on üldse vähe avalike rollide hulgas. On noored või vähemalt "nooruslikud", on vanad või vähemalt "väärikalt vananevad", ja ... maitea. Kes üldse vahepeal on?
Kusjuures see tera, millest ühel pool või teisel pool seistakse, tundub ikka olevat seks. Avalikult seksuaalne naine = üsna noor. Seksi osas vaikiv = üsna vana. (Reaalne seksuaalne aktiivsus pole üldse oluline.) 
Ja minus tundub seksuaalne osa üsna-üsna surnuna. 
Nii et phmt olen ma vana. 
Ainult ei näe sedasi välja ega käitu ka niimoodi. Väga Imelik Mina Ise. Pole see ega ka teine.

Äkki ma otsin nii raevukalt rolli, kuhu sobiksin, just sellesama autistliku maskimise jaoks? Et oleks keegi, kelle pealt käitumist õppida, näha, et tema teeb nii, mina järelikult võin ka?Sest jube hästi on kunagi lapsena sisse õpitud, et peab olema nagu Teised või vähemalt Keegi Konkreetne Teine, lihtsalt mina olemine on valesti olemine? 
Võibolla. 
Võibolla küll. 

P.S. ATH-ravimid on I-ME-LI-SED!!!!