Üheksakümnendatel Eestis

sitsidsatsidpatsid käis välja idee jagada 90-te mälestusi. 
Ma võtsin tuld. 
Palun, siin ma olen tules ja leekides.

Üheksakümnendad minu jaoks üüratult pikk periood, sest 90. aastal olin ma 10 ja aastavahetusel 1999-2000 veel napilt 19. Ehk üheksakümnendad oli peaaegu terve elu ju! Sinna jäi peaaegu kõik.
Jäid krepid (või patsilokid, mis tegelikult sobisid ka) klassiõdedel ja Pingviini jäätis, mis maksis 50 kopikat ja siis 60 ja siis juba 90 kopikat ja mida oli IGASUGUSTE maitsetega. Maasikas ja apelsin ja vaarikas ja sidrun olid mu lemmikud, aga maitseid oli tohutult ja värvilised potsikud jäätistega seisid kohvikutes klaasist leti all näha, vali ainult, mida soovid.
Esimene Pingviini kohvik oli muidugi Raekoja platsis, edasi levisid need tasakesi üle vanalinna laiali.

Nende masinajäätis maitses mulle ka, kuigi seda oli ainult vanilje-šokolaadi segu - triiputena mõlemat. 
Mulle maitses Pingviini jäätis tohutult, kuigi see oli kohutavalt kallis - aga siis juhtus katastroof. 
Korraga kadus vana hea Pingviini jäätis ära ja asemele tuli mingi Pingviini-koorejäätis.
Ma enne ei teadnudki, et see oli veejäätis, phmt sorbett, mida ma armastasin, aga koorejäätis oli nii jäle, et viskasin esimese, mille ostsin, peale viit uskumatut limpsu prügikasti. Ja see vastik koorejäätis oli veel 10 kopikat kallim ka, kui enne oli! Reetmine!
Ma ei ostnud enam kunagi Pingviini jäätist ja kui nad pankrotti läksid ja kadusid, ei pannud õieti tähelegi.

Tallinna vanalinn oli üheksakümnendate algul minu teine kodu. Mingil hetkel lugesin endamisi kokku vist 9 kohta, kust läbi majade ja hoovide käies sai hoopis teisele tänavale kui algul. Ma käisin neid kohti lihtsalt mõnu ja põhimõtte pärast, et nii saab, kuigi nii ei tehtud (ühes kohas Pühavaimu tänava hoovis tuli vahepeal ka üle müüri ronida) ja olin väga nördinud, kui hakati uksi ja väravaid lukustama ja ma korraga enam kuhugi ei pääsenud.
Aa, kust ma teadsin, et nii saab? Üks mu klassiõde-sõber elas vanalinnas ja tema juurde koju sai läbi hoovi - ent tal oli ka esiuks, nii et läbi maja sai Laialt tänavalt otse Pikale tänavale minna. Kui olin kindlaks teinud, et nii saab, läbi majade saab minna, hakkasin proovima, et kust veel sedasi võimalik on. 
Jumala paljudes kohtades oli!
Korter oli tal tänaste standardite kohaselt külm, vaene ja pime, aga minu meelest täiest normaalne. Kitsas pikk köök ühegi aknata, tuba, mida ei köetud ja kasutati panipaigana, teises toas elasid tema ja ta ema ning wc asus koridoris. 

Meie elasime omaette majas, kus ruumi tohutult rohkem, ent seal oli ka kogu aeg jahe. 
Huvitav, kas vanasti mõni SOE kodu ka olemas oli üldse? 

Olid ühed vanemate - see on ka minu üheksakümnedate aastate muutus, et üks komplekt vanemaid vahetus teise komplektiga, ema võttis uue mehe, aga samalt kursuselt kui mu isa, nii et sõbrad olid ikka samad - sõbrad, kes elasid Veerenni tänavas. Nende juures oli soe. Aga ma ei tea, kas see oli korteri pärast või seepärast, et kahetoalises korteris oli jälle kümme inimest külas.
Muidugi ahiküte - keskküte oli ainult neil, kes paneelelamutes elasid. See oli suht tuus värk minu jaoks - paneelikas elamine oli kõrgem klass. 

Neil seal Veerenni tänavas oli merisiga ja minust mõned aastad noorem tütar, kes mõlemad meeldisid mulle hirmsasti. Tütrel oli barbie, kelle nimi oli Ingrid ja kes sai jõuluks kingitusi nagu teisedki pereliikmed.
Nende juures oli ka esimene kord, kui puutusin kokku seksuaalse ahistamisega. 
Tagasi mõeldes täiesti hull lugu - meie meelest oli uks oli lukus. Sealne VÄLISuks oli ka lukus. Mina, mu vend ja korteriomanike tütar olime sinna ööseks omaette jäänud, sellal kui vanemad tegid ei-tea-mida kuskil mujal.
Ma olin mingi 12-13, jumala suur inimene omast arust. 
Magasin. Ja läbi une tundus, et midagi on imelik. Nagu --- mitte päris õige. Kuidagi vale tunne. Kuna tunne ei kadunud, ärkasin viimaks üles. Ajasin end unesegasena magamiskotis istuli. Ja nägin, kuidas toauksest taandub, selg ees, nägu minu poole, mingi võõras mees. Mulle jäid meelde pruunid juuksed, prillid, kaitsevärvi-oliivikarva jakk. Ta naeratas ja hoidis ühe käe sõrme huultel, teisega tegi rahustavaid allapoole liigutusi umbes nagu sooviks, et ma jälle pikali heidaksin ja uuesti magama jääksin. 
Mida paganat. 
Olin nii segaduses ja hämmingus, et mõtlesin, kas nägin und. Võõras mees. Kuidas sai siia võõras mees?! 
Hakkasin magamiskotist välja pugema, et kempsu minna, ja siis sain aru, et ma ei näinud und. 
Magamiskott oli mu tagumiku kandist puruks lõigatud. Kena neljakandiline sirgete servadega lõige. 

Suht .... elamus. 
Köögis oli phmt aken lahti jah, esimene korrus, aga aken oli õhuaken kõige üleval. Ma ei kujuta ette, kuidas ta sealt sisse sai.
Ei, kadunud polnud midagi peale mu aluspükste.

Üheksakümnendate esimene pool oli muidugi ka aeg, kus midagi saada ei olnud. Näiteks riideid. Ehk kui leidsid poest midagi, mis enam-vähem vajadused ära kattis, kohe ostsid. 
Või vähemalt tegid nii minu ema ja vanaema.
Selle tulemusena kandsin samasugust jopet kui meie klassijuhataja, üle neljakümnene õhukeste juuste,  peenikese hääle ja sama peente kortsudega naisterahvas, kes kellelegi eriti ei meeldinud.
Häbenesin seda jopet maa alla, aga polnud valida - pidi kandma. Kusjuures enne, kui sain teada, et see on samasugune kui õpetajal, jope suht meeldis mulle. Pikk, hallikaslillakat tooni nagu alles tumedamaks minema hakkavad mustsõstrad, luku ja trukkidega luku peal. 

Muidu kandsin enamasti mingeid pükse ja mõnd kampsunit või pikkade käistega pluusi seal peal. Oma esimest tossupaari - isa tõi Soomest Adidased, tumehall ja sinine, väga kiftid - kandsin mitte lihtsalt kuni pealsetesse tulid augud. Ei, siis kandsin ikka edasi. Aga vat kui augud ühinesid üheks piisavalt suureks, nii et varbad paistsid välja nagu lahtisest kingast, pidin mingite ema vanade kingade juurde tagasi pöörduma. 
Muidu oli meil majapidamises siuke suht hiigelsuure kapi mõõtu koht, kus seisis kastide ja kastide kaupa vanu jalatseid. Ma ei võtnud kunagi käsile süstemaatilist otsingut. Otsisin nii, et võtsin ühe kasti alla ja kui leidsin sealt midagi sobivat, tõstsin need välja ja panin kasti tagasi. 
Rasked pinnulised puukastid ja selleks pidi ronima, et õigesse kohta pääseda. Trepi kohal asuv panipaik. 
Enamasti leidsin jaburalt kõrgete kontstega lahtisi kingi sealt. 
Tänapäevani ei meeldi mulle eriti kontsad, sest nii krdi ebamugavad.
Pea sama palju oli pika säärega nahksaapaid, enamik mustad, mõned pruunid. Neid ma hindasin vanamutilikuks ja ka ei kandnud.
Aga leidsin sealt ka kaitsevärvi ketsid, mis mulle meeldisid, ja ülišikid valgest ja mustast lakknahast väga jämeda kontsa ja paeltega kinnised kingad, mida kandsin innuga, kuni nad lagunesid. Kõrge kontsaga rihmikutest läksid loosi ühed mustad lakkmahast, neist said mu peokingad pidulikeks puhkudeks.

Kuna see on nii pikk ja märgiline aeg mu elus, ei suuda ma isegi ära öelda, mis muusikat ma kuulasin. S.t. mäletan, aga nimetusi tuleb nii palju, et parem ette alla anda. Keegi ei viitsiks lugeda nagunii.
Aga kinost mäletan seda aega küll, kui esimesed uued väljamaa filmid tulid. 
Ma olin juba niipalju otsustavalt imelik, et Hot Shots, mida igal pool reklaamiti ja mida KÕIK vaatamas käisid, mind üldse ei tõmmanud. Ka Brandon Leega midagi, mis järgmine oli, ei köitnud. Aga vot My Girli käisin küll vaatamas. Üksi. Heliose kinos, kus ma istusin ühena umbes kuuest inimesest saalis, panin jalad eesistme seljatoele ja sõin kaasaostetud kalmaarikonservi soolvees otse karbist näpuga. 
Kuidas ma selle lahti sain? Pole aimugi. Nii pädev neiu ma ei olnud, et konserviavajat kogu aeg kaasa tassinuksin. Aga võibolla võtsin teadlikult kodust seekord kaasa?
Kuigi ma ei usu, et see oli aastal 1991. Siis oli toiduga nii kitsas käes, et ma kuidagi ei näe, et sain lihtsalt poest kalmaarikonservi osta. Ma ostsin mingeid tavalisi asju toona. 

Ega me vist halvasti ei elanud inimeste kohta, kel välismaal sõpru polnud. Meil oli kodus igasugu imelisi vidinaid. Näiteks võileivagrill. Mitte selline vahvlimasina moodi kahe poolega nagu tänapäeval, vaid neljakandline karp, mil esiosa polnud ja kust sai sisse panna kolm juustuga saia. Siis lülitasid grilli sisse ja ta tegi punaselt hõõgudes igavatest juustusaiadest kolm toredat sulatatud juustuga krõbedat saia. 
Toonastest juustudest ei arvanud ma midagi. Vanaisa meelest oli Vene juust parim, nii et enamasti oli meil kodus seda, aga see ei kõlvanud mu meelest muuks kui nendeks saiadeks. Hiljem tekkis ka Atleet, mis talle samuti maitses, nii et siis oli meil kodus Atleeti.
Ainus kõva kollane juust, mis minule maitses, oli Pikantne. 
Vannituppa ilmus kunagi 90 algul boiler. (Seni oli kodus ainult külm vesi.) Dušši seal küljes ei olnud. Mis, isegi temperatuuri reguleerida ei saanud. See masin tegi ainult väga kuuma vett. Aga voolik, kummist ja veidi määrdunudbeež nagu boiler isegi, viis vanni ja siis sai teha vannivee külma ja kuumaga segi täitsa paraja ja mõnusa. 
Ei, muidugi ei käinud me iga päev vannis. Pesti ikka kord nädalas, normaalne ju.

Natuke aega edasi oli juba asju saada. Siis ostsin poest kuragaad (kuivatatud aprikoosid) ja arbuusi ja mõtlesin seda arbuusi koju tassides, et küll rasedatel on raske. Siuke koorem kogu aeg küljes ...
Kui mul veel meeles oli aeg, kus söögiga oli probleeme, liha polnud eriti saada, ostsin emale sünnipäevaks lati keeduvorsti. 
Sõime selle ära ja mulle ei tulnud pähe ka, et toit võiks ka halvaks minna, kui seda palju on. Päriselt,  ma ei tulnud selle pealegi. 
Ma ei tundnud maitsest veel tükk aega hiljemgi ära, et salat on halvaks läinud või et see puder ei kõlba enam. Arvasin, et salatil on natuke terav maitse ja puder ei ole eriti hea, aga et toit võib halvaks minna, oli mulle päris tundmata asi kuskil 1996. aastani nt.
Või noh, ma muidugi olin tuttav mädaõunte ja mädanenud kartulitega. Ja et piim läheb müredaks. Aga need olid ometi täiesti iseasjad!

Siis kohe oligi juba kõike saada. Nagu KÕIKE. Olin 15 ja mul ei tulnud pähe ka, et on kuidagi imelik, kui ma poest emale viskit ja endale toidutegemiseks šerrit ostan.
Olime kolinud ema uue mehe juurde, kus mul viimaks ometi oli voli süüa teha ja sukeldusin sellesse uude maailma innuga. Kuna mu esimesed kiirnuudlid olid jätnud mulle kustumatult vägeva mulje, oli mu tavalisim toit perele peenikesed linnupesanuudlid koos hakkliha ja kooritud tomatitega. (Õppisin tomateid kuuma vee abil niks-naks koorima.) Maitsestasin karri ja punase pipraga. Ei tulnud nii head nagu kiirnuudlid mu mälestustes, aga ega see halb toit ka ei olnud. 
Ja eraldi lihatoitudele lisasin pea alati alkoholi. Mu meelest andis see erilise hea maitse. 

Kui ülikooli läksin (1997, täiega üheksakümnendad veel), olid Michi kiirnuudlid mu lemmiktoit - aga need olid kallid. Ühe paki Michide hinna eest sai poolekilose paki tavalisi makarone ja raha jäi veel ülegi. 

Oma esimese imeliku soengu lasin ka endale üheksakümnendate teises pooles lõigata. Siilipea lõuani ulatuva blondeeritud pika tukaga. Lasin selle teha Nooruse salongis, kus juuksuriõpilased lõikasid. Enne käisin kuskil päris juuksuris, kust mind minema saadeti. "Mõelge veel!" 
Mul olid enne pikad pruunid juuksed, juuksuril oli kahju neid maha lõigata. Aga "Nooruses" ütles vene piiga: "No ekstravagantnõi, ja panimaju!" ja sain oma imeliku soengu kätte. 

Olin rahul. 

Kuna postitus aina venib ja mul tuleb aina uusi asju meelde, panen siinkohal punkti. Kui rohkem teada tahate, küsige, meeleldi kirjutan veel ja veel ja veel. 

Literatuurselt

Sain kiita.
Mina kiitsin esmalt kaasa kellegi võõra kommentaarile, kes soovitas mu fb-sõbral muuhulgas lugeda "Viimast ükssarvikut". Sest see on imeline raamat ja tutvustas mind ideega, et kui inimesed ei näe minus seda, mida ma ise, ei ole mitte minu olemuses probleem, vaid nende nägemises. 

Võõra vastukommentaar: 

Triinu Meres, mingi kokkusattumuse tõttu on praegu üks raamatukogust laenutatud raamatutest Janson, Meres "Devolutsioon". Ma loen enda häbiks üsna harva eesti kirjandust ja muidugi seda üllatavam, et autor ise kõnetab :) Mu üks ulmeaustajast sõbranna avastas Sinu raamatud ja soovitab neid.

Olen väga rahul ja kõrvust tõstetud. Sest ma ei oska eriti promo teha, pean lootma, et inimesed ise mu raamatud üles leiavad ja nad ikka leiavad. 
Mis on nii armas!
Sellised hetked võtavad naeratama. Neil ma usun, et olen päris kirjanik. Muidu ikka kahtlen selles - ERITI kui ulmekorüfeed ütlevad järjekordselt, et oli kah. 
Mis siis, et elu on näidanud: just need asjad, mille üle nemad kaebavad, on need, mida pabermeedia kriitikud kiidavad. 
Aga leida õige lugeja üles on NII raske ja et õige lugeja veel arvustaks ka nii, et kõigile näha, veel raskem. Rääkimata sellest, et ta arvustaks peavoolumeedias. 
Aga õiged lugejad on olemas =) Ja talle meeldib "Viimane ükssarvik", ta peab minu inimene olema!

Jäin mõtlema. Küsisin nõu, et kuidas oma raamatuid arvustatud saada. 
Ajakirjanikult.
Vastus ei olnud väga üllatav - saada toimetusestesse, suhtle kultuuritoimetajaga, võib ka soovitada kellelgi, kes on juba hästi kirjutanud, proovida ametlikku väljaandesse lugu teha.
Üllatav see kõik ei olnud, aga ohkama võttis ikka. Pindakäimine ei ole mu tugevate külgede hulgas, aga arvustatud saab tõenäolisemalt, kui pinda käia.
Ilmselt oleks mul vaja kedagi, kes viitsiks seda tasustamatult teha, aga mu tugevate külgede hulgas pole pindakäimist ehk mul hakkab jube isegi mõttest, et ma peaks kedagi (kes mulle veits võõras, sest inimestega, kel pindakäimine loomulikult tuleb, ma väga lähedane ei ole) veenma nii ebameeldivat ja talle kasutut asja tegema. 

Ja ... oot, kas ma peaksin omaenda autorieksemplare saatma ajakirjandusse? 
Agagagaga samas, kui Fantaasia ongi huvitatud ainult ulmelugejast, nemad ju peavoolu ei panusta. Peaksingi ise, kui tahan. 
Jeebus küll. Jube lihtne oli 2018, kui ütlesin, et mina kirjutan, ma ei jaksa muuga tegeleda. Aga pärast seda tuli nii palju kirjanikuenesekindluse kõikumist, et nüüd mõtlen, et peaks. Et kellelgi meeles oleks, et ma ka kirjutan, kui siis jälle 6 aastat raamatut ei tule. Et ma kellelgi hea kirjutajana meeles oleksin.
Aaaaah. 
See õige lugeja on see, keda ma otsin. Aga esmalt ta peab ju kuskilt teada saama, et mina ja minu raamatud üldse olemas oleme. Muidu ta ei mäleta mind, sest polegi midagi mäletada. 

Laiskus või hoopis vabadus?

Poeglaps on folgil.
Mina olen loomadega kolmekesi. 
Suur arvuti on kogu aeg minu päralt, söögitegemisel ei pea kellegagi arvestama ning  miljon väikest nõuet, mida ma ise seda tähele panemata endale esitasin, on lahkunud ning mul on täiesti jaburalt hea olla.

Eile sõin terve karbi kohalikke maasikaid üksinda ära. Ei söönud ainult koledamaid (sest Poeglaps on kõigi värskete puu- ja köögiviljade absoluutse värskuse suhtes väga tundlik, ent mina ei ole), ei söönud aint niipalju, kui märgatavalt tahan. Sõin, sest keegi peab ju need ära sööma ja kohal olen ainult mina.
Ja maasikad. Eesti omad, mis siis, et hooaeg peaaegu läbi. 

Hell yeah!

Olin unustanud, et sedasi saab.
Teed, mis tahad.
Oled, kuidas tahad.
Ei ole sees mingit "kõik peavad rahul ja õnnelikud olema" mootorit, mille undamist isegi enam ei märka. 
Märkan siis, kui vait jääb.
Nii kummaline tunne. 

Samas minu jaoks on see nauding, sest enamasti ei saa. Kui kogu aeg saaks, poleks mõnu. Laiskus kui narkootikum.
Mõndagi on minus vanast ajast muutunud - eelkõige olen lõpetanud enda pideva peksmise ja viletsana nägemise - aga tegelt on enamus sama. 
Olgu, pole enam ka meeletut muret, et lähen paksuks ja siis ei armasta mind enam üldse mitte keegi.
Pisiasjad-pisiasjad.
Aga seegi on sama, et paar päeva lihtsalt liugu lasta on imeline. 
Kogu aeg mitte ainult, et ei saa, vaid ei tahagi. Magusus muutub läiluseks. Iu. 
Tõsi, kord kuus ma küll enam laisk ei ole. Kord aastas tuleb vast ära. 

Samas paljusid asju see totaalne vabadus ja mittetegemine enam ei muuda ka. Unenäod on nagu ikka - vahel mõni lahe, enamasti mingi tavaline jama, laiskuspäevadega pole vaheldumine kuidagi seotud. Inspikas ja mõttejooks tulevad kaasa hoopis ihamaruga mu ihus. Hetkel on antidepressandid kõik maha võtnud, aga noh - ma vähemalt tean nüüd, mis millega seotud on. 
Ja oskan kirjutada ka leekivate tunneteta. 

Muidugi ega ma PÄRIS laisk ka olla saa. Sest mul on koer. Lisaks olen ma tobedalt edev: raamatublogija, kellest ma olen mõelnud, et tema raamatuarvustused on naiivsed ja ta üldse ei jaga matsu, kirjutas mulle, et tahaks arvustuse vastu "Omasid ei jäeta maha" saada ja ma muidugi meelitusin südamepõhjani. Täna käisin talle raamatut posti viimas. 

See on naljakas: kui ma siin kirjutan, et oo, keegi luges, keegi tahab lugeda, oo, te vist ei mõtle, et nii ma tunnengi. Kõlab nagu kerge iroonia vms. Aga tegelt ei ole. Ma nii tunnetangi. Minu kirjanikuenesekindlus on nagu lumi - külmaga kuhjub, aga sulab kohe kui soe. Ehk siis kui meenutatakse ja kinnitatakse ja kiidetakse, mul on tunne, et mhmh, olen kirjanik, mis siis, et vaikne ja kirjandusringkondades kaasa ei löö, see-eest parem kui paljud.
Aga kui vahetut tagasisidet ei ole, ei olegi midagi. Ma ise ka ei usu, et mingi 5 aasta eest ilmunud teos kuidagi mu olemasolu kinnitaks või mu praegust mina toetaks enesedefinitsioonis. 

Ja siis kirjutab raamatublogi pidaja ise mulle - mitte mina talle, ma ei pea suruma ega tähelepanu otsima - ja mul on täielik AWWWWWWWWWWWWWWWW!!!!
Väga habras on see sisemine enesekindluse värk minul. 
Miks? Mis teistmoodi on kui mõnel teisel? Noh, eks ma ajan ATH ja SRD kaela. 
Siis vähemalt ei ole vaja end parandada proovida, nagu noor(em) mina aastaid ja aastaid tegi. Olen valesti, pean ise püsti seisma, mitte teiste armastust otsima, pean suutma, pean jaksama, pean raha teenima, pean iseseisev olema, pean parem ema olema, pean ilusam naine olema, pean parem sõber olema, pean ... 
Vbla seepärast oligi vaja vahel täiesti laisk olla.
Sest oksele ajas see tunne, et ma pean, pean, pean, pean ... ja ma ei jaksa, pole iial piisavalt hea, pole iial see, keda oleks vaja, ja ma PEAKS end kokku võtma ... ja ei. 
Võtan kogu elu end energiliselt kokku nagu Ottokar Domma ja ei. Iial mitte piisavalt.

Huhh. Nii hirmus minevik. Nii hästi meeles.
Aga kui ka meeles hoida, et mul on teistsugused hormoonid ja ajuehitus ning ma ei toimigi nagu normaalne inimene, on kergem. Ei sunni vähemalt ise ennast kogu aeg läbi nähtamatu põleva rõnga hüppama kaugelt ja kaunilt. 

Ok. Tuli veel üks tõuge laiskuse ja vabaduse teelt kõrvale: ma pean enne poodi minema, kui see kinni pannakse, sest juba teist korda sel suvel on piim, mille kuupäev kaugel tulevikus ja mis kogu aeg külmkapis seisnud, kokku läinud. Maitseb isegi normaalselt, aga konsistents on nii ebameeldiv, et ei saa kohvi peale panna. 
Nii et: nägemiseni!

Superseiklused

Duckduckgo supervõime: Ma vahel leian sellega asju, mida guuglist mitte. Üldiselt tunnistan, et guugel on parem - kui ma otsin konkreetset asja, on suurem võimalus, et õigeid sõnu lisades tulebki otsitav viimaks välja. Mitte alati, aga no 2/3 kordadest annab tulemi. 
Aga pardiotsing annab mulle tulemeid, mida guugel mitte kunagi. Natuke lambikaid, päris kindlasti ei sisalda see tulem sõna "Devolutsioon" ega K nime, kuid ma ei kaeba: jutt "Supervõime", mis tegelt mulle endale meeldis, aga mida mu teada keegi kunagi kusagil ei maininud, on ühe tagasiside saanud. Nii tore!
Pealegi positiivse. 

Muidu käisin ujumas ja mul oli seiklus. 
Täiesti ettekavatsemata, ent nüüd on väga tudisev ja habras olla. Nagu oleksin sitta kanti pingutanud või midagi.
Vette minnes märkasin tegelt, et midagi on teistmoodi. Seal, kus ma varem istusin kuival kivil ja sirutasin jalgu ettevaatlikult põhja poole, oli nüüd juba käelaba jagu vett. 
Vahepeal on vist sadanud, mõtlesin ma. Vool on ka nagu kiirem. Võibolla ujun ainult natuke allavoolu ja siis tagasi riieteni, ei hakka tavalist palju pikemalt ülesvoolu ujumist tegema. 
Ujusin allavoolu ainult 33 tõmmet ja asusin siis tagasi ujuma. Totoro ujus muidugi minuga koos. 
Ja pärgel küll, ma ei saanud tagasi. Ujusin paigal. Aga et ettevõtmine on lootusetu, nägin siis, kui taipasin, et ka koer ujub paigal - või õigemini nihkume me tasakesi veel allavoolu edasi.
Või siis - tagasi. 
Olgu, uus plaan. Ronime lähemal kaldal - selle kaldal vastas, kus mu riided olid - maale, kõnnime mööda rada sealsesse ujumiskohta, mis sobivalt mu riietest ülesvoolu jäi, ja siis ujume üle jõe. 
Hea plaan oli, ainult ma ei arvestanud, kui raske on kaldale saada kohas, mis ei ole päriselt sisse-välja käimiseks mõeldud. 
Totorol ei olnud probleemi, ta on pisem, tugevam ja tal ei ole selliseid vaimseid piiranguid, mis ütleks, et kõhuli ma ju ometi mutta ei heida, peab ikka püsti saama. 
Mul oli ... veidi keeruline. 
Aga viimaks sain välja - ärritatult haukuva koera juurde, kes selgelt ei olnud rahul , et mina niimoodi hädisesin.
Tuiasin paljajalu kivisel rajal ülesvoolu, näljaste sääskede rõõmuks. Jõudsin ujumiskohta, ületasin jõe, kõik läks nagu plaanitud. Et vahepeal oli hakanud sadama, on lihtsalt tavaline Murphy. 
Ja siis otsustas koer veel kakada, kuigi mul olid tema eelmiste kakamiste peale kotid otsa saanud, kohtusime teise koeraga, kelle peale oli vaja ärritatult haukuda, kohtusime selle noore mehega, kellega ma õnneks last ei saanud ja kes mus okserefleksi tekitab, olin telefoni koju unustanud, kuigi pakiautomaadi kood oli mul meeles, poes mul enam üldse aju ei töötanud (ma ostsin SEDA kookospiima?! Mida paganat, ma KUNAGI ei osta seda, ammu kindlaks tehtud, et teised on parema hinna-kvaliteedi suhtega) ning kui viimaks koju jõudsin, tuli veel natuke ekstra pingutada, sest me maja ees on kõnnitee üles kaevatud kogu maja pikkuselt, et uus sillutis ja värgid teha, ning pidin sisse minema ringiga ja tagauksest. 

Mitte ainult mina pole väsinud. Totoro ka. Ainult magab. 

Ütlen siin ka selgelt ära, et mul ilmus uus raamat. "Omasid ei jäeta maha"

Olen selle üle väga uhke ja samas rohkem ärevil, kui nt "Devolutsiooni" osas.
Sest ma TEAN, et "Devolutsioon" on selline raamat, mis võiks inimestele meeldida. Kiire, seikluslik, samas mitte rumal, omajagu verd, veidi seksi, tundeid on, aga mitte ülemäära: selline hea turvaline lugemine.
Aju tagasopis mõtlesin, et see raamat võiks rahvale meeldida, ja senine tagasiside ongi täpselt säärane.
Naistele meeldib rohkem, aga mehed ka ei sülita ta peale. Lihtne ja ladus, keegi pole öelnud, et vedel pask.
(Neile, kes ei tea: "Vedel pask!" on jutu kirjutanud autorile valesti meelde jäänud legendaarne arvustus BAASis. BAAS aga Eesti ulmelugejatele selline koht, kuhu kirjutati oma lugemismuljeid juba ammu enne, kui blogimine populaarseks sai. Tegelikult oli arvustus "Haisev sitt," kui see asja selgemaks teeb.)
"Devolutsioon" on selline raamat, nagu raamat käib.

Aga "Omasid ei jäeta maha" on täiesti teistsugune. 
Seal pole peategelasi. Seal pole isegi  eriti terviklikku lugu - on, aga see lugu, millel on konkreetne algus, EI ole see lugu, mil konkreetne lõpp on. Tunded on, aga armuseiklusi isegi riivamisi imevähe, tuntakse muudes suundades. 

Ma kirjutasin selle raamatu, sest tahtsin teha kummarduse Steven Eriksonile, kelle raamatuid lugedes sain julgust pedaali põhja vajutatada, mitte tagasi hoida ja "normaalselt" kirjutada. 
Ja see EI ole selline raamat, nagu raamat käib. 
Samas ... samas on just seepärast põnev.
"Omasid ei jäeta maha" ei ole aeglane mõtisklemine, ärge seda kartke, või olmeline tavapärasus. Maailm on fantastiline, tegelased tugevad ning raamat on ikkagi kiire, seikluslik ning isegi mitte eriti mahukas =P

Mulle väga väga meeldiks, kui te seda ostaksite ja loeksite.