Literatuurselt

Sain kiita.
Mina kiitsin esmalt kaasa kellegi võõra kommentaarile, kes soovitas mu fb-sõbral muuhulgas lugeda "Viimast ükssarvikut". Sest see on imeline raamat ja tutvustas mind ideega, et kui inimesed ei näe minus seda, mida ma ise, ei ole mitte minu olemuses probleem, vaid nende nägemises. 

Võõra vastukommentaar: 

Triinu Meres, mingi kokkusattumuse tõttu on praegu üks raamatukogust laenutatud raamatutest Janson, Meres "Devolutsioon". Ma loen enda häbiks üsna harva eesti kirjandust ja muidugi seda üllatavam, et autor ise kõnetab :) Mu üks ulmeaustajast sõbranna avastas Sinu raamatud ja soovitab neid.

Olen väga rahul ja kõrvust tõstetud. Sest ma ei oska eriti promo teha, pean lootma, et inimesed ise mu raamatud üles leiavad ja nad ikka leiavad. 
Mis on nii armas!
Sellised hetked võtavad naeratama. Neil ma usun, et olen päris kirjanik. Muidu ikka kahtlen selles - ERITI kui ulmekorüfeed ütlevad järjekordselt, et oli kah. 
Mis siis, et elu on näidanud: just need asjad, mille üle nemad kaebavad, on need, mida pabermeedia kriitikud kiidavad. 
Aga leida õige lugeja üles on NII raske ja et õige lugeja veel arvustaks ka nii, et kõigile näha, veel raskem. Rääkimata sellest, et ta arvustaks peavoolumeedias. 
Aga õiged lugejad on olemas =) Ja talle meeldib "Viimane ükssarvik", ta peab minu inimene olema!

Jäin mõtlema. Küsisin nõu, et kuidas oma raamatuid arvustatud saada. 
Ajakirjanikult.
Vastus ei olnud väga üllatav - saada toimetusestesse, suhtle kultuuritoimetajaga, võib ka soovitada kellelgi, kes on juba hästi kirjutanud, proovida ametlikku väljaandesse lugu teha.
Üllatav see kõik ei olnud, aga ohkama võttis ikka. Pindakäimine ei ole mu tugevate külgede hulgas, aga arvustatud saab tõenäolisemalt, kui pinda käia.
Ilmselt oleks mul vaja kedagi, kes viitsiks seda tasustamatult teha, aga mu tugevate külgede hulgas pole pindakäimist ehk mul hakkab jube isegi mõttest, et ma peaks kedagi (kes mulle veits võõras, sest inimestega, kel pindakäimine loomulikult tuleb, ma väga lähedane ei ole) veenma nii ebameeldivat ja talle kasutut asja tegema. 

Ja ... oot, kas ma peaksin omaenda autorieksemplare saatma ajakirjandusse? 
Agagagaga samas, kui Fantaasia ongi huvitatud ainult ulmelugejast, nemad ju peavoolu ei panusta. Peaksingi ise, kui tahan. 
Jeebus küll. Jube lihtne oli 2018, kui ütlesin, et mina kirjutan, ma ei jaksa muuga tegeleda. Aga pärast seda tuli nii palju kirjanikuenesekindluse kõikumist, et nüüd mõtlen, et peaks. Et kellelgi meeles oleks, et ma ka kirjutan, kui siis jälle 6 aastat raamatut ei tule. Et ma kellelgi hea kirjutajana meeles oleksin.
Aaaaah. 
See õige lugeja on see, keda ma otsin. Aga esmalt ta peab ju kuskilt teada saama, et mina ja minu raamatud üldse olemas oleme. Muidu ta ei mäleta mind, sest polegi midagi mäletada.