Tõusin öösel voodist ja kirjutasin selle

Vahel tuleb meelde. 
Täna tuli meelde. 
Mõtlesin, tundsin, tundsin, t u n d s i n. 
Kui pingutuse järel läheb ootamatult hästi, on niiiii-iii imeline olla. 
Ja seda juhtub niii-iii-iii harva.

Sest pingutuse järel ma ootangi tasu ja kasu, ma ootangi, et läheks hästi. Ootamatult hästi selle peale peab ikka päriselt ootamatu olema.
Inimesed käituma endale ebatüüpiliselt imehästi minuga.
Makstakse raha viis korda rohkem, kui arvasin. 
Mu peopesast hakkavad kasvama lilled kiiresti nagu filmis.
Phmt kui K avaldaks indu minuga magada ja ma jääksin nüüd veel rasedaks, see oleks ootamatu hästiminek. 

Aga kuitahes palju ma ka pingutan, sada või tuhat imet ära teen, enamasti IKKA ei lähe isegi tavatasemel ja oodatult hästi. K ei taha mind, elan kuidagi ära, ent kerge ei ole ja Müürileht maksab honorariks 88 euri ja ulmeantoloogia 150 miinus tulumaks.
Kusjuures ma olen veel tänulik, sest saaks ka halvemini. K võiks minuga mitte suheldagi tahta. Ulmeantoloogia väljaandmisel võidaks leida, et mu töö pold piisavalt hea või ma lähen lihtsalt meelest. Müürileht võiks mult mitte artiklit küsida ja kui ma ise saadan, selle tagasi lükata, nagu nad eelmise lükkasid.
Kuitahes kaheksaks ja kringliks ma ennast keeran, pooltel kordadel ei lähe ka pingutades ÜLDSE hästi ja et läheks ootamatult hästi ...

....

........

Vat seepärast ma ei saa ka aru sellest, et unistused võivad täituda.
Nagu - see teebki ju neist unistused, et nende täitumine on nii ebatõenäoline, et seda nagunii ei juhtu. Ma ei ole KUNAGI unistanud romaani väljaandmisest või kirjandusvõistluse võitmisest või korralikust püsisissetulekust. Ma olen unistanud loteriivõidust, et keegi kingiks mulle maja, et minusse armutaks inimese poolt, kellest ma seda tahan, nii et tükid taga, rääkimata päriselt ebatõenäolistest asjadest nagu universumide vahel rändamine, kõikide haiguste ja vigastuste ravidasuutmine ja et kõik, kellest ma seda soovin, armuksid minusse. Jaburalt, meeletult, endale kuitahes ebatüüpiliselt. 

Unistused on olemuslikult mittetäituvad. Unistada romaani väljaandmisest on minu arust täiega arutu - tee plaan, kirjuta ja anna välja, taevas küll! Ole visa ja nagunii saab. Selleks pole isegi teab-mis-hea vaja olla, piisab sellest, et kas maksta ise raha või siis mitte olla agressiivselt halb.
Aint visa olla on vaja. Mitte lasta end esimesest tosinast äraütlemisest pelutada.
Muuhulgas kulka omadest.
Või siis lasta end pelutada, saada rõvedalt haiget, tunda, et olen mõttetu inimene, kes arvab endast liiga hästi, aga ikkagi uuesti üritada, sest midagi muud ju ka ei oska nagu mina. 
Olen ise seda visaduseks nimetanud, mis mus on, aga see vist ei ole visadus. See on lootusetus: midagi muud ma ei oska kui ema olla ja kirjutada, ma siis annan endast kõik nendel rinnetel.
Ok, suht ilus olen ka. Mitte ilusam kui enamik, aga pärast adumist, et ilu juures põhiline on hoiak, olen õppinud end sedasi esitlema, et peetaksegi ilusaks.
V.a. mõned. 
Muuhulgas K. 
Ma nägin paari päeva eest unes, et ta ütles mulle, et olen väga ilus. Isegi unenäos mõtsin, mis toimub, mis juhtus, miks ta endale niiiiiiiiiiiiii ebatüüpilist asja ütleb. 
Siis ärkasin üles ja no selge. Kuidas ma juba unenäos ei taibanud, et see peab uni olema. Häh. 

Ja jah, jah, jah. 
Kui ma noor(em) olin, ma lootsin sellele, et need ebatõenäolised head asjad viimaks juhtuvad, vaja aint ära oodata. Pojaisa loobus minust? Ma näitan talle, kui imehea naine ma olen, nii et ta hakkab mind nii hirmsasti tagasi tahtma, et lihtsalt ei saa eemal olla. (Mis teatud tasemel isegi juhtus, aga see tase ei olnud mulle piisav - kui ta saab tagasi tulla ja siis jälle ära minna, tagasi tulla ja taas kaduda, ilmselgelt ma ei ole tal mitte kohutavalt naha vahel, vaid kedagi paremat lihtsalt ei paista.)
Rongimees on oma naisega õnnelik? Väga hea talle, jee! Ma ootan, kuni enam ei ole, täiesti taltsalt ja rahulikult, lihtsalt kui aeg tuleb, olen valmis. (Aeg tuli maa ja mere pealt ja te teate, kuidas asi lõppes. Selgus, et ta ei armasta mind naisena, mis oli tühiasi, aga ka inimesena mitte piisavalt, et lihtsalt hell ja arvestav olla, ja see oli mulle kõige ots.)
Ma ei suuda meessuhteid pidada - aga lapse, uue lapse võin ju ikka saada! (Mis ei ole juhtunud ühelgi viisil.)

Ja möödunud kuudel ma vahel mõtlesin, et huvitav, mul ei olnud ju nooremana sellist absoluutset "ma võiksin kohe surra, nagu ... 10 minuti pärast, ma oleks ainult rõõmus"-tunnet. Mis mul on praegu ja oli möödunud aastal ja ülemöödunud aastal. Kuigi praegu mul ei ole isegi aktiivselt halb - nagu oli näiteks möödunud aastal, ossajutt. Suht hea on isegi. Loogiliselt suht nii hea, kui saab - mul on rohud peal, lastel on elus hästi, mingit katastroofi ei paista, mul on raamatuhonorar käes, nii et saab osta isegi head jäätist (kuigi allahindlusega), pea valutab ainult mõõdukalt, K on minuga tore, loomad on terved. 
Ma ei saa aru, miks ma ikka igal õhtul mõtlen, et tegelt võiks öösel surra, oleks nii tore.
Ent alles täna pärast seda eelmise postituse äratatud mõtterida taipasin, et aa.
Muidugi. 
Varem ma ikkagi lootsin, et läheb hästi. Et juhtuvad ootamatult head asjad kunagi kuidagi.
Nüüd enam ei usu. Nüüd tõden, et ei juhtu. Elu on normaalne ja inimesed käituvad nii, nagu neile tüüpiline ja oodatav on. Kui keegi on minu vastu ootamatult hea, piirdub see ikkagi pisikeste asjadega stiilis väikesed annetused kontole või mulle kohvi ja sushi väljategemine või trammisõit või maksimaalselt (Kader lõi kõik üle) mu raamatu oma kirjastuse alt väljaandmine.
Aga keegi ei kingi mulle maja ega oma hinge.
(Või noh ... millegipärast kõigil neil kolmel korral, kui mulle on hinge pakutud, olen röökides põgenenud. Ma millegipärast tahan ainult nende hingi, keda mina tahan - teised võivad oma hinged endale hoida.)

Ja kui ei tule elus neid absoluutse õnne momente, kus kõik on täiuslik ja parem veel, kus ma end rebestan ja vaevlen ja purunen tükkideks ja siis läheb ooooootamatult hästi, keegi korjab need tükid üles, liimib õigesti kokku ja kiidab, kui vapper ja tubli ma olen, ma ei näe, et oleks üldse mõtet elada. Näha vaeva ja verele kaapida küüned, et laevalael püsida.*
Ma tahan, et läheks HÄSTI, mitte et midagi ei oleks halvasti.

Ja selle mõtte varjus korraks lootsin. Mõtlesin, kuidas oleks, kui K PÄRISELT mulle ütleks, et ma olen väga ilus. Ma jutustasin talle sellest unenäost, ta võiks ju mõelda, et heh, ta nii väga tahab, et näeb seda isegi unes, ma ütlen talle. 
Ta ostis mulle täna kohvi ja sushit. Ja ei öelnud midagi. Oli väsinud ja ei tahtnud mind eriti isegi koju ära tuua, aga kui ma ütsin, et olen üpris katki, muidugi tõi. Mis tal muud üle jäi, ta on kena inimene ja kursis sellega, et ma väsin sageli hirmsasti ära. 

Nüüd on mul kohutav olla. Sest ... sest ma ei lootnud ju isegi paljut. Mitte et ta NIISAMA mu ilu kiidaks, sellest rääkimata, et mind tahaks või midagi. 
Aga ei. Ikka liiga palju. Inimesed on, kes nemad on. Elu on normaalne. Midagi erilist ei juhtu - peale selle, et ma rongi ees käimisest hoolimata ellu jäin.

Ma ei saa aru, miks seda elu elada. 

*Joel Sang kirjutas luuletuse kunagi. Ma ei leia raamatut ja guugel ei aita ja mu mälu tõrgub. Kuskilt on vist veel midagi puudu, kuigi olen erinevate mäluparanemiste toel juba kolme kohta parandanud.

Harva kui laev räägib maaga
pigem peab taevaga nõu
kui enam ei tea ega oska,
näiteks tunneb, et üle jõu
on tormiga pusida.

Kas on veel vähegi lootust
Kas tasub veel näha vaeva
ja verele kaapida küüned
et laevalael püsida?

Torm virutab vastu kõrvu
ja näkku lajatab laine
ja viimati kärgatab taevas:
"EI TOHI NII KÜSIDA!"