Piina lõppemine on oivaline.Kui mu peavalu taandus ja lihasevalu lahtus ja palavik langes (umbes 2 tundi tagasi), hakkasin ma piina lõppemise eufoorias isegi uskuma, et olemas on õnnelikud - mitte lõpud, keda huvitavad lõpud, ma loodan oma suremisega paari tunni jooksul hakkama saada ja paar õnnetut tundi ma kannatan välja küll, aga - jätkuvused? Õnnelikud jätkuvused. Ja et isegi minu elust saaks kirjutada romantilise komöödia. Ühe neist, mis tunduvad liiga jaburad, et olla realistlikud, aga just seepärast ongi realistlikud, sest elu ja inimeste perekonnad on tegelikult kohutavalt jaburad.
(Ma ei tunne päriselus ühtegi normaalset perekonda. Kahtlustan, et normaalsus on müüt.)
Nüüd ma pean ainult mõtlema, kas see on hea asi. Et saaks romantilise komöödia. Kirjutada või vändata.
Igal juhul parem kui see, et saaks politseisarja osa või psühholoogilise draama või Winnetou. Oleks õudne, kui minu elust saaks kirjutada "Winnetou"! (Kutt on kõige lahedam mees maailmas, aga armastuses tal ei vea, õde ja isa lastakse maha, rahvas alistatakse ning see sureb ilmselt peagi välja, ja lõpuks, üsna noores eas ja järeltulijateta, notitakse ta ise kah maha. Winnetou triloogia on tõeline edutuseraamat.)
Ou, Winnetou!
VastaKustutaSul on igas silbis õigus
Vaat sellega on nii, et igast elust saaks üsna mitu raamatut, enamasti naljakat. Üks kogu elu läbiv ja kirjeldav lugu - see on fiktsioon, pealegi romantiline ja igav. Kus autor millegipärast vahepeal arvab, et nende viie või viieteistkümne aast jooksul midagi huvitavat ei toimunud, siis tuleb pool tundi olulist ja taas järgmised viis aastat mõttetust. See autor oleks võinud noorena surra! oleks olnud romantiline ja ma oleks talle kaasagi tundnud. Tema emale vähemalt.
VastaKustutaNagu ma su plogi paarist eelmisest nädalast aru olen saanud, on sellele mõtte andnud viirus. Kas ka kogu su elule, Winnetou?
Äkki me peaks ise üritama valida, kes meist tulevikus kirjutama tohib hakata.
VastaKustutaSest nagu me kõik nõus näime olevat, raamatu zanr ei paista üldse tegelikest sündmustest sõltuvat. Kuigi ma kahtlen väga, et näiteks Winnetou kohta annaks tema "vähemdramaatiliste perioodide" järgi vähemromantilist ja vähemigavat vähemedutuse lugu kirjutada...
Miks mitte!
VastaKustutaNoore mehe arengu lugu, näiteks ühisel jahiretkel miskise esimesel pigul veidrikuga, kes hiljem osutub väga targaks ja maailma sügavuti mõistvaks...
Winnetou kui TonKihott, tajumata aegade muutumist, asub lootusesse ja tarbetusse võitlusesse ja kogu ümbruskond naerab tema üle ...
Lisaks analoogiliselt esimesena pakutule on ikka võimalik teha väljavõtteid elust.
... ja siis veel kummaline raamat Winnetoust vana mehena, saades aru võitluse lootusetusest on ta kunagi lavastanud oma surma ja nüüd vaatab tagasi elatud elule, kuidas ta leidis teisi väärtusi ... näiteks DonZuanina - väga naljakas ja optimistlik lugu.
Või sai temast kaupmees ja abiellus ja tema lapselapsest sai USA president, kes ka presidendina käis oma vanaisaga koos mediteerimas, ehki salgas indiaani päritolu
...
Kõik, mis algraamatus ei tarvitse detailideni tõsi olla!
Ma käisin vahepeal linnas. Tulin tagasi ja tundsin tahtmist veel midagi lisada romantilise raamatu ja elu vahekordadest.
VastaKustutaElu pärast Winnetoud - sellest tegelimmusest ei tea ma midagi. Aga ma tean natuke elust pärast Oceolat - tema suguharul on praegu tema muuseum, mida juhatab korpulentne daam Tina Oceola, olla otsene järeltulija ja kõik naisliini järeltulijad jätavad abielludes alles oma perekonnanime. Muuseumi programmi lahutamatu osa on sotsialistlikus Saksas valminud mängufilm, Gojko Miticiga peaosas. Euroopa väljapistavaim näitleja pärineb pisikesest tagakiusatud serbia-nimelisest suguhatust... Onnide ümber sibavate pruunide põngerjate hulgas on ka pisikesed Gojkod.
Oceola armeesse olevat kuulunud ka neegrid, ca 10%, põgenenud neegerorjad.
Võiks vaadata ka Dracula tegelikkuse ja (kirjanusliku) legendi vahekorda, materjali leiab Akadeemiatest.
Ja on alust arvata, et meie hulgas leidub Salavat Julajevi järeltulijaid, kes oli vähemalt sama vinge (romantiseeritud) tegelane kui eelnevad - kas ka sina Tindarien?
Loomulikult on küsimus selles, kes kirjutab ja millise nurga alt.
VastaKustutaJa kui hästi.
Lihtsalt "Winnetoud" ma lapsena armastasin. Sitasti kirjutatud küll, aga 10-aastaselt olin ma temasse silmini armunud.
Ja nutttttsin lõpus suuri kuumi pisaraid.
Vestlus ise, muuseas, on minu jaoks natuke liiga sügav.
Näiteks üks Anonüümse lause:
Mida tähendab: "Üks kogu elu läbiv ja kirjeldav lugu - see on fiktsioon, pealegi romantiline ja igav."
Tähendab, me räägime raamatust, eksole? Siis on nagunii ju fiktsioon! Ehk kujutlusvõimest kantud asi siis. Ükskõik, kui väikest elulõiku seal kirjeldatakse! Muid asju kirjeldav raamat oleks samavõrd fiktsioon. Ikka sõltub kõik autori vaatenurgast jms.
Ja romantiline? Romantiline võib olla ükskõik mis ja samas pole see tingimata ei negatiivne ega positiivne näitaja. Ja mis siis sellest, kui on romantiline?
...
/ei, ma ei saa mitte midagi aru, ei sellest, kes on see autor, kes võinuks noorena surra, ega ka sellest, miks ta pidanuks seda tegema ega üldse mitte millestki.
Aga mul on väga hea meel, et siin millegi üle arutletakse. Isegi kui pole arusaadav, mille üle.
Trall-lal-laa...
VastaKustutaEt siis puust ja punaseks!
Elu ei koosne ühest loost. Lähenemine, millega kogu elu võetakse kokku ühte lukku on elu lihtsustav ja labastav ja tavaliselt romantiline ka. See eeldab, et (inimese) elu on eesmärgistatud. Sedalaadi kirjanduses antakse elule eesmärk lapsepõlves või äärmisel juhul teismelisena. Igav on see eelkõige selle elu elaja enda seisukohalt. Selle elu elaja on lisaks kõigele veel natukese (või palju) hull. Proovige mõtteski elada õdede Brontöde tegelaste elu - või Eestigi kirjanduses leidub selliseid - lapsepõlves löödi teda korra - ja kogu aja kannab seda mõttes ja kaevab tervele lööja suguvõsale kogu oma elu auku...
Mõne kirjanduse puhul on parem kui seda ei oleks kirjutautdki - autor sureb enne kirjutama asumist - inimkond ohkab kergendatult - autor kah, noorena surra on ju nii romantiline.
Mis mul on romantilise vastu - see on naljaka vastand - romantilised raamatud on tavaliselt paksud ja paks raamat, mille autor on vaeva näinud, et lugejal hetkekski naeratus näole ei libiseks... Romantilised autorid tavatsevad kõike, ka ennast tõsiselt võtta.
OOOOoooh ... ma ju selleks kolmpunkte ritta laongi, et oleks selge - selle koha peal on (mõtteline) teemaarendus. Möödaminnes juhuslikult!
Ja veel - elu kui raamat v raamat kui elu - ise tõid sisse, eelmisel leheküljel, mäletad kalllis
VastaKustuta