Mõtisklus õhtupoolikul

Kas pole veider, kuidas selline kogemushetkel hea tundunud asi saab tuua nii palju halba? Kuidas maailm hakkab servast murenema ja tundub mind oma pinnalt maha raputada tahtvat millegi pärast, mis toimumishetkel oli midagi elu tähetunni sarnast?
Muidugi, oma süü ka (vähemalt suuremalt osalt).
V-o see on millelegi sümptomaatiline, et ma loomulikult oletan, et ega ma kedagi võõrast ju nagunii ei huvita, ja klapitan reaktsioone blogikannete all kokku tuttavatega, kellele need kõige paremini passivat näivad? Et ma eeldan, et nagunii ei tule mu luulelugemisele keegi, kes pole mu sõber/sugulane? Samas, sel on ka pointi, sest hei, need 16 kogu, mis ma müünud olen, on vähemalt 2/3 ulatuses müüdud inimestele, keda ma kui mitte tunnen, siis vähemalt tean.
Ja 16 ei oleks just mainimisväärselt suur arv isegi siis, kui see puudutaks ainult võhivõõraid.

Ma ei oska isegi põhjendada, et miks ma nii hullusti vihastasin. Sellega on vist kuidagi nii, et kui paned kuskile asja sisse tüki hinge, riskeerid paratamatult sellega, et keegi sellele asjale (ja ühtlasi hingele siis) peale astub. Kasvõi kogemata. Pahatahtlikkuseta. Ja üldjuhul ka arvestad selle võimalusega, et võib jala alla jääda.
Ma üldjuhul arvestangi.
Ausalt.
Aga enne esitlusüritust ma väga põdesin, arvasin, et kedagi ei tule, midagi ei ole, õudselt piinlik ja igav on... ja siis, täiesti ootamatult, mulle väga meeldis. Ja ma nautisin seda luulelugemist peaaegu eufooriliselt.
Millest tulenevalt muidugi esimese saadud kirjaliku tagasiside negatiivsus ehmatas pisarad voolama.
...läks vaimustushoos meelest ära kaitsekoorik peale tõmmata.
Ja kui asja veidi aja pärast rahulikumalt võtma hakkasin, tuli otsa see... hõõrumine.
Anonüümseks jäänud Anonüümselt, kes ilmselt on siin varemgi kommenteerinud (kes pagan sa ometi oled?) ja kelle toon on mulle tuttavaks saanud. Aga ma olen seda tooni juba ammu oma isa omaks pidanud. (Kes, olgem ausad, kasutab ka umbes sarnast kirjalikku intonatsiooni ja üle-eelmise posti all ütleb must suhtkoht lahti suisa. Noh, vähemalt on selge, kust ma oma äkkviha pärinud olen - lisaks vanaemalt saadule.)
Päris piinlik on nüüd. Siiralt kahju.
Aga... mis teha, ma olen vahel oma emotsioonide käes narts. Ja ma ei ole kunagi täiuslik. (Keegi pole. Või kui teie olete, noh, eks loopige sis kiva, kui muidu ei saa =P)

Me ei näe asju nii nagu nad on, me näeme asju nii nagu meie oleme.
(Anais Nin, rohmakas tõlge minult endalt)