Dialoogid

Mõtlesin ükspäev selle üle, miks raamatudialoogid on nii sageli nii palju rohkem ütlevad kui päris vestlused.
Noh, näiteks kaks sõpra mingis kujuteldavas raamatus võiksid pidada nt sellise dialoogi:

- "Ma arvan, et siitkaudu," sõnab üks, näitades eriti pimeda ja haisva kangialuse poole.
Teine silmitseb esmalt kangialust, siis sõpra korraga vastikuse ja lootusetusega:
"Tead, mis su peamine viga on?" küsib ta. "Sa ei lihtsalt ei saa kunagi ühtegi jälge külmaks lasta. Ükskõik, kui jälki urkasse see ka ei viiks!"
Esimene muigab ning pöörab väga väljendusrikka pilgu teise valgest ja mustast lakknahast eritellimusel tehtud kingadele.
"Mul pole vist vaja välja öeldagi, mis on sinu peamine viga. Need kingad ütlevad seda ise, ei, lausa karjuvad. Loodame, et need kaabakad seal sees on juba silmini täis ja ei pane su röökivaid kingi tähele, sest muidu ei pääse me neile millegi vargsuselähedase abil ligi ja sellest loost saab üks kuradima kole veresaun."
"Kuule, ainus põhjus, miks me selles "loos" oleme, oled sina ja su kuradi vajadus oma nina igast sita sisse toppida," poriseb teine, ettevaatlikult kuse- ja sopaloikude vahel edasi loovides, ning nad kaovad meie kui lugejate silmist haisvasse kangialusesse ja kahtlemata järgnevasse seiklusse.

Aga selle pisikese vestluse abil oleme me saanud nende osas ilmatuma targaks. Teame, et nad ei hoia end üksteisega tagasi, näidates sellega omavahelise sideme jõudu ja tihedust. Teame, et neil on tumehalli huumorimeelt ja oskust nautida üksteise ja iseenda kaeblemist ka ohtlikes olukordades. Lisaks on vähemalt üks neist jahiinstinktiga ja teine (kes esimesega visalt kaasas jõlgub, nii et eks temalgi on mingi jahiind tegelikult hinges, onju) edev ning nad moodustavad sellise toreda dünaamilise duo, millest on lihtsalt lust lugeda, kuna "tead, mis on sinu peamine viga"-jutt sisaldas sõnastamata, aga ometi ilmselget lisa "aga ma armastan sind su vigadest hoolimata buldogi visadusega, sest muidu oled sa ju silmini äge" ja edasi lugedes on oodata vähemalt ühte seda suurejoonelist kiindumust (ja tegelaste vähemalt sama suurejoonelist ägedust) allajoonivat stseeni

Noh, ja siis on päris elu.
Kus inimesed loovivad kogu aeg üksteise võimalike õrnade kohtade, ebakindluste ja potentsiaalsete tüliõunte või rütmist väljakukkumiste ümbert ringi nagu too teine sõber oma õrnade kingadega kuse- ja sopaloikude vahel, ja paneme tähele, et üksteisest räägivad nad tegelikult üliharva.
Igaüks paneb omaenda monoloogi iseendast ja kõige tugevam omavaheline haakumine tekib siis, kui rääkitakse kellestki kolmandast - sest see on hetk, kus väljendatakse oma ettekujutust inimlikest väärtustest ja väärustest ja võib uduselt aimata ka suhtumist teisesse. Võib-olla söandatakse tolle kolmanda kohta öelda ka midagi negatiivset ja sellega midagi otsest sõnastamata teisele teada anda "seda viga sul minu meelest pole".
Aga sealt edasi naljalt ei jõuta. Seda viga, mis on, sõnadesse ei panda, vaid räägitakse viisakalt, isegi isiklikel teemadel visalt viisakalt, sündsuse piires ja nii ongi.

Sest sellist sidet, mida ei kardetaks lõhkuda - sellist sidet naljalt päris elus ei kohtagi mujal kui sugulaste vahel.
Vähemalt mina ei kohta.
Vahel ma püüan, üritan luua seda lähedast ruumi, mis tekib pärast üksteise ausat haavamist ja sellega toime tulemist, üritan luua vaba armastuse õhkkonda - ja tunnen end pärast enamasti täieliku eeslina. Sest saavutan ainult asjatu draama, tobeda lapsiku rabelemise, mille siis teine pool heal juhul malbelt unustab ja igavesti ignoreerib. Kogu me suhe jätkub täpselt nagu enne, ainult veidi ettevaatlikumalt, sest häh, ma võin vahel ära flippida, ja nüüd nad teavad seda.
...ja mingis mõttes on see põhjatult kurb avastus.

***

Käin lihapoes (mis pole enam see hea lihapood, aga parem ikka kui Säästumarket) ja väljudes toetan koti radiaatorile, et kotilukk kinni tõmmata. Minu selja tagant tulevad õue ka lihunik ja müüja, kes lähevad suitsu tegema, ning lihunik sõnab mulle:
"Meil on tegelikult nii peen pood, et saalis on pink, kuhu saab kotti toetada. Pensionärid võivad seal jalga ka puhata, kui väsinud on."
"Vinge," vastan eemaolevalt, kotiluku kinni saanud, aga lihamüüja (noor poiss, nii 22-24) turtsatab ning korraga muutub lihuniku hääl paaniliseks: "Ei, mitte selles mõttes! Üldse mitte selles mõttes, ma lihtsalt... " ja ta kaotab kõnevõime.

Nädala parim hetk.