Vana vagu

Noh, hakkaski aasta jälle peale.
Kolmandat - ei, neljandat, see on eilne postitus - päeva järjest jooksen nagu segane ainult selleks, et paigale jääda.
(Et edasi jõuda, peaksin jooksma kaks korda kiiremini, loomulikult.)

Kell 6.13 üles.
Kohv keema, paar (no ok, umbes 165) kõhulihast. Kohvivesi tassi, veevanni plekkkruus šokolaadiga. Paar selja ja paar kõhulihast (vastavalt 66 ja umbes 180). Šokolaadiglasuur koogile, kookoshelbed peale, kingitus kapist välja, vahukoor vahustada. Veel mõned seljalihased, pesen enda ära ja tirin päevariided selga. Segan vahukoore sisse kohupiima, raban kingituse ja koogi, lülitan arvuti sisse ning kuni ta käivitub, äratan sünnipäevalapsest Tütarlapse lauluga.
Kell on 7.05.
Poeglaps ärkab ka. "Sinu pärast pidin ma kümme sekundit varem ärkama!" käratab ta mulle nördinult. Laotan puhtad riided vooditele, taon parooli pildi ette võtnud arvutisse sisse ja lidun kööki, kus koorin apelsine ja pakin oma koti kokku. Joon kohvi ja lõikan kööki ilmuva sünnipäevalapse loal koogi lahti.
Kraban kohvi, oma apelsini ja vahukoorega kohupiima ja suundun arvutisse järele vaatama, kuhu ma täpselt praktikale pean minema.
Tuvastan aadressi, sihtjaamast on vaja minna umbes 7 minuti kaugusele.

(Muide, seda postitust kirjutan teist päeva, sest esimesel kell 21.19 võttis aju kätte ja aeglustas tööd 60% jagu, sest liiga palju avatud programme - ja mul oli väga vaja oma 200 sõna päevas täis ilukirjutada.
Sest elu on näidanud, et kui pidada seda 200-sõna asja vältimatuks rutiiniks, suudangi iga päev oma 200 sõna valmis produtseerida. Aga kui pidada seda asjaks, mida ma ei tee, kui olen suremas (haigusest, kurbusest, vihast, väsimusest, ajapuudusest, laste kisast või põnevusest kellegi teise raamatut lugedes), selgub ainult, et olen kuidagi väga sageli suremas ja produktiivsus langeb nagu kivi katuselt.)

Kui olin esmalt Poeglapse ja siis ka enda koos sünnipäevalapsega viimaks kodust välja saanud, rongi peale lidunud ja sellega praktikajaama sõitnud, kand-varvas meetodil arvutist tuvastatud õigesse kohta jõudnud ja end valvelauatädile esitlenud, selgus, et see oli täiesti vale maja ja ma pidanuks olema hoopis kaks bussipeatust kaugemal.
Bussini 15 minutit, kella üheksani 8 minutit. Lippasin siis jalgsi kohale, loomulikult hilinesin ja niipea, kui uksest sisse sain, pandi kohe tööle.

Olen vist paar korda ka maininud, et olen natuke halb uute inimeste ja kohtadega.
Eriti halb on nendega harjuda siis, kui keegi ümbruskonnas lisaks muudele vaevadele käitub ettearvamatult. S.t. on tükk aega ühesugune ja siis teeb midagi ootamatut.
Aa, et see jäi vist mainimata, et nüüd on mul vaimse tervise õenduse praktika. Ettearvamatust süle ja seljaga.

Kuus tundi hiljem olin LAIP.
Tegelikult oli aju lukus juba kella 10-ks, aga no polnud parata, põrnitsesin klaassilmselt enda ette ja kannatasin ära. Niipea, kui tahtsin kuhugi seinal rippuvasse tutvustusteksti või kaasavõetud raamatusse õudse uue maailma eest peitu minna, tegi mõni klient-patsient midagi, mida pidanuks märkama (ja soovitavavalt eos lämmatama) ja siis oli süütunne lisaks kõigile muudele vaimsetele piinadele lisaks.

Väga õudne.
Kuigi inimesed, nii personal kui asjaosalised, on tegelikult armsad enamjaolt.
Aga no nii väsinud olen, et lihtsalt ulu.

Ulgumise asemel läksin ent pärast praktikat hoopis ujulasse, sest mingil segasushetkel otsustasin, et ujun (lisaks muule spordile, eelkõige lõualagetamistele, sest tõsta ma jätkuvalt ei jaksa) jaanuaris 15 km (ei tundugi nii palju, eks ole - eriti kui teil on ka tuttavaid, kes ujuvad nt 5 km igal hommikul vms) ja hankisin selleks ka kuukaardi.
Mul on õnnetuseks see häda, et kui vahepeal ei puhka, siis kipub kuskil 800 meetri peal jalatald krampi minema. Suvel pärisveekogudes mitte, aga basseinis millegipärast küll. Vbla on asi selles, et seal perioodiliselt lükkan end labajalaga lahti seinast?
Igatahes ei tule need 15 km üldse mingi 6-8 korraga kätte, seni olen 4 korda käinud ja skoor on täpselt 4400 m. Parem õlalihas valutab seejuures üsna kõvasti, miskipärast.
Vbla on šokeeritud, et peab palju vähem hiirt liigutama?

Nii et lisaks praktikale, õppevõlgade likvideerimisele ja kirjutamisele ma ka ujun kogu aeg, et poleks hetkegi planeerimatut aega.
Ning istun vahepeal saunas, sest sellega, et lähen esmalt sauna sooja, ma üldse motiveerin end ujulasse minema sedasi praktika abil surnuks väsitatud peast, nagu ma olen.

Ujumise ja jooksmisega ponnistamise suurepäraseks nähtavaks tulemuseks on see, et mu pealt lahkus pea igasugune lihasreljeef. Mul on selline tüütu kehatüüp: lihas muutub väga ruttu nähtamatuks, kui jooksvalt palju musklipunnitamisharjutusi ei tee. Läheb rasvakihi alla peitu phmt. Neid punnitusharjutusi pole ma aga umbes poolest detsembrist tõesti rohkem kui neljal päeval teinud, sest kes see kogu aeg jaksab ja joosta ja ujuda ju võib ka ja...
...ja nüüd on nõõ-mee.

No ja siis on kodu ja lapsed ja söögitegu ja õppimisel aitamine ja teise poolaasta õpikutele paberite panemine ja loovkirjutamine ja homme on mul pealegi arvestus.
Kell on 21 õhtul ja korralikku süvenenud õppimise asemel ma kirjutan võrgupäevikusse postitust.
Mis mul arus on?!

Nojah, eks mul on arus see, et homme kuuest üles siis jälle, värske peaga mäletan paremini. (Kontrollitud fakt.)

Aga oi, kurat!
Miks mul on vaja nii rasket elu elada, et endast lugu pidada?! Kas kuidagi kergemini ei saa siis õnnelik olla?