Peab vol IV

Ja nüüd on siis selline... täpselt kahevahel-tunne. Võib minna halvaks, aga võib-olla ei lähe, võib-olla saan sabast kinni veel.

Sel võrgupäevikul on käesoleval aastal (mis mõttes kestab aasta septembrist septembrini? Aa, ses mõttes. Ok.) peamiselt üks otstarve - ma elan end siia välja, kui loll ma ka olen. Püüan paar temaatilist posti vahele lükata, aga peamiselt on seesamune üks eesmärk. Kuigi tunnen natuke piinlikkust sealjuures ning mõtlen, et vast ei peaks nii avalikult halisema, on see avalik halisemine mõnikord ainus, mida tahan teha, ja see koht siin ainus, mis on üleni minu oma, ja siin niisiis võib. Siin ma võin.

Mõni loeb ka, statistikast on näha, et mõni päev lausa - paljud? Kas keegi saadab roboteid või? Kuram, ei pea ju lugema! Vahel mul tõesti ei ole midagi lugemisväärset öelda, katkisus kriibib silmi, aga põhiliselt pole midagi lugemisväärset öelda seepärast, et mu kogemus on kitsalt ainult minu oma. Kõik lähevad hulluks omamoodi, siin siis on minu hullus, minu ajukahjustus, minu üksik tee, ja kuigi ma olen oma kohatise loogilisuse üle natuke uhke, ei ole see päris inimlik. KUI vähe ma tunnen väljaspool valu, on üsna õudne, kui mõtlema hakata.
Mitte et ma selle üle palju mõtleks. Või siis mõtelnuks, kui aus olla, praegu küll jäin mõttesse.

Aga ikkagi. Ei mäleta paljut, mis juba kirjas, ja paljut ka ses osas, et seda ma juba olen kirjutanud, rohkem ei tasu. Ja keeldun selle pihta põdemast, tuleb nagu tuleb, kui tuleb, kuradima kuradima kuradima kurat, üks koht on minu oma ka ju?!

Nimelt eile õhtul voodis (nüüd äiutavad mind magama sellised mõtted) tõdesin ennast rahustavalt, et keegi ei mõtle must ju halvasti, kui ma ei kirjuta veel paar aastat, kui ma ei lähegi õenduskooli tagasi, ma võin olla masendunud kunstnik rahuga ja see on nii tore. Ei mingit survet, karjatunne (sest depressiivseid kunstnikke on veel ja veel!), heaolu kestab, kõik on ju paremini, kui ma olen rõõmsam?
Ja siis korraga meenus, et ei ole nii. Üldse. Keegi ei taha? Mõnigi neist, kes on kõige lähemal, on juba korduvalt väljendanud, et

* miks pole piisavalt hea romaan?
* kus on teine luulekogu?
* võrgupäevikut ikka võiks paremini kirjutada!
* kui õeks ei saa, võib-olla hooldajaks ikka? Teeni midagi!
* parane paremini!
* ole parem, ole rohkem, ole!

...ja täiega jube hakkas juba neile mõtteavaldustele mõtlemisestki. Nii palju kergem oleks mitte olla!

Ainult et kuna enne just olin ennast rahustanud ja hoidnud meeles kinni, KUI normaalne ma tegelt olen ja kuidas ma ei pea, need nimetud Kõik ju ei ootagi minult, mind peetakse koguni vajadusel üleval, mu lapsi ka - mõtlesin veel edasi.
Mõtlesin sinnani, et ehei, ainult võit õigupoolest: kas on Kõigil lähedased, kes tahavad neilt üha rohkem ja rohkem (krt, kirjuta ise romaan, kui enda jaoks ideaalset tahad!) ning siis saan vähemalt anda tasuta välja mingit nõu, kuidas pidada vastu, kuidas mitte uppuda teiste ootuste alla, kuidas eksisteerida läbi raskuste - või on mul TÕESTI eriliselt raske, sest üldiselt teistel on lähedased normaalsed.

Viimase vastu küll räägib see, et tegu pole ühe erandliku lähedasega, kes mult nõuab ja nõuab ja nõuab, vaid mitme erinevaga. Aga seegi on võimalik! "Eriliselt rasket" söön küll, kui see peaks tõene olema!

Kui NORMAALNE ma tegelt olen... Ohhhhh. Jep.
Ok, aga ma tõesti arvan, et sinna rongi ette võinuks suhteliselt igaüks astuda, kel sedasorti kurvastust ja mõtteid esineb. Millest ma aru ei saa, on, miks ma elus olen. Kuidas ma elus olen. Pealegi veel suhteliselt funktsionaalne, käin ja räägin (kuigi pudistades).
Mingis osas ma usun ka neid nõudlikke lähedasi, muidu nad üldse ei morjendaks mind ja mu enesetunnet takkapihta, ja see mingi osa usub ühtlasi, et ju ma ikka olen elus selleks, et teha midagi paremini kui enne. Muidu ei tasuks ju üldse?!
Muidugi on põhjuse otsimine ja leidmine nali, aga see on selline nali, milles on osa tõtt, sest mütoloogiline mõtlemine on meis sees. Mus sees. Misiganes.
Aga. Selle. Paremini. Tegemisega. On. Aega.

Isegi mütoloogiliselt mõeldes. Võin ju kurta oma sünnipäeva ja numbrite üle, aga tegelt ei muuda paar aastat midagi. Paar kortsu midagi. Paar kuramuse kilo midagi.
Kaotasin lootuse teha kunagigi romaani, mis oleks mulle lugeda sama hea, kui Gaimani "Ameerika jumalad" või Wintersoni "Kirg" või Eriksoni Malazi-raamatud? Noh, aga millegi raamatukujulise loomine tõesti ei ole ju midagi kilo- või kortsutundlikku! Aastate möödumas nägemine võib isegi kasuks tulla, elutarkus ja nii edasi. Kas ma ise mõtleks pahasti kellestki, kes peab loomingus paar aastat pausi pärast rongiga kohtumist?! Ei! Tegelikult ma isegi märkaks seda pausi tõenäoliselt. Paar aastat on kõrvaltvaatajale nii lühike aeg.

See, et ei mäleta ja tulevikku ei tunne, ei tähenda veel, et kõike peaks täna tegema. Aega on.
Aega. On.



Lugu on "nojah", aga mulle meeldib sissejuhatus. Meid on palju.