Vaheldus vol... 2?

On raske öelda, kust see siis tuli, aga juba nädal otsa on täiesti hea olla. Nii hea, et feministlikud arutlused ei tundu täieliku ajaraiskamisena (sest palju suuremaid probleeme on ju!), nii hea, et lausa avan paar linki mulle saadetutest, mõnes blogis leiduvaid või lausa avalikke näoraamatus üleval olevaid, nii hea, et vaevun välja minnes meiki tegema ja valima sukkpükse.
EBAloomulikult hea.
Kasutan paremat kätt arvutil keset klaviatuuri elava mittehiire jaoks, mille tarvis seni kaldun automaatselt vasakut valima, naiseriiete reklaamid ei aja kõik pilku piinlikkustundega kõrvale pöörama (ka mitte poele mõtlema), ja kuigi öösel magan ikka nii, et vahepeal ei maga, hakkab meenuma, miks ma arvasin, et magada saab umbes kõikjal mittekülmas, kui aga kuskil ja kellelgi on suuri uneprobleeme, pole magaja ilmselt piisavalt unine lihtsalt.

Mul on sada asja, mis on kõik sama halvasti või halvemini kui enne, aga vahelduseks MUL. ON. HEA. Pean seda osaks oma bipolaarsest loomusest, aga emake maa küll, ei mäletagi, millal oli nii hea pärast seda, kui sain pesema üle arvamatu aja ja mu ema ja hooldaja pesid mu PEA ka puhtaks. Enne seda olin samuti õnnelik, kuna arvasin ekslikult, et See juhtus õnnetusena ja oli seega minu otsustega mitteseotud. (Jep, ma olin selle üle rõõmus, sest ühest küljest ma ei mäletanud midagi, aga teisest ilmselt ikka arvasin, endalegi sõnastamata.) Ent see peapesu oli selline tähtsündmus ning tähistab takkajärgi sellist... suht viimast korda pikaajalist head seni.
Pärast on olnud võitlus ja võitlus ja võitlus ja nüüd on lihtsalt... tore.

Kunagi irve pildistas seda peapesujärgset õnne.
Samuti juhin tähelepanu karvasusele, mida tegelt võiks taastekitada, kui järele mõelda.

Ma olen ikka see, kes olen, kena kõigi vastu, kes pole vastupidist kohtlemist väga nähtavalt ära teeninud, annan suitsu või shokolaadi (ok, seda viimast ei juhtunud ka varem tihti, vaid umbes kaks korda - aga võiks ju tihemini?) võõrastele, aga kuidagi on mul nüüd-äkki-korraga tekkinud tunne, et olulised pole ainult asjad, mida anda on, vaid mina ka. Et saabuv tänu pole mitte suunatud kelleleiganes, kel on ja kes annab, mida parasjagu vaja, vaid MULLE.
Olla kena inimeste vastu on seega mitte ainult mu ainus viis, kuidas eksisteerida, vaid äkitselt ka tasuv. Ja samas on see tunne ja nauding nii selgelt minus kinni, inimesest sõltuv, mitte asjadest ja nende oludest, et annab üsna selge pildi sellest, kuidas nii palju tegelikult oleneb inimesest. Kui vähe on teha maailmal, kui talle ei tulda vastu. Kui tähtis on see, mida ise mingi tegevuse juures mõelda, kui tähtis on ise.

Sellega on ka "Maha äng"'i olemasolu taaspõhjendatud. Rõõm ja õnnetus on sisemised asjad. Vaadates maailma rõõmsama pilguga ongi tas rõõmsam elada.