Aaaaah, KES ma olen?

Noorem laps on tuulerõugetes ja mina täiega segaduses. S.t. normaalne viirushaigus, mille peamised sümptomid on sitt enesetunne, nohu ja kurguvalu, on mulle nii enda kui laste pealt teada. Jaa, palavik. Jaa, kempsupaberi rulli on vaja. Kuidagi suudan omaks võtta.
Aga laps, kes on üleni villiline, hädine ja haige juba teist päeva ning keda pole samas kellelegi lükata, vaid kes ongi üleni minu vastutusel, on mulle üllatuseks. Hei, mina olen ju selle maja haige! Mis mõttes mingi Poeglaps nutab ja valutab pead minu asemel!?
Ok, ma võiks ka nutta, muidugi. Aga see oleks temalt tähelepanu äravõtmine. Selle asemel on mul ibuprofeen, etteloetav raamat (Jaan Rannap, "Loomalood"), tee ja söök. Ja mu enda voodi, kus on niisiis see haige Poeglaps.

Olen muuhulgas segaduses ka sellest, et nüüd oligi see vabam päev, mida tahtsin. Õigus tõmbuda ühte tuppa ja siit mitte liikuda, ainult lugeda, süüa, olla nagu... vanasti vabal päeval. Haige lapse kõrval.
Aga kuidas ma siis nii... Ma ei tea... Võimlema ja õues käima ju ikka peaks, eriti nii ilusa ilmaga?

Ma ei oska niimoodi elada enam, et ei pea! Päev on ilma raamita kohe! Appi!

Mul muidugi olid mingid pidamised ikka, varuks, aga see on hästi tähele pandud, et ma ei oskagi ilma. (Jee mina.)
Nautimine on selline asi, mida saan teha teise tegevuse kõrvalt: ütleme, kui mulle meeldib rongiga sõita, siis rongiga sõites ma mõnulen ka - aga sellepärast, et meeldib, ma rongi peale küll ei lähe. Mulle võib meeldida treenimine, aga ma ei treeniks ju, kui see lihastele ka teatud kasutegurit kaasa ei tooks. Isegi lugemisel mõtlen, et mulle on hea lugeda, ka krimka lugemine on kasulik lugemise seisukohalt võetuna. Raamat on raamat. Kurat, isegi sel vanal ajal, mil ma mastrubeerisin, oli arvestuses see samuti, et orgasmi järel ma jään paremini magama! Mul on nii saamine meeles ka praegu, aga null fantaasiat = null orgasmi, niisiis ei aita üritamine ka öösel ärkamise puhul - ja olen loobunud.
Ei tee asju mõnu pärast, mõnu võib olla kaasnev faktor, kuid mitte ainus liikumapanija. 

Ah!

Amanda Palmer ja Neil Gaiman saavad lapse. Kuidagi nagu hea meel on!
Kõigi pärast on irratsionaalselt hea meel, kes lapsi saavad, aga nad on hea esinduspaar. Kuulsad, teineteisele tähtsad ja mulle tähtsad (jälgisin neti kaudu mõlemaid enne, kui nad kasvõi tutvusid; nad olid mulle tähtsad indiviidide, mitte paarina). Niisiis mul on hea meel nende pärast avalikult ja teie teiste pärast mitte-nii-avalikult ja kui üldse pole mu lugejad, aga saavad lapse, on ikkagi hea meel.
Mingi titeaasta on vist.
Tited meeldivad mulle.
Aga samas on endal tunne, nagu oleks lapsesaamine selle inimese poolt välistatud. Kui see pole just katseklaasilaps või adopteeritu. Sest pole mõnu isegi kaasneva faktorina mitte, seda õppida tasapisi ja ridahaaval tundub aga - sündsusetu?

Nii kummaline on olla mitteseksuaalne olend. Mitte vaadata peeglist, kuidas mingid riided sobivad, sest kui nad ilmaga sobivad ja õiges suuruses ka on, läheb. Keda huvitab? Mitte vaadata sealtsamast, kas nägu on nii ilus, kui vähegi saab, sest nagunii käsi väriseb ja keda huvitab?
Vahel seepärast meigin, et viisakas ju oleks sel misiganes-puhul meikida, aga mitte lõpptulemust oluliseks pidades.
Ehted? Sama. Lõpptulemus on jumalast kama.

Kogu iluteema on korraga nullis. Et nii ka saab, on mulle üllatuseks. Nii on veider, kummaline, nii teistmoodi kui enne. Mul on rinnad tagasi - rasvkude taastub vähehaaval - ja varem nad omasid ju mingit tähtsust? Nüüd on nende tähtsus selles, et varem nad oleksid tähtust omanud.
Ja kõige kummalisem ongi see, et nii üldse saab. Kogu aeg ootan, et kasvaks see soo tunnetamine tagasi, iga oletatava märgi puhul rõõmustan - aga kas see kasvab jube aeglaselt või ei kasva üldse. Ma olevat naise moodi väliselt, aga ei tunne end naisena ja on teatud kahtlus, et see tundmine ongi tegelikult see ainus, mis loeb. Kui ma tunneks, kui tahaks, kui oleks...

Kõige muuga, nii nägemispuude kui kahtlase parema poolega, on võimalik leppida. Harjuda. Teistmoodi normaalsusteks kohaneda.
Ent massiivsed muutused isiksuses on ikka veidrad küll.
***
See oli siis poole aasta aastapäevaks.