Vasaku käega

Parem käsi käitub täiesti valesti.
Või noh. See on teatud moel üleüldine nähe - kui mõtlen asjale, on see minu jaoks olemas ja kui ei mõtle, pole.
Parem käsi töötab siis, kui vaadata. Jaa, muidugi ma vaatan mõnevõrra mööda, aga parem käsi läheb ka positiivsel juhul ainult sinna, kuhu ma aktiivselt tahan, et ta läheks. Kõike ma pean mõtlema: kuidas haarata ukselingist, kuidas võtta taldrikut kraanikausist, kuidas hõõruda uneliiva silmist, kuidas panna pusa kokku, kuidas kirjutada käsitsi, kuidas nokkida nina - või kui ma ei taha mõelda, võin teha asju vasaku käega, hajameelselt nagu vanasti. See käsi pole küll nii osav, kui parem oli, aga võimaldab vähemalt mitte mõelda.

Enamasti ma ei tee vasaku käega. Märkan, et vasakuga tõstetud taldrik, panen selle tagasi kraanikaussi ja tõstan uuesti parema käega. Hoian kahvlit, hambaharja ja nuga (kahvliga vaheldumisi) paremas käes, kuitahes ataktiline ja kui ohtlik see ka on. Löön PIN-koodi sisse parema käega.
Vasak tahaks teha kõike parema asemel, aga ma ei luba, kui just jube väsinud pole. Mul on nüüd teistmoodi väsimus ju, selline absoluutne, kus ongi päriselt raske ükskõik mida teha väsinud peast, sest igasugune mõtlemine raskendub ka. Igasugune. Ka see, mida on vaja ukselingi tuvastamiseks ja otsustamiseks, mis sellega teha.

Kui mõtlen asjale, on see minu jaoks olemas ja kui ei mõtle, pole. Kui näen toolilevisatud saunalina, viin selle kohe ära, sest kui ma saunalina ei näe, unustan selle ja selle ka, et peaks ta ära viima. Kui sõidan läbi ebameeldivaid mälestusi täis kohast, piisab sealt möödajõudmisest, et koha tekitatud ebameeldiv tunne üle läheks. Kui pesu on õues ja ma ei lähe kohe teda ära tooma, vaid ootan, kuni ära kuivab, on ta mul meelest läinud. Päriselt meelest läinud, mitte "Aa, õige jah, unustasin pesu ära", vaid "Oo, pesu! Issand, ma korra juba leidsin ta sealt õuest!"

Kui ma ei pane aktiivselt tähele, ongi olematus, asjad haihtuvad ja inimesed ka. Mis mõnes mõttes on hea, sest on inimesi, keda ma ei taha oma maailma, ja mõnes mõttes pole. Sest kuni ma ei näe neid inimesi, keda ma ei tahaks haihtuvat, neid ikkagi pole, ja kui ma neid ei näe näiteks paar nädalat, ma täiesti siiralt unustan ära, et nad kuskil ju on ikka veel. Lakkan neile mõtlemast, lakkan neid tundmast oma ihu vastas, lakkan neid meenutamast kurval meelel ja muidugi lakkan ka ise ühendust võtmast, sest ma lihtsalt ei mäleta seda teha.
Neid pole.
Mulle.

Kunagi (noh, näiteks neli nädalat tagasi) tehti mulle kognitiivse võimekuse test ja mul olevat selle põhjal keskmine mälu. Keskmine?! Mis inimesed elavadki nii sita mäluga?! Et harjununa see, kuidas korraks tähelepanu alt välja libisedes asjad ja inimesed haihtuvad, tundubki normaalne?!
Aga hiljem psühholoog seletas, et eiei, see test, mille tulemus oli praegu keskmine, kontrollibki mälu, mitte tähelepanu. Et see ei puuduta üldse seda, kuidas telekat vaadates ja "mhmh" ühmates pärast asju ei mäletata, sest neid pole kunagi teatudki.
Mu meelest neil oleks uut testi vaja.
Jaa, teadsin senise raames nimesid ja nägusid, mida oli saabuval päeval vaja, aga kui neid enam vaja polnud, läksid eriti nimed, aga küllap lähevad ka näod peagi kus kurat.

Kui ma lähen vihale, siis ma olengi vihane, sest mis praegu on, on tegelik. Kui olen väsinud, olen väsinud. Kui näen und, näen, ja kui ei näe, siis - ma parasjagu ju ei näe und? Ei mäleta möödunut ka!
Püüan hommikuti unenägusid üles kirjutada, aga pagevad, reod, päris efektiivselt ajust. Neli-viis käsikirjalist rida tuleb, üsna napi sisuga. Üks motiiv on siiski nii korduv, et on mulle meelde jäänud: korjan mingeid juppe, et saada kokku toredat asja. Kokkupanemist ei näe, aga seda, et 1-2, heal juhul ka 3 asja päevas korjates saab asju viimaks piisavalt, alailma. Kord panen kokku sõbralikku lohet, kord koolitööd, kord ei tea isegi, mida - üsna läbipaistev, eks ole? Mu alateadvus on ikka veel lame ja labane.
Meeldib, et miski on nagu enne, tegelikult. Enese kokku panemise jaoks on see tükk juba olemas, jee.

Jee. Võib-olla on millekski ka hea pidevalt mõelda, mõelda, mõelda. Võib-olla on see mõtlemine mingi tähtis osa minust ja kui seda poleks, poleks midagi korjata, poleks korjajatki. Aga hirmus on ikka, hirmus on, et ilma mõtlemata ei saa süüa ega lugeda, kempsus potikaant lahti ega isegi kõnnitud väsinuna. Kogu kuradima aeg on mõelda vaja, mingit automaatsust pole.

Muide, see kühm mu ninal, mis tekkis ninaluude murdumisel ja mida pole näha, ainult tunda, ei valuta katsumise puhul enam. Väikesed võidud.