Peab vol II

Ja ma tean, et ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja see ongi mu elu. Ja ma tean, et ma pean olema kasulik, nähes kõike on hea minu elu.

Tegelikult on see Dagö laul (mida ma isegi ei armasta, paraku kummitab vahel) veel depressiivsem. Aga sellisena ta on rohkem mulle, kui tahaksin, ja mõnikord tuleb meelde, isegi kui päike paistab, ilm on soe ja võiks nagu teoreetiliselt hea olla. Vahel ongi hea, vahel ma suudan selle maha raputada, et pean. Viimati mäletan, et laul meenus bussi oodates ja suitsetades. Hea hetk. Eile?
Mulle meeldib suitsetada - pakub mulle vähem naudingut kui näiteks jäätise söömine, aga just see sigaret päevas on hea, kuna see on nulltegevus, ergutatud mitte millegi poolt. Sigaret on ainult see, mis ta on, võiksin ka seista niisama ja kümme minutit seina vaadata. Nüüd ma selle asemel suitsetasin, mõtlesin sellest, kuidas ma suitsetan päikese käes - ja kui Dagö tuli meelde, sai ta kiiresti meelest pühitud ja mõeldud muust. Sigaretist.

Nauding on selline suhteline asi - vahel ma panen naudingu ootuses leivaviilud rösterisse, enne veel valinud õiget sorti leiba, võid, pehmet juustu, ja nende viilude röstimise ajal saan aru, et tegelikult ma ei tahagi. Üldse süüa. Aga noh, nad on valmis, siin on taldrik, või ja pehme juust on ka laual, ärgem laskem neid siis raisku. Ning leivasöömise ajal on isegi nauding olemas. Leiva maitse, tekstuur, või on hea, juust mõne suutäie juures veel parem, mõne suutäie juures mitte, aga seda annabki vaheldada. Midagi suhkrust veel lõpetuseks... Loomulikult, nauding on sõltuvuse alus. Näiteks söögisõltuvuse. Kui seda poleks, ei tekiks ka sõltuvust.
Kui miski maailmas ei paku naudingut, on halb, väga halb. Aga toimida ainult vahetu naudingu nimel ka ei saa. Keegi ei võida, mina kõige vähem. Libe tee on see kiire naudingu poole pürgimine, vahel on kaugem nauding ju parem.
Kui ma seda näen. Kas ma näen seda?

Ma olen süüdi selles, et olen phmt. Ja süüdi selles, et tunnen end süüdi, sest kõik mu ümber oleks õnnelikumad, kui ma oleks õnnelikum. Ja siis süüdi veel selles, et kõik need ümbritsevad inimesed ei tunne ju end süüdi ja mis ma pean end neist paremaks või siis tahaks, et nad tunneks end nagu mina, nimelt halvasti? Ahhaa!
See ei ole mõistuse küsimus, see, et on halb. Ma TEAN, et ei ole. Paraku too teadmine ei aita. Või noh - vaata, ma olen natuke loll ja seega võin kujutleda, et vbla, kui ma ei oleks nii loll, suudaksin mõistlikke argumente rohkem uskuda ja poleks ka nii õnnetu.
Aga ei tea ka. Võib-olla oleks.

See on tänane asi, kukkumine olematusse pilveservalt, ja phmt ilmselt olen rõõmus, et üldse märkan seda vaheldumist üles-alla graafikul. Vahepeal on üleval, siis all, see ei ole igavene ühes seisundis püsimine mul ja nüüd märkasin seda piisavalt, et kirjagi panna. Jee mulle!
Lihtsalt ma ei tunne seda rõõmu. Kogu aeg märkan asju, mida ma EI tee, kuigi end piisavalt sundides ju võiks. Näiteks ei maga praegu, muuhulgas. Ei teinud täna rohkem süüa kui hommikusöök. Rohkem trenni kui kaks seeriat. Ma võiksin-peaksin-võibolla-suudaksin-peaksin....

Ja ma tean, et ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja see ongi mu elu.