Terry Pratchett suri ära.
Jaa, ma tean, sellest on juba päevi möödas, aga ma ei ole eriti kiire reaktsiooniga ka.
Mul ei jõua kohalegi, tegelt. Mis seal vahet, kas loen surnud või elusa autori teoseid? Tal mu teada polnud võrgupäevikut ka, igatahes ma ei lugenud seda. Mu igapäeva ei muuda kuidagi tema elusus või mitteelusus. Aga samas, see et ta oli, see, et tal üldse on omakirjutet raamatuid, see ikka mõjutas palju. Tema maailmapilt vormis minu oma just sel ajal, kui mu aju oli kõige vastuvõtlikum.
Kui kunagi verinoorena, näiteks keskkooli viimases klassis, võib-olla ka peale lõpetamist, käisin suvel Suvepealinnas, millel tollal veel seda tiitlit polnud, vedelesin boonusisa ja pärisisa kursusevenna kodus, sõin tolle kursavenna naise poolt poest toodud kooki ja üldse kasulik ei olnud, lugesin esimest korda ka "Võlukunsti värvi".
Šokk.
Kuidas see kirjanik sai kirjutada nii targalt? See oli raamat nagu päris elu ja samal ajal nii mõnus lugeda, vastandina nii paljudele muudele täiskasvanuteraamatutele, mis olid heal juhul ühte või teist. Jaa, muidugi, Kakslille või Rincewindi kodu ja maailmaruumis heljuvat kilpkonna ma just ei näinud, aga see, mis mind šokeeris, oligi ju põhimõte. Et me elame maailmas, mille toimispõhimõtteid me ei tea, aga püüame saada hakkama ja elada parimat võimalikku elu minimaalsete pingutustega enesemuutmisel. Mõned meie oletused on õiged, mõned väärad, mõned elamise viisid mõnele kergemad kui teised - aga me oleme kõik üleni naljakad ja üleni tõsised ühtaegu, korraga. See oli põhiline.
Me
oleme
naljakad
ja
tõsised
korraga.
Muutub ainult vaatenurk ja sedagi ei pea palju nihutama.
Hiljem ma järeldasin ise (ning üks lähedane sugulane ka sõnastas selgesti), et Pratchett võttis müüdid ja näitas, et nad on müüdid, ainult sellega, et neist kirjutas. Omal moel kirjutas, pratchetliklus stiilis, mida umbes kõik teavad. Suht igas teoses olid müüdid need kandvad osad.
Mõned raamatud on hirmus head, mõned ikka mitte nii head (muuseas, et Surm on parim tegelane, sellest ma näiteks ei saa aru - mu arust on ta selline nagu kõik?), aga see iva, et müüdid on ainult need, mis nad on (nimelt müüdid, parimal juhul selgrood tänapäeva juttudele), see on jääv. Jube hea, et ta kirjutas, sest esiteks ta kirjutas neid hästi ja teiseks ausalt. Muidugi on naissangari unistuste üks osa bidee, loomulik ju! Alailma teel oleva naise unelm, mhmh, just.
Samas - ja ilma mingi aupaklikuse puudumiseta - mõnesid müüte Pratchett uskus ka ise. Raamatutest on näha. Uskuda endasse ja võtta ise vastutus on tähtis, seda näiteks.
Ma mõtlen, et see müüt mind rongi alla üldse ajas. Algselt. Uskumus, et ise on nii tähtis. Kui ma ise ei suuda kõike, olen järelikult inimesena läbi kukkunud. Abi ei vajata, see on lihtsalt valik, mida teha või mitte teha on ise otsustada.
Mu meelest oli suht ennastmõistetav, et ma ei vajanud lastekasvatusel abi - kui aidati, oli hästi, aga ei vajanud ju! Elupaik oli niigi kingitud, ma pidin ainult raha hankima seal, niigi elasin teiste kulul. Kõiges muus samamoodi - ma pidin ise hakkama saama ja kui ei saanud, oli see minu viga järelikult. Lihtne.
Tegelikult on inimene karjaloom. Võib-olla on abi vajamise tunnistamine suurim kingitus, mis me üldse saame teistele teha.
Kunagi lugesin ka Stevensoni kirjutatud raamatuid "Röövitud" ja "Catriona". Ja kuna mulle meeldivad Teised Tegelased, meeldis mulle sealt kõige enam Alan, mitte minategelane (või tema armsam). Oli mingi moment, kus too minategelane on Alanit solvanud ja siis täiesti kainelt mõtleb, et ok, vabandus ei toiminud - kas abipalve võiks Alani tagasi tuua?
Palub niisiis abi, vist isegi siiralt - ja Alan, vaeseke, lähebki õnge. Armastus võidab kõik. Rühivad kahekesi koos edasi.
See on üks väheseid kohti, kus raamatutes on abi vajamine kangelase osaks. Enamasti tulevad kangelased (õiged inimesed) toime ise. Ilma abita. Pratchett uskus ja mina us(k)u(si)n, et see määrabki inimese väärtuse - kuidas ta üksi toime tuleb? Kes ta ise on?
Mingil moel ma usun seda siiani. Terry Pratchett - ei tea. Eks küsigem, kui saame?
Ma muide ei usu, et saame.
Oma BAASi arvustusse kirjutasin nii: "Kuskil 118 lehel "Tillude vabameeste" Eesti trükis on see koht, kus "Ma ei taha mõelda, et ta on lihtsalt...
läinud. Selline inimene nagu vanaema Aching ei saa lihtsalt... enam
mitte olla. Ja ma tahan teda nii väga tagasi, sest ta ei osanud minuga
rääkida ja mina kartsin temaga rääkida ja nii me ei rääkinudki kunagi
ning jagasime selle asemel vaikust."
Ma arvan, et selline see suremine meie, mahajääjate, jaoks ongi. Alati
on midagi valesti, midagi puudu, midagi, mis võiks olla teisiti.
Ja samas see, mis oli, on muutumatu ja tähendusrikkam, kui ta juhtudes oli. Sest nüüd me teame."
Me teame loo lõppu ja müüdi kokkuvõtlikku moraali. Aga küsida enam ei saa, isegi asju, mille õigeid vastuseid alles nüüd loota võiks. Mida me usume pärast suremist?
Ikka veel arvan, et mitte midagi.
Prachetti Surma ignoreerides.
Kõrvalteemal - minu arust on Stevensoni "Röövitud" just teise tegelase raamat. Selles mõttes, et nominaalne peategelane, minategelane on tüüpiline teine tegelane, ja Alan on tüüpiline kangelane. Mulle tundub, et Stevenson kirjutas neid raamatuid natuke nagu fanfici, nii et minategelane on peaaegu Šoti dünastiliste tülide seikluskeskkonna Mary Sue. aint et Stevenson oli niipalju parem kirjanik kui suvaline fännfiktsionäär, et jättis oma minategelase suht realistlike omadustega, enam-vähem sellistega, nagu tal endal olid (ta oli ka ise põdur ja mitte kuigi tugev poiss).
VastaKustutaAinus tsitaat, mis mul une pealt ka Pratchettilt meeles on, on "Them as can do has to do for them as can't. And someone has to speak up for them as has no voices."
VastaKustutaMulle ei jäänud siit sugugi muljet, et see olukord muutumatu oleks, igaüks vajab vahepeal abi ja see, kes on parajasti võimeline seda andma, peaks seda tegema. Ja nii mõnigi Pratchetti peategelane sai nii mõnigi kord kellegi teise poolt päästetud. Sest see, et keegi on kangelane, ei tähenda, et tal alati veaks või et ta alati juhtpositsioonil oleks.
Ka minu meelest on ise tema jaoks oluline, aga teist moodi. No kasvõi selles mõttes, et see, mida tahab su riik ja perekond, on oluline, aga oluline on ka see, mida sa ISE tahad. Kasvõi selle piirini, et kui sa ISE tahad rongi alla minna, siis sa lähed - ja kui sa ka hiljem otsustad (kui otsustad, see pole kohustus), et see oli viga, ei ole vaja end selle pärast süüdi tunda, sest sa ju ei oleks seda teinud, kui sa poleks seda tol hetkel vajalikuks pidanud. Lõpuks vaatame me ainult iseendale otsa ja peame iseenda standarditele vastama - ja mõnel on kaasasündinud vajadus alati esimest viiulit mängida, mõni on igati rahul sellega, kui saab Pratchetti raamatus mõni Pagasi poolt ärasöödud varganägu olla, kelle edasise saatuse vastu keegi huvi ei tunne. Kumbki pole midagi valesti teinud ja lähtub ainult oma sisetundest (kui nüüd välja arvata, et ühiskondlike reeglite järgi oli võõrast pagasist varastamise üritamine üks inetuvõitu tegu, aga karistus selle eest sai ometigi kantud).
Huvitav ;)
VastaKustutaRents - ses tsitaadis on ju juttu eeslist. Et ta ei saanud peksjale vastu hakata näiteks seepärast, et ta ei osanud rääkida, ja siis kõige õigemad inimesed pidid aitama =) Ma ei tea, olla eesel ei tundu eriti .... inimlik.
VastaKustutaMina mäletan seda eelkõige sellest kohast, kus Tiffany külainimesi aitas ja meenutas vanaema sõnu sellest, et keegi peab neid aitama, kui nad ise sellega hakkama ei saa. Aga minu meelest on ta neid sõnu rohkem kui ühes kohas meenutanud, ma isegi ei teadnud, et neil midagi eesliga pistmist on. :D
VastaKustutamul on neist Pratchetti abivalmitest tegelastest lugedes alati tulnud hoopis turvalisuselaeng. umbes et ei olegi mina üksi versus kalk maailm, vaid seal kuskil on mingid tegelased, kes on tugevad JA head. ja isegi kui nad on fiktiivsed tegelased, siis vähemalt on keegi olnud küllalt hea, et nad välja mõelda. juba selle teadmisega pääseb uskumast, et kõik pooldavad mingit nõrgemate peksmise ühiskonda.
VastaKustuta