Käimata tee

Eile mul välgatas, kui ema rääkis, kuidas muuhulgas on ka mõned tema suhted kui klaasist pallid, mis purunevad. Ei tea, kas välgatas õigesti, aga sel hetkel tundus küll niimoodi. See oli mingi mõistlik asi, mis tuli, mingi reaalne avastus, mida teha.

Et ma tean, miks ma rongi alla läksin. Jaa, see oli spontaanne otsus, jaa, valin ilusti, kui saan, aga peamine ei olnud kumbki neist. Peamine oli teadmine, et see ei ole minu moodi. See ei ole asi, mida ma üldiselt teeks, isegi kui tahan. See mõte, see avastus oli mulle uudne, kuigi vast tuttav neile mitmele inimesele, kes on avaldanud arvamust, et valin raskema võimaluse, kui selline on.
Kui näen midagi sellise ahvatleva, aga mulle mitteomasena, on see suht kindel viis saada mind midagi tegema. Mitte mugavusvalik, vaid see vastupidine asi - teha, sest see ei ole tuttav, teha, sest nii ei ole harjunud. Teha, sest mitte teha on - nojah. Mugavam.
Ma küll ei käi rada, mida ma ei taha käia, aga käia rada, mida ma kuidagi loomulikult ei valiks, sest mugavus - alati. See, et ma tavaliselt ei tee nii, on argument.

Nojah, aga nüüd on see rada siis käidud- =)

Täna käisin ja valisin.
Olen juba 35 ja aint üks kord andud hääle meesterahvale. See teeb... emake maa, kolmeteistkümned valimised? Neist siis kaksteist korda hääl naiskandidaadile. Viin keskmisi arve rohkem naiste poole, aga 0 meest oleks ka hea ju? Paraku pidin ikka toetama seda, kes valeliku poliitika vastu võitles, sest mu jaoks on kuidagi oluline see, et viitsitaks vähemalt head nägu teha. Kui nägu ka teha ei viitsita, on ikka nii halb juba, et peabki kisendama. No ja siis oli parasjagu ainult üks kisendaja kandideerimas, meessoost. Minul aga asi värskelt meeles ja kandidaadi number siis kirjas ka.
Üldiselt ma mõtlen, et teatud moel on valimine täpselt see, mis ta olema peaks - viis tunda end tähtsa inimesena vähemalt natuke aega mingi hulga aastate jooksul igale lollakale. Ma saan ka hääle anda, kuigi ei mõtle muidu üldse oma tavalisel tasemel. Ja õhtul jälgida, kuidas läks ja elada kaasa. Jee? Jee.

Eile käisin ja vaatasin juba kolmandat korda filmi otsast lõpuni ära ja rõõmustasin sinna juurde nagu lumekuningas. Alguses oli tantsunumber, mis mulle väljatuleku vaeva juba tagasi maksis, ja mu mälestused filmist lõppesid kohal, kus Riff-Raff ja Magenta oma tulnukarüüs välja tulid.

Kui ma noor olin, arvasin, et Riff-Raff ongi selle filmi peamine tõmbenumber.
Seekord vaatasin ja avastasin, et vbla ka mitte, oleneb vaatajast =) Igatahes oli filmi lõpp mu jaoks uus kogemus, üldse polnud meeles.

Aga põhiline sest möödunud õhtust ja tänasest päevast on süüdimatu rõõmutunne, millega ma üldse harjunud pole. Vean süükoormat kogu aeg kaasas, kuigi see ei tee kellegi head, niipalju kui mina tean.
Kuidagi vabam hingamine tekkis üldise aktiivsuse ja tervelt kahe tuttava + äralugematute tundmatute noorte meeste nägemisega eile. See, et loll, see, et pea pööritab, see, et kõiki asju ei tee, mis õhtul plaanitud, ei lugenud enam eriti. Ei loe enam eriti.
Üks ütles kunagi (näiteks detsembris) mulle, kui küsisin midagi teemal "kas kõik kohalviibijad on piisavalt õnnelikud?", et nemad jälle mõtlevad sama minu kohta. On ta piisavalt õnnelik?

Võib-olla on tegu lihtsalt juhusliku puhanguga ja õnnetus luurab taas taga nurga.
Aga võib.olla hakkan seda viimaks päriselt uskuma.