Tümpsa teeb veel rohkem tööd ehk mis sellega valesti on

Kell nullkolm-midagi oli mul võimatu edasi magada, sest liiga palju murelikke mõtteid tõusis peale kempsuskäimist kell nullkaks-midagi pähe, ja mis ma ikka asjatult üritan, eks ole. Parem kirjutan teile.

Mul nimelt oli valgustus. Öine.
Või noh, ühendasin punkte ja sealt tuli midagi, näiteks arusaam, kuidas ma sinna rongi ette astusin.

Kui viimati haiglast ära tulin, kohtusin eelviimasel päeval veel oma sealse psühholoogiga ja seletasin talle, miks maailmas toimuvate asjade enamik mind üldse rõõmsamaks ei tee.
"...no ja siis ma mõtlen, et äkki läheb halvasti, ja see ei ole eriti ülendav mõte," ütlesin ma ja kruttisin parema käega vasakut, püüdes end lohutada.
"Aga äkki ei lähe halvasti?" päris psühholoog vastu, nii noor ja naeratav. "Äkki läheb hoopis hästi?"
Olin üleni üllatunud ja vaimustuses. Tõepoolest. Sellele ei olnud ma üldse mõelnud, et ebakindlad asjad on ju kaht pidi ebakindlad ja äkki võib tõepoolest minna ka hästi. Äkki läheb hästi? Ooo, mis tore idee!

Aga praegu (no hea küll, pooleteise tunni eest) kempsus käies ja nähes, kuidas langeb laia valget lund (ikka veel langeb), ma üldse ei rõõmustanud. Kuigi lumi mulle põhimõtteliselt meeldib ning ma pole ka vastu, et ta sajaks aprillikuus. Ilus ju! Võiks olla ootamatu õnn?
Ent Poeglapse saapad-kummikud, kaks ühes, on pealinnas mu ema juures, ta peab kuidagi läbi selle lume kooli saama tossudes, midagi mul talle muud ka pole anda, saaks vaid valida teised või kolmandad tossud, ning üleni murelik avastus oli see lume langemise oma niisiis.
Piisavalt, et enam ei saaks magada. Hakkasin mõtlema oma nädalalõpuplaanidele ja sellele, kus ööbin ja kellega pean selle kooskõlastama, siis sellele, kes võiks tulla mu mõtteisse ja teha mulle pai, siis sellele, kes mulle üldse on jäänud - ja nii halb!

Meenus üks asi, mida skaibis öelnud olin.

k: ma ei usu eriti millestki, et muutuks paremaks, muutused on vapralt läbi tegemiseks ja üleelamiseks, mitte kuidagigi soodsad.

...ning punktid ühendusid.
Öine valgustus.

Ma ei usu tegelikult õnnelikesse muutustesse ega õnnelikesse juhustesse. Sellepärast saingi nii üllatunud ja rõõmus olla psühholoogi mõtteavalduse peale, sellepärast olengi pühendumises hea - ma lihtsalt ei arva, et ilma pühendumata üldse midagi saaks. Kõige nimel, mis mu elus on head, olen kõvasti tööd teinud, ja see on ka suhteliselt kindel meetod tagada millegi hea eksistents - teha kõvasti tööd. Panna ennast sisse ja mida rohkem on pandud, seda kindlamaks saab, et tulemus pettumust ei valmista.
Mis on tulnud mulle head ilma tööta?
Lapsed? Ha. Ei, muidugi, tööd pole nendega olnud.
Blogi? Ma üldse hakkasin lootma, et keegi seda loeb, kui olin paar aastat visa kirjutaja olnud ja reeglipäraselt teisi mitte ainult lugenud, vaid samuti kommenteerinud.
Korter Mittedepressiivses Väikelinnas? Päris ma ei ole selle eest sõimata saanud, kuidas elan seal (võiks ju paremini!), päris ma ei ole püüdnud selle eest maksta (kui vähegi on raha, maksan), päris ma ei arvesta siiski, et see võidakse iga hetk ära võtta.

Et kogemata, "äkki" juhtuks midagi head?
Ha. Fking ha!
Kunagi ei juhtu. Kui mulle tundub, et juhtus, siis ainult selleks, et hiljem kõvemini virutada. Väga mitu näidet tuleb kohe pähe. Ära looda millelegi ega kellelegi, väga väga naine, sa saad haiget!

Seda ma ronisin sinna rongi ette. Seda ma mõtlesingi: rohkem enam endast anda ei jaksa, rohkem enam midagi pole oodata, mingit positiivset "äkki"'t pole. Jah, võiksin ju pingutada veel ses asjas või ses asjas, ilmselt tuleks ka mingi tulemus, aga tasakaal on ju saavutatud, ma tean, palju pean endast andma, et saada vastu midagigi head - ja see oli liiga palju.
Seda ma läksin poolvalmis romaani ja luulekogu juurest, peaaegu lõpetatud õendusõpingute juurest, töökoha juurest. Seda ma läksin. Nagu mu boonusisa ütleb: "Äkki tuleb ainult püksi!"

"Äkki" juhtuvadki ainult halvad asjad. Mingeid ootamatuid imesid pole, ei kasva mulle selga neoonroosat karvkatet, ei muutu ma poniks (mis kõlab halvasti, aga kui oleks olemas mingi sedasorti ime, võiks olla ka teistsuguseid), on ainult töö.
Ainult töö.

Aga. (Et olla aus). Ma ka mõtlesin ses sinakas öös (tegelikult on ta pigem oranžikas lähtuvalt tänavalambist, aga mõtteliselt sinakas), kas üldse oskan häid "äkki'"sid vastu võtta, kui nad tulema peaks.
Meenus juba viimasestki ajast jumalast palju inimesi, kes võiks olla mu head üllatused, mõned on teinud mulle kingitusi, mõned käinud vaatamas, ning kuna ma paranen, võib-olla oleks ka ses osas iga nädal midagi positiivset näha?
Kuid kuna ma pole ei nende inimeste ega paranemise nimel midagi teinud, siis nad ongi sellised nähtused, mida ma omaks ei võta, endale kuuluvaks ei pea, emotsionaalselt ei seo end nendega, sest kui nad ära kaovad, noh - siis vähemalt ei saa haiget.
Jälle.

Arvestan sellega, et kaovad, ja ei seo end.
Ühest küljest ronin rongi ette, sest häid "äkki"'sid pole, ja teisest kardan nii hirmsasti, et häid "äkki"'sid pole, et ei anna neile üldse võimalust olla.
Suhteliselt väljapääsmatu olukorra olen endale ehitanud.