Pillerpall

Laps (see, keda ma vahel hoidmas käin) on VEEL nunnumaks läinud. 
Tähendab, tegelt see ei ole võimalik, eks ole. Ütleme siis: tema nunnusus on nüüd teistsugune. 
Ütleb asju nagu: "Mäu!" (kassi kohta), "Auh-auh" (koera kohta), "Mämmämm" (söögi kohta) ja "Bää-bää-bää" (ei tea, mille kohta). "Puu" (ei tea, aga kahtlustan, et see VÕIB olla "Juua") ja "Tit-tit-tit" (kah ei tea, mille kohta). 
Ja no ma ei suuda, kui armas ta on, kui asjalikult kivikesi ümbritsevalt platsilt jalgrajale tõstab ja  sinna juurde: "Tit-tit-tit" seletab. 

Samas, sõnu, mille kohta mina arvaksin, et need on umbes iga tite esimesed (sest minu tütrel olid ja Poeglaps ajas üldse kaks aastat läbi umbes seitsme sõnaga [tavalised esimesed kuulusid nende hulka] ning hakkas siis kahe nädala jooksul lausetega rääkima), ta üldse ei öelnud. "Emme", "Aitäh", "See", "Anna", Ei". 
Mitte midagi sellist.
Ta ütles "Opsti!" kui istuli kukkus, vbla on see umbes samaväärne "opa"-ga, mida minu laps sülletahtmise korral ütles. Aga võibolla ka mitte. 

Igatahes on nüüd katse-eksituse meetodil kindlaks tehtud, et ka samast rahvusest lapsed, kellele räägitakse erinevaid asju, hakkavad ütlema erinevaid sõnu. Muidu ma ikka arvasin, et "Emm!" ja "Atah!" on lihtsalt mingid häälikud, mis Eesti beebidel loomulikult huultele tulevad ja siis me jubedalt rõõmustame: "Oo! Sõna!", kordame seda ja laps saab üpris ruttu selgeks, et seda tasub korrutada, kõik rõõmustavad.
Samas "opa-" asi oli ääretult veider.
Mina ei kasutanud sellist sõna enne kunagi, kuni Tütarlaps tollega välja tuli. Mina ütlesin: "Tahad sülle?" kui ta seisis mu ees, käed püsti, ja võtsin ta sülle. Kui ta siis hakkas käte püstiajamisele lisaks: "Opa" ütlema, ma muidugi võtsin sõna üle, aga siiamaani ei saa aru, kust see tuli. 
Pole isegi sarnane sõnaga: "Sülle!"
Aga noh, kuna ma ei ole ainus inimene, kes temaga suhtles, ju kellegi teise sõnavara hakkas külge. 

Muidu, mina olin see peenutsev ema, kes ei öelnud "auh-auh" ega "muu" ega "mämmämm". Mina ütlesin "kutsu" või "koer", "lehm" ja "süüa". Kusjuures ei saa öelda, et ma samas poleks näiteks pildiraamatus nähtavaid loomi iseloomustanud. Lihtsalt minu iseloomustus ei olnud: "Näe, see on lehm. Tema teeb: "Muu!"" 
Minu iseloomustus oli: "Näe, see on lehm. Temalt saavad inimesed seda piima, mida me poest ostame!"

Rääkimata sellest, et mämmämm. 
=D
Ma varieerisin sõna "süüa" sellega, et "einet" ja "ampsu" ja toidu nimetus (nt "putru"). Aga mul ei tulnud: "Mämm" loomulikult ja ega ma ka ponnistanud, et PEAN sedasi ütlema. 

Olgu, see selleks. 
Titt on ääääääääääääääääääärmiselt nunnu, tahtsin öelda. Tõsi, kui ei ole teda kogu aeg tõstnud, on viisteist kilo ikka päris ränk koorem. Peale ärkamist oli lapsuke väga rahulolematu, et ainult mingi võõras nägu siin, oma ema polegi või?! Nii et vedasin teda süles ringi, tuvastasin, et ta on vait, kui seisan nii, et ta näeb ust, ja siis seisin, laps õlal, ja väsisin ja väsisin ja väsisin.
Õnneks tuli ukse peale (mis oli lahti) naabripoiss ja siis titt unustas oma hädad, sest teist last oli nii põnev jälgida. 

...ja siis ma tulin koju, sain siin natuke õhtutseda, läksin voodisse ja enne magamajäämist tõusin uuesti, sest pojal ilmnes toidumürgitus.
Oksendas ja oksendas.
Nii et koeraga õueminek jäi mulle ja järgnes raamatulugemine vaheldumisi toetav emme olemisega, ja oi, kell veerand viis läksingi juba magama.  
Jai.