Suvine, veel kord

Käisin sünnipäeval.
Hea sünnipäev. 
Kuna õnnestus ühelt teisel-päeval-tulijalt välja anuda uus pakk ibukat ja teisel ööl otsustas õhutemperatuur langeda, polnud isegi füüsiliselt väga piinarikas.
Ainult veidi piinarikas.
Kohtusin ammu tuttavate toredate inimestega, tutvusin mõne uuega ja kokku oli: "OMG, nii tore on olla inimeste seltskonnas, kelle jaoks ma ei pea end arusaadavaks tegemiseks sobivalt rumalamaks tegema!"
NII TORE!
Tantsisin, ujusin, tammusin üliarvukate veetaimede otsas, jõin ühe 0,33 ml pudeli siidrit päevas ja sellest piisas, et tahta tantsida-tantsida-tantsida kogu aeg kui joove, vestlesin tuttavatega, vestlesin võõrastega, avastasin, et mul on inglise keeles lobisemisega probleeme, siis avastasin, et mul on täpselt samasuguseid probleeme ka eesti keeles, järeldasin, et olen väsinud, sain teada, et olemas on aeropress ja vaatasin pääsukesi ja kutsikat ja iidvana koera, lugesin, sõin pistaatsiaid ja liha, olen VÄGA rahul.

Mõnikord on ikka hea üritustel käia.
Kuigi avastus, et inimesed tegelt käivad targad ja mittetargad on teatud seltskonnaga võrreldes veider anomaalia, oli taas valgustav. 
Olin juba suht veendunud, et inimesed TEGELT on mitte lihtsalt lollakad, vaid hästi lollakad mõnede natuke helgemate eranditega - ja siis on korraga terve seltskond selliseid erandlikke?! 
Oo, vau. 
Olin unustanud.

Lisaks: jälgisin ennast ja üldist inimtausta ja -käitumist seal ja sain aru, et häh =) 
Ma ei räägi, kui mu arust teised on
a) targemad kui mina - kuulan hoopis huviga
b) minuga suht sarnased, kuigi vbla mõnes nüansis teistsugused - mis ma peaksin nende pisiasjade pärast seletama hakkama või? Kelleks te mind peate?
c) rumalamad kui mina - ega ma mingi õpetaja ole! Ega ma palka saa selle eest, et kedagi ümber veenan.
Ma räägin ainult siis, kui teised avaldavad huvi. "Aga mida sina sellest arvad", küsivad küsimusi, investeerivad mitte ainult oma hääle kuulamisse, vaid suhtlusesse spetsiifiliselt just minuga. 
Ilmselgelt sellepärast mul ongi armas-kallis võrgupäevik. Sest seda loevadki inimesed, keda huvitab, mida mina arvan. 
Jai!

Oh, ja seal oli kohv!
Oot, ma räägin teile sünnipäevakohvist. 
Mitte et see oleks kõige tähtsam, aga hästi piiritletav lihtne lugu.

Kohvi tegi R. See on nii naljakas ja armas ja kaunis, kuidas täiega ongi olemas siuke asi nagu "kohvipede" ja see on R., aga ma ei ütleks talle seda, sest ta ise ei naudiks seesugust väidet. Pahaks ka ei paneks, aga ta pole üldse siuke inimene, kes naeraks või karjuks või erutuks vms.
Ilmselt ta kergitaks viisakalt suunurka ja ei ütleks midagi, kui ma kohvipede-jutuga välja tuleksin. Võibolla peaks mind vähe tobedaks, sest tegelt ta ei ole ju mingi kohvipede, vaid mõnede asjade osas väga täpne, metoodiline ja hoolikas - ja nende asjade seas on ka kohv. 
Aga noh.
Jah.
Ta tõi kaasa oma veekanistrid, sest sealne vesi pole hea, umbes 5 eri sorti kohvi kuskilt peenest röstikojast ja aeropressi.
Ja siis, saate aru, osutus kohalik veekeedukann avariiliseks. Ei ajanud vett keema, vaid kuskil 80 kraadi juures lülitus välja. Hakkas uuesti keetma, kui oluliselt jahedamaks läks, ning jõudes taas umbes 80 kraadini, lõpetas.
Me teame, sest X-l oli kaasas kiirtermomeeter-massin.
Ja R oli nii kurb ja hädas. Tegi selle liiga külma veega ja: "No ... pole isegi väga halb ... aga mingid maitsenüansid on puudu!"
X: Olgu. Ma arvan, vaja minna Järvakanti poodi ja osta sealt veekeedukann."
R: "Nojah, ja mis me teeme sellega siis?"
X: KOHVI!!!!

See oli minu nädala nali, seda ma naeran veel mitu päeva. Olen neli korda lampi vaikselt omaette naernud. Meenutan neid nägusid ja hääli ja ... olgu, nüüd olen viis korda.

Aga R: Ei, ma mõtlen, pärast. Kas kellelgi on kann puudu?
Kuna ärkvel olime aint mina, X ja R (mina, sest majas läks rõvepalavaks, nemad, sest R ei saanud tol ööl üldse eriti magada ja X on lihtsalt siuke varaärkaja), siis ei olnud kellelgi. X-l oli üks üle, sest "see oli veits kole", aga kuna X on ka on suutlik ja otsustav, oli ta "no jätame siia, selgelt neil on kann puudu!", nii et poodi ta kadus.
R. tegi pärast igaühele tema soovide järgi kruusitäie või ka mitu, ja see oli imeline.
Ma ei teadnudki, et kohvi kohta võib öelda "puuviljane" ja see on jumala hea jook ikkagi, mitte mingi veider õhukese maitsega hapu vedelik.

Aga jah, see oli siis lugu sünnipäevakohvist. Ma lähen nüüd duši alla ja siis uuesti magama, sest no: sellised üritused ja mina? Ükskõik kui tore mul on, pärast olen VÄSINUD.