Kas ma olen hea tüdruk?
EI!
Kas ma olen hea naine?
Juba parem.
Ilmselt küll.
Iseendale meeldin? Jup.
Järelikult on hästi.
Kuigi olen natuke segaduses ja abitu siiski. Põhimõtteliselt rebin end metoodiliselt ribadeks igasuguste eluülesannete nimel (ei ole vaja nii palju enda kanda võtta, väga väga naine! - aaaaaaga ma ju tahaks kõik rõõmsaks ja õnnelikuks teha, kuidas ma siis ei võta?!) ja preemiaks saan tunde "Mis kirjanik ma olen, kui ma iga päev lausetki kirja ei saa juba nädal otsa?!"
Aga no - ma ei jaksa.
Ma tõesti ei jaksa rohkem.
Muud uudised: kuna mul on hädasti vaja pelgupaika maailma ja elu eest, vaatan, kuidas Maximillian Dood mängib läbi Final Fantasy 7 remake'i esimest osa ja olen hurmatud ning vaimustuses.
Poeg on vaadanud mingit teist väidetavalt väga pädevat mänguvlogijat, kes leiab, et kuigi mängumehhanika on tipp ja graafika-muusika-misiganes väga hea, stoori on FF7 remake'is halb. Palju nõrgem, kui esimeses mängus, mis tehti ... 20 aastat tagasi?
Umbes nõnda.
Ent mina olen küll kõike seni vaadates täiesti hurmatud.
(Ise ma ei mängi, sest Final Fantasy kõik osad on playstationi mängud ja üldse: kui mind huvitab ainult stoori, ma ei viitsi end mängu käsitsema õpetada. Playstationi ostmisest isegi mõtlemata.)
Mu arvates on karakterihoid tipus, dialoogid ülihead ja idee tuua sisse eraldi jõud, mis üritavad hoida tegevust vana mängu stoori raames ning nendega saab võidelda ja võita, nii absoluutselt geniaalne, et vlogija, kes seda ei näe ja vaimustusest ei oiga, on ebapädev või vähemalt minust nii erinev, et mul on JUMALA kama, mida tema arvab.
MINA olen vaimustuses.
Mulle on FF7 meeldinud juba KAUA.
Isegi enne, kui ma täpselt teadsin, et just 7 on see, mida armastan, ja oletasin hoopis, et sihuke asi nagu Final Fantasy maailm on olemas (mitte et selle nimetuse alla mahub umbes 15-19 täiesti erinevat maailma, millele siis suvalises järjekorras numbrid külge on pandud).
Armastasin seda isegi enne, kui taipasin, KUI halvad on enamik laiaks tarbeks mõelnud mängu- ja filmiplotte, ning isegi mitte nendega võrreldes, vaid absoluutskaalalgi on FF7 oma IMELINE. See on häbenematu, lükkab asjad nii kartmatult ja kaugele üle võlli, ja just sellega särabki.
Mina mõtlen sedasi, Steven Erikson kirjutab sedasi ja FF7 näitab samuti, kuidas keskmisi inimesi pole olemas. Kõik on kõige-kõige ja normaalsus müüt.
Ei mingit "kolmemeetrine imekaunis üliosav tulnukageenide ja maailma eluverega geenitasemel äramängitatud tüüp, kes oma lapsepõlvekannatustest teadlikuks saades täiesti hulluks läks, on ikka liig, eks?" Eip! Teeme ta lisaks veel ka suht surematuks, anname talle võime ajas ringi rännata ja siis on meil mängus vinge pahalane, ah, mh?
Ja siis ta lendab ringi ÜHE musta tiivaga, sest nagunii lendab ta ju võluväeliselt, aerodünaamika pole tähtis ja kaks tiiba on nii igavalt tavaline.
Hea traagiline taustalugu talle ka, jaa, muidugi.
Kuigi noh. On ka selge, et isegi kui ta sedakorda vähemalt oma sõnul armastab planeeti ja üritab seda hävingust päästa, lõpuks peab temagi oma geniaalse ajuga taipama, et suurim oht planeedile on ta ise. Oh, Seph!
Aga kõik saab korda. Jah, maailm saab puhtaks ainult sinu hävides, isegi tavalisest kehasurmast ei aita - aga KÕIK SAAB KORDA! Hoian sind, emban sind, suudlen sind. Ära karda!
Selline lüüriline vahepala taaskord.
Ma olen tegelt täiega romantik ju =)
Lihtsalt PärisElu ei suuda seda kasutada teisiti, kui mind vaimselt tükkideks lõigates, ja siis üritan end kaitsta.
Ja saan igast inimeste käest selle eest pähe ikka ja jälle, ikka ja jälle ...
Samuti, kui ma juba olen oma pähe ära läinud ja PärisElu välja barrikateerinud, siis siin on teile vaatamiseks üks "kõik meie kultuuris ju teavad, kes on Sephiroth on, eks ole?" tagapõhjaga video.
Kolmas teema: kolisin ja mul on nüüd uued naabrid. Peaks nagu uutmoodi olema siis?
Aga tundub, et nende suhe vaarikatega on küll täpselt sama kui eelmistel.
Täna hommikul panin pesu välja, vaatasin aia ääres ka vaarikapõõsaid ja NUTT JA HALA!
Kas KEEGI, kes vaarikaid kasvatab, neid korjab ja sööb ka?! Või ongi nii, et kõik need pagana aiapidajad lasevad marjadel taimede otsas ära kuivada (praegu) või mädaneda ja maha kukkuda (mõnel vihmasemal suvel), kui väga väga naine on liiga viisakas, et süüa neid rohkem kui 5-7 tükki korraga?! Nagu ...
miks, MIKS?!
Mul on neid okste otsa kuivanud kripsmarju nähes peaaegu füüsiliselt valus, kuigi see ei ole ju minu tegemata töö, et nendega sedasi läks. Ei ole minu töö vaarikaid ära süüa, et nad raisku ei läheks!
Ent ikkagi on süümetunne.
Miks ma eeldan, et inimesed on arukad, arvestavad aega ja ressursse, suudavad mõelda?!
Ma ju näen kogu aeg, mis päriselt toimub.
Kogu. Aeg.
Isegi kui need inimesed on päriselt helged pead, mitte ei anna ma neile tohutult punkte ette, sest kena välimusega ja sõdalase loomuga noored mehed, onjo. Ikka on nad mõnedel teemadel lukus - aga mina arvan, et kui inimesed kasvatavad vaarikaid, nad ka söövad neid, kui inimesed tahavad tantsida, nad ka tantsivad, kui kellelegi maitseb väga jäätis, on tal kodus vähemalt külmkappki. Või muud säärast.
Naiivitar ...
Mina söön vaarikaid heameelega, mul lihtsalt sel aastal on tulnud umbes neli marja nädalas, mitte rohkem. Suhu kõik rändabki. No need lopsakad varred on muidu kenad vaadata.
VastaKustutaHädas olen hoopis mustsõstardega. Linnud ka ei viitsi neid süüa.
Mul on naabrid, kellel on suur vaarika-ala, mis igal kevadel ilusti ära korrastatakse ja siis edasi ignoreeritakse. Marjad pudisevad niisama maha ja osa korjavad teised naabrid endale moosiks lihtsalt. Aga sel aastal vähemalt meil on vaarikauputus ja osa marju jääb lindudele. Korjasin endale toormoosiks, kutsusin sõbrantsi vaarikale, osa marju peksis paduvihm maha ja teisel vihmajärgsel päeval olid põõsad jälle valmis marjadest punased. Ja vahepeal käisid kaks naabrinaist pakkumas, et äkki ma tahaks nende põõsastelt ka endale marju korjata.... Ei tahtnud.
VastaKustutaMa näiteks ei kasvata vaarikaid, aga nad kasvavad ise (vaarikad on kanged isekasvajad, Karel Čapek needis aednikuna kõiki, kes naabri aia äärde vaarikad panevad, sest siis on need naabril ka ja igaveseks, olenemata sellest, kas ta neid tahab - mis need needused tal olidki - "et tal vaarikavarred läbi voodi kasvaksid! et tal küpse vaarika suurused soolatüükad tuleksid!").
VastaKustutaJa osa marju jõudis mul tõepoolest ära kuivada, kuigi minagi neid armastan, sest lihtsalt ei jõudnud selle kiirusega jaole - nad valmisid üsna korraga ja seejärel kuivasid väga kiiresti, kuigi ma viisin põõsastele kausiga vett ja puha. Siin on muidugi mõnevõrra kuumem ja kuivem olnud ka kui teil.
... ja seepärast oli mul kommentaariumi tulles tahtmine kirjutada "kas keegi päriselt KASVATAB vaarikaid? see oleks nagu naati või võililli kasvatada!"
Kustutaja ma armastan nii naati kui ka võililli ning tuleb tunnistada, ka neist on mul praeguse ilmaga paljud söömata ära närbunud.
Aga siis andis Nell vastuse, et mõni tõepoolest kasvatabki.
Nojah, noh, meil ei olnud enne vaarikaid, ma umbes paar aastat tagasi hakkasin tekitama neid ja võtsin aianduspoest naabrite ja enda säästmiseks sellised mmm... mittelevivad sordid, nagu lubati, alguses läksid mitmed istikud lihtsalt välja, kuivasid ära, surid maha, nii et ma pidin uued ostma. Neid pmst müüakse, vaata. Nüüd muidugi levivad need kasvamajäänud võsud igas suunas nagu ise tahavad.
KustutaAga vilju on nad kandnud vähe ja juhuslikult.
Kui mu mustsõstrapõõsas poleks nii krundi sügavuses, ma paneks talle küll sildi külge: palun korjake, kes tahab.
Notsu, tegelikult leidub ka inimesi, kes kasvatavad võililli. Eesti kohta mai tea, a Rootsi seemnevahetusgruppides olen päris mitu korda näinud, et otsitakse erinevaid võililleseemneid. Need on küll miskid muud sordid, mitte tavaline kollane võilill, a võilill siiski.
Kustutaseda tavalist kollast võilille on kah mitu eri liiki, isegi palja silmaga aias on näha, et erinevad.
KustutaKüsi luba ja söö ära? Või korja ja anna pool neile.
VastaKustutaKaur
ei tea, nii äärmuslikuks, et inimestega suhtlema hakata, ei taha ju ka minna muidu, kui kellegi elu hädaohus on =P
KustutaKirjuta neile kiri - "Tere, ma näen, et te ei korja oma marju, kas ma võin need ise ära korjata?". Nime pole vaja alla panna. Jätad piisavalt ruumi, et sama sedeli peale saaks vastuse kirjutada. Äkki töötab?
KustutaMina kasvatan musti sõstraid. Ses mõttes, et ma kulutan nende peale energiat ja aega. Lõikan oksi, korrastan põõsaid, niidan nende ümbrust. Aga kui marjad valmis saavad, pole ma iial sealkandis. Nii nad siis omaette valmivad ja varisevad. Mis teha.
VastaKustutaSõstramoosist oli jutt. Punase sõstra moos (1 v 3 sõna? lähen keelekiirappi küsima?) läheb pudrule, saiale, koogi sisse, mannavahule. Aga seda saab ka näiteks koos hea juustuga süüa. Nagu mina eile õhtul tegin ja teilegi soovitan :)
Kaur
Kaur, see kõlab nagu omamoodi patukahetsustegevus.
KustutaLoomorganismi tööohverdus taimorganismile - "tavaliselt elan ma teie kulul, oo taimed, aga seekord näen su paljunemise nimel vaeva ega saa sellest ise osa, paljune kõigi oma viljadega, kui tahad."
Oi ei oi ei. Ma SEGAN nende paljunemist. Kui ma neid ei kärbiks seal, siis nad võsuks paari aastaga kogu aia ennast täis. Mustsõstar on pmst umbrohi.
KustutaKaur
njah, vaarikaga on sama lugu.
KustutaJa ploomiga (kuna ma olen põuaga niitmisest hoidunud, ajab igalt poolt ploomivõsusid üles) ja ma ei välista, et ka mõne omajuurse õunasordiga.
nii et VVN, kui sa vaatad vilksamisi, et inimesed "kasvatavad vaarikaid", siis tegevuse tegelik sisu võib olla "lootusetu võitlus vaarikate pealetungi vastu".
KustutaNeed vaarikad tunduvad väga hooldatuna. Multšimine ja nöörid ja ... ja marjad on ilusad, enne kuivamist ikka mahlased ja suured.
KustutaMul oli reegel, et ma söön ära need, mis juba lillad ja meie aiapoolel kättesaadavad, aga paar päeva jäi vahele. Olid muud tegevused. Ja krt, keegi teine neid ei söö!!!!
äkki peaks tõesti nendega mingi diili tegema. Ma olen alati heal meelel pakkunud, kui keegi tahab mul vaarikaid või mustsõstraid (või õunu või rabarberit) korjata.
KustutaJah, õuntega on sama lugu. Võtsime maha ühe pehkinud puu, nüüd on känd rõõmsaid võsusid täis. No tere tali! Võsastunud võsud muidugi eriti vilju ei kanna.
KustutaVanad puud kannavad mis mühiseb, kui neid hooldada, võibolla sellepärast teised naabrid oma puid üldse ei kärbigi. Sest kes need õunad pärast ära sööb? Ma panin eelmisel suvel kastiga tee äärde, kui rattarektelised siit läbi sõitsid: palun võtke õunu. Aga keegi ei võtnud. Ilmselt oli kõigil omal õunauputus.
"Võtsime maha ühe pehkinud puu, nüüd on känd rõõmsaid võsusid täis."
KustutaA. võttis ühe puu veel põhjalikumalt maha, üritades ka kõik juured välja kaevata, aga päris üles ta neid kõiki ei leidnudki ja selle augu põhjas, mis ta selleks tarbeks kaevas, hakkasid enne kinniajamist juba uued rõõmsad võsud tekkima.
apropoo, multšimine võib olla tglt ka uute vaarikavõsude vastane tegevus.
KustutaVõib-olla olid need vaarikad seal enne naabreidki või istutati pigem heki aset täitma? Või siis aja jooksul selgus, et pole tarbijaid, näiteks maitse muutus.
VastaKustutamul emal kunagi olid, aga nad ei kandnud, ilmselt oli õunapuu all ikkagi hämar. kaevasin nad lõpuks välja ja naabrid ohkasid kergendatult (Karel Čapek oleks ilmselt sama teinud). mustsõstar on teise õunapuu all ja ei kanna samal põhjusel. ilmselt peaks lõpetama nende põõsaste piinamise üldse ja laseks parem õunapuudel edasi ülbitseda. õunu on alati küllaga ja need on õnneks magusad suveõunad, mul on alati järjekord tuttavaid, kes neid endale tahavad.
VastaKustutaHr Capek võib minu juurde kolida - meil vaarikapõõsad on kidurad ja kannavad vähe, osta kui peened sorte tahes ja väeta millega iganes. Mahlased ja LILLAD vaarikad on Siinkandis (Talinast u 250 lõunasse) samasugune ulme nagu kirjeldatud videomängu hypersuperkurjam 😁
VastaKustutaMa praeguses vanuses eelistan inimestele juba kõiki teisi elusolendeid, ja nende sõpruse ostmiseks kasvatan kõiki marju. Kahjuks igasuvine põud koos kuumalainega on meeldiv ainult mulle, mitte mu karvastele-sulistele-sabalistele sõpradele ja nende toidubaasile. Paralleelmaailm 😁
P.s. Capeki nime esitähe katus puudub moblaklaviatuuri kyyndimatuse tõttu. Tema raamat "Aedniku aasta" on mu hea vana. Eriti aga koht, kus palutakse tuvisõnnikuga rikastatud vihma öösiti poole 4 paiku, mitte muul ajal.
Kustutaoo, seda raamatut ma soovin lugeda!
KustutaJÄRJEJUTT: Karel Čapek. Aedniku aasta.
KustutaSaab ERR kodulehelt kuulata.
Loeb Aarne Üksküla.
Olen kuulanud, hurmav. Need Capekid on üldse imenunnud.
KustutaPuudest veel - mul vohab ka kirss. Ja aroonia.
Kaur
VVN, vabandust, et ma siin üks taimevohamise teemalise orgia vallandaja olin!
VastaKustutaAga kui sa teinekord vaarikate ajal Tartu satud (siin lõunas on see aeg juba läbi), siis viska sõnum ja ma võin su objektile juhatada, kus siin see vaarikavõsa on. Kui päriselu-suhtlus tundub liiga väsitav, siis annan lihtsalt koordinaadid kätte ja näole ei pea andma.
awwwww =)
KustutaAga sind ma ei võõrasta, lihtsalt inimesi, kellega kunagi rääkinud pole ja ei tea nägupidigi ja millise korteri teema need vaarikad on üldse seal ja .... brr =P
Ühelausega: krt, ma tulen SPETSIAALSELT vbla =P Kuna see on "tuleval, ületuleval või midagi aastal", mul ei ole ka tunnet, et oih, koh, appi, ma ei taha!
Mind teavitati, et Stepiroti pikkus EI ole 3 meetrit, vaid siiski üpris inimlik - erinevad allikad, aga midagi 185 cm ja 210 cm vahel.
VastaKustutaAusalt öelda: kergendus.
Oligi liiga ebainimlik.