Mis ma üldse

Mis pagana asi see on?
OMG minu keha v?
Igavene praegu, kusjuures "üles" ja "alla" on kohutavalt suured sakid.
"Nüüd ongi alati nii halb" vs "nüüd on nii hea, mille üle ma üldse kaebasin".
Vbla on meeleolustabilisaatori doositõus siiski vajalik. Sest nii krdi raske on. Parem kui enne, jaa. Aga see sakkides elamine võtab ikkagi mult hirmus palju. 
Hirmus palju.

Et vbla minuna ongi raske elada? 
MILLINE üllatus. Kes oleks seda arvanud. Täiesti ootamatu. 
Kuigi ma ikka veel olen segaduses sellest, et väga suure enamiku teiste inimestena on kergem. Ei tundu kuidagi üldse loogiline. Imposter-sündroomi kandjana ma ikka arvasin, et oh, mis need minu kannatused, kuskil mujal teistel inimestel on päriselt valus. 
Ja ma saan aru, et tegelt minu valud minu tavaliste pisiasjade üle on umbes sama suured, kui teise inimese vähk või lausa lapse vähk ja samas kui mul oleks vähk või mu lapsel oleks vähk, ma kannaks kaugelt kergemalt ära, sest kui on PÄRIS kriis, ma muutun korraga maru võimekaks ja tugevaks.
Aga oma valude tühiseks pidamine on nii sügavalt sees, et raske tundetasandil mõista. Mõistuse tasandil mõistmisest pole aga sittagi abi.

Sest mõistus on siuke manipuleeritav värk. Võtad mõtte, pommitad seda igast küljest "aga äkki ma eksin, kas mu tajud on usaldusväärsed, rahvas arvab teisiti, küllap on seal mingi teadus taga" argumentidega ja kuigi ma otsustasin ennast ja oma kogemusi uskuda, ikka poeb vahele "aga teisi ma ju niimoodi ei tunne kui ennast, äkki neil ongi tegelt hullem?"

Ehk siis hetkel on mul ainult lootusetus igal rindel ja ma ei suuda elada selle ühiskonna liikmete nõuetele vastavalt ja ma ei saanud isegi füüsilise tervise tõendit ("Nakkushaigusi teil tõesti ei ole, aga on ju krooniline haigus, ma ei saa anda tõendit, et teil seda pole." Mis on tõsi, ma olen migreenik) ja psühhiaatri kirjaga on ka jama ("No mina ei taha seda vastutust, eks kas sa võid lapse võtta enda juurde või ei või") ja ...

... miks ma üldse. Mis ma üldse. 
Mõttetu.

Ehk: päris halvaks läks.