kolmapäev, 2. juuli 2025

Ahjukuum ja ärev

Kuumahood klimakteeriumi alguses.
Ma mõtlen, et neist võiks kirjutada, sest mina küll ei teadnud, mida oodata ja kuidas need tunduvad.
Valusad ei ole, nii et milles probleem? Tegelt ei ole valusad, aga see on väga piiri peal. 
Phmt tuleb tunne, nagu kogu su nahk hõõguks kergelt ja kui kaks nahapinda kokku muutuvad - palju õnne, krõnksus külilimagajad, kes voldivad oma käed ka kokku normaalselt - tuleb nad üksteisest eemale sebida, sest see on nii ebamugav, et peaaegu valu. 

Ma magan nüüd enamasti kõhuli, käed laiali, ja ilgelt tüütu on, et öösel tuleb kass end üle voodiserva rippuva käe vastu nühkima. 
Iga kord ärkan ja pean leidma mingi teise asendi, nii et käsivars üle voodiserva ei ulatu.

Kogu aeg ei ole kuum, kogu aeg ei hõõgu - aga seda juhtub piisavalt tihti, et näiteks magamisasend ohutu valida. 
Päeval veel saab kuidagi oldud, kuigi riiete mahakiskumine on mullegi tuttavaks saanud, aga vat öösiti on raske.

Muidu käisin täna uuesti füüsilise tervise tõendit hankimas. 
Vahetatud perearsti juures.
Sain ka, aga vahepeal oli päris hirmus.

Ma ei olnud seal anonüümne, Mitte et õde küsib mõned küsimused ja annab saatekirja röntgenisse, vaid kaks arsti tulid ka kohale. Üks neist on mu blogi püsilugeja (lehvitus!) ja teine (kelle nimistusse ma läksin) tunneb mind vanast ajast, kui neil praktikal olin ning töötasin, ja ütles, et loeb mu raamatuid ikka innuga.

Ja siis me rääkisime jälle sellest, et miks mul seda tõendit vaja on, ma ei lähe ju tööle? Üks küsis mult sada küsimust teemal, kuidas ma migreeniga toime tulen ja kas neuroloogiga on kohtutud? Ja mis ravi? Ja teine küsis sada küsimust selle kohta, et miks mulle veel üks laps, kas ma annan endale aru, kui raske võib temaga olla, mis ma teen, kui laps lihtsalt keeldub raamatut läbi lugemast, kas ma ikka tean, et lastel on vaja stabiilset keskkonda ja süüa 3x päevas ja riideid ja ...

Veensin nad ära, et olen tubli, tegelen enda ja oma tervisega ja lapsele, kes keeldub raamatut lugemast, loen ette õhtujutuks, ja no sain oma nakkustevabadust tõendava dokumendi kätte.
Aga hirmus oli.

Psühhiaatrilt on ka mingi kiri olemas, nüüd ootavad ees veel kliiniline psühholoog, motivatsioonikiri ja avaldus. 
Ja siis tuleb see pärisasi alles. Kodukülastus ja viis tundi vestlust ja kui ma küsisin, kas nad mu lastega ka rääkida tahavad, sain vastuseks, et jaa, muidugi, aga mitte samal ajal, muidu venib kümnetunniseks.

Oeh. 

Psühhiaater ütles mu soovi peale algul, et nojah, väga üllas, aga miks ma tahan?
Ja ma ei oska sellele ikka veel vastata. 
Mingi ürgiha?
Mingi loomalik "lapsed = edukus, tahan edukas olla, võtan kõik lapsed, keda saan, oma tiiva alla/oma urgu/ja kui ei mahu, siis roteerin?"

More babies! Moar!!!

Üllas? Ma ei näe selles, et ma teen, mida mina tahan, midagi eriti üllast. Jah, usun, et suudan pakkuda lapsele paremat elu kui tal lastekodus oleks. Aga nagu ... Ma ei tee seda enda mahasurumise hinnaga, see on just see, mida mina tahan teha!
Üllas ...

Jah, on küll hirm. Aga mitte selle ees, et kuidas ma toime tulen - oma laste klassikaalslaste vanematega võrreldes ma olen kuramuse kuldne ema, muidugi tulen toime - vaid selle ees, et Nad ei usu mind, arvavad, et ei saa, ei suuda ei jaksa, ei saa toime. Ja ma tõestan ja tõestan, hüppan läbi rõngaste, teen kõik, mida mulle öeldakse, ja IKKA ei sobi.
Olla teiste silmis mitte-piisavalt-hea on mulle ränk.

Aga noh. Üks tegevus korraga. Üks päev korraga. 
Tulevikule ja tulemusele mõtlemata. 

11 kommentaari:

  1. Anna andeks, ma olen su peavalu pärast päriselt mures olnud ja nendel küsimustel ei olnud mingit seost soovitud tõendiga. Oleks ma ometi teadnud, et see kõik sulle sellist ebamugavust põhjustab, oleks saanud teha näo, et ma sind ei tunne. Kuigi perearsti mõte ongi ju selles, et ei ole vaja kogu aeg seletada. Piisab ühest korrast ja edaspidi keegi teab ja mäletab.
    Oleks võinud ju nendest kuumahoogudest ka rääkida, oleks saanud midagi välja mõelda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nah, esiteks olid sa väga nunnu, lihtsalt pärast eelmist kogemust ma pelgasin kõike mis ei ole "kuidas te päeva jooksul sööte? Pikkus? Minge korraks sinna kaalu peale!" jms.
      Asi ei old teis, asi oli selles, et ma eelmisel korral ka ei mõelnud, et miski võiks valesti minna. Ja läks.

      Kuumahoogudega: mulle on kunstlikud naissuguhormoonid seni mõjunud seksihuvi nulli viivatena. Plaaster, tuperõngas, antibeebipill. Kui mul olid seiklused emakaeemaldamisopiga, millega koos ka munasarjad välja võeti, too arst mitu korda uuris, aga võttis seisukoha, et kuni ma sellega elada saan, parem mitte.
      Ja mul on: ach, hea küll.
      Elada saab.

      Kustuta
    2. Tead, kui on valik, ma parem võtan kuumahood ja seksi kui kuumahootu ja ihavaba elu =P

      Kustuta
    3. pealegi võivad need ka pikapeale ise üle minna, kui organism on kohanenud. Mul nüüd enam iga päev ei käi. Alguses oli ikka umbes kord tunnis. Sümptomid küll teised - ei avaldunud naha tundlikkuses, vaid kuumahoo tulles hakkas minestamise tunne, vbla sellepärast, et kui nahapinna veresooned laiaks läksid, ei jagunud sissepoole enam nii palju verevarustust, kui harjunud oleks. Mäletan üht esimesi kordi kuskil metsa vahel, kui mõtlesin, et suren ära. Tookord ei osanud veel õiget põhjust kahtlustada ja süüdistasin madalat veresuhkrut (ja koju jõudes söömine tõesti leevendas).

      Kustuta
    4. Mul tundub vallandajaks olevat reaalne palavus. Või noh, kui mul hakkab soojem.
      Ehk kui mul on külm, tõmban teise teki selle vastu peale või panen dressika selge, kulub pool minutit ja: "Aaaa, ma põlen!"

      Kustuta
  2. Töö kohta küsisin, sest mäletan kui rängalt see sulle mõjus. Kartsin, et äkki on sind mingi üleloomuliku tubliduse puhang tabanud ja sa tahad kellelegi näidata, et sa saad ja jaksad küll. Ära mõtle meist nagu me oleks vaenulikud. Me ei ole.

    VastaKustuta
  3. Mult veel üks kuumahoogleja kogemus: kasu on heast kattemadratsist, et põhimadratsit läbi ei leotaks - seda on palju raskem puhastada. Veekindel lina põhimadratsi peale ja hea kattemadrats (mingist mõnusast naturaalsest materjalist, mis hästi vett sisse võtab, aga ei tundu külje all niiske, nt villane on hea) selle peale, tavaline voodilina kõige otsa. Voodilinast ja ainult veekindlast linast ei piisa, sellega ärkad, küljealune läbimärg.

    Ja kuna see kattemadrats saab suhteliselt kiiresti läbi higistatud, siis parem, kui neid oleks kaks. Ilmselt sobib pesu/puhastuse ajaks ka mingi sama mõnusast materjalist tekk lina alla (me vist kasutasime korra üht siidiseguse täidisega tekki, mis madratsi puhastusest tulles ise puhastusse läks).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ok, selgelt su kogemus on väga teistsugune kui minu oma.
      Ma ei higista oluliselt rohkem. Natukene vbla, aga mitte isegi nii, et lina märjaks teeks. Mul lihtsalt lööb kogu keha ühe hooga hõõguma, juuste alt ja taldadelt ka, ja aitab ainult kähku vähem riideid.
      Või vähem tekki.

      Kustuta
    2. aa, selge, mul on lihtsalt hirmus tugev vesijahutussüsteem! nähtavasti siis ka oma eelistega, kuigi talvel pakasega oli ikka päris tülikas, kui oled -20 kraadiga õues ja äkitselt on paar alumist riidekihti seljas kõik märjad.

      See tunne, et ma suren kohe ära, oli kah enne seda, kui vesijahutus tööle läks. Kogenumana juba teadsin: nii, nüüd on tunne, et ma suren ära, aga päriselt ei sure, vaid vettin lihtsalt läbi ja sellega läheb suremistunne üle ka.

      midagi sellist, nagu PMSiga inimesed päevade algamisest rääkinud on - esimene tilk ja hakkab kergem (mina nende hulka ei kuulunud, ma ei tea, mis on PMS).

      Kustuta
    3. muidu osa räägib, et aitab ka külma vee joomine.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.