Puhkepäev

Och, peavalu kuulas seekord ibukat ja läks üle, kuigi eile pidasime mu poja sünnipäeva ja see oli ettearvatavalt kurnav (ja päris tore samuti).
Väga hea, peavalu! Jätka samas vaimus! (Sest peale lapse sünnipäeväevaeva üldse mitte algav peavalu? No ei, mitte minu peas, pole võimalik.)

Totoro sööb õndsalt melonikoort mu taga, Poeglaps naerab arvutis online-mängu mängides ja olemine on - idülliline?
Jap, tundub nii.
Võtan lonksu kohvi ja üldse ei hakka tööd tegema või käsi kõverdama või ei lähe duši alla.



Just nii on hea.

Ilus päev

Mõnikord ikka läheb hästi ka.
Mu pojal on sünnipäev ja ta rõõmustas oma sünnipäevahommikusöögi (besee, vahukoor, arbuus) üle, kuigi ta muidu üldse hommikust ei söö, sest "kohe pärast ärkamist pole isu ju".
Totoro oli ka üleni nunnu, kui jooksmas käisime, ei jäänud maha (väga), ei tõtanud ette (väga) ja üleni tore.
Sõber läkitas raha, nii et poeskäik oli väga rahuldav, nohu taandub, köha taandub, täna on ette nähtud Poeglapse homse sünnipäeva jaoks kaks kooki teha ja mulle väga meeldib sihandasi kooke teha, võtsin toa tolmuimejaga (kuna see imeja pole enam päris värske, tähendab see ilma otsikuta punktimemist) ja on kenam küll, kui pole musta kummi tükke koera jalamatinärimisest igal pool.

Sügis on ka normaalne, vihm ja päike, päike ja vihm, mis veel vaja, onjo.

12 aastat tagasi sünnitasin poega. Ikka on hästi meeles - ainult miskuradiraamatut ma lugesin tuhude vahele, vat seda ei mäleta.
Ei olnud väga hea raamat, aga kõlbas tähelepanu mujale suunamiseks küll.
Mingi kerge armuliiniga krimka, selline leebe ja vanamoodne.
Ilm oli ka sarnane - päikseline.

Krt, ma meenutan ja meenutan ja - ma sain toona hakkama? Ma saan kõigega hakkama lapsega!!!
Oleks aint laps, kellega saada, eks ole. Mul on aint Totoro, kes (ärge saage valesti aru!) on ÜLENI NUNNU.
Aga laps ta siiski pole varsti enam. Vast aasta veel ja juba ongi täiskasvanu.

Täpselt nii ma tunnen. The ultimate badass.
Ja siis on inimesed: "Sa oled nii ilus ja armas ..."

Aasta siin või seal, pole aeg ega asi. 4 aastat - rongini tagasi - seda natukene tunnen, ent tõesti ainult natukene. Mis möödas, on möödas. Oli nii, no oli.
Alles kui mõtlema hakkan, et siis mul polnud veel proosaraamatuid põlle all, nagu mitte ühtegi, polnud kõrgkoolidiplomit, polnud tätokaid, polnud isegi koera (kellega ma täiesti harjunud veel pole), ma ei tundnud K.-d, mu tütar oli nii vana kui mu poeg praegu, esikuseinad olid kollaseks tegemata, esikupõrand oli linoleumita (seal oli krmuse PABER), ma ei olnud viimast Malaze raamatut lugenud Eriksonilt, suurannetaja olemises (krt, neid lastest üle jäänud riideid on jälle miljon, uuskasutuskeskusse TÕESTI oleks vaja ära andma minna) olid esimesed sammudki tegemata ... Njaa. Kui nelja aastaga nii palju muutuda võib, on vist loota, et vbla miski läheb ka edaspidi veel paremaks, kas ei?

Nojah, rääkimata sellest, kui ääretult-piiritult-väga on muutunud mu meeleseisund, mu põhimõtted ja enesekindlus.
See tühiasi =) Mis muudab kõike.

Ma täpselt ei tea, miks ma ei teinud 18. september, kui täpselt 4 aastat sai, tagasivaatepostitust.
No nüüd tuli igatahes ära.

Enne õhtut on VÕIBOLLA siiski natu vara hõisata

Taevale tänu, läks üle!
Jah, ma ikka veel nohun ja köhan, aga isu on tagasi, ind end füüsiliselt liigutada on tagasi, enam ei ole vaja 11 tundi und ööpäevas, saab jälle tööd teha (mitte et sunnin end ja siis toimetan kolm lauset LIIALDAMATA, nii vähe tegingi, ja tundsin, et RÄMEväsinud, apike), jääb ellu ka lõunauneta, EMAKE MAA, kui tore.

 Ega ikka enne ei ole sellist 100% kindlust, et kui keha on katki (nt haige), on vaim ka korrast ära. TEAN küll, et minuga käib see nii, aga ikkagi on alles takkajärgi selge, et hei! BAH! Muidugi oli mul vaimselt halb, kui haige olen, see on alati nii!
Väsinud või haige. ALATI halb.

***

Olgu, see oli eile.
Täna olen ma JÄLLE haige. Üks kord võite arvata, miks (vihje on alguses olemas).
OLI vaja esimesel päeval, kui elu jälle sees, minna jooksma, võimelda kodus, teha tööd, koduseid söögivalmistamis-koristamis-ja muidu neid ebaolulisi naistetöid, mida keegi ei märka. Ja kui tuli ärakukkumine, kukkusin vähemalt  ausalt - et saada tunni pärast üles aetud koera poolt, kes tahtis pissile, delegeerisin selle pojale, kes aga tahtis, et ma talle söögi soojaks teeksin seeaeg, minu pobin "tee ise!" ei mõjutanud isegi mind ennast enam (seda enam, et nad kohe õue ei läinud, vaid vedelesid teineteise käte-käppade vahel põrandal) ja tõusin.
Tegin.
Ta võttis kolm portsu ja kui ma siis kiitust kerjasin, et maitses, onju? ütles: "Mul oli lihtsalt kõht hästi tühi. Sa oled PALJU paremat toitu ka teinud."
Jai.

Uuesti läksin magama nii 3 paiku öösel ja nüüd valutab mul jälle kurk, nohu on saanud värskendust, köha on lahtisest jälle kinniseks läinud ja mida.
Hakkame jälle otsast pihta.
Nojah, milleks muuks ma koduseid käsimüügiravimite varusid siis täiendasingi, kui mitte selleks, et neid kohe ära tarbida.

Külmavärinad on ka. Krt, ma ütlen, on vaja enda osas siuke julmur olla, ikka kui jaksab, pinguta! ...
Och, vähemalt palavikku pole. Tühised 36.8. Kõik saab veel korda.
Ja see, et ...
et Queenist ja eriti Freddiest tuleb film, on ikka veel NII TORE.
Peaaegu sama tore, kui et mul on KOER.
Kui aga meelde tuleb, rõõmustan.
See on peaaegu, nagu oleks film minust, eks ole. Peaaegu nagu kompliment mulle.
Võtmata suud täis teemal "andekus" - ma tõsiselt ei salli seda sõna - täie rauaga elamises oleme me mõlemad üsna tegijad.
Või noh, tema oli. Minevikus.

(Sellel "ei tasu pingutada"-teemal: käisisin ja tegin vahepeal kätekõverdusi, sest ma ju teen praegu ettevaatlikult aint 35-40 korraga, see pole ju pingutus ega midagi. Mõistusega tean, et ei ole vaja, ei tasu, keegi ei armasta mind rohkem ja ei saa ma sellest õnnelikumaks, et rohkem kätekõverdusi teen, aga ikka on mul sees "kui suudad, tee!" Krt, kui pahane olen selle õppustvõtmise koha pealt. Kuidas jäin siiralt uskuma: et õnnelikuks saada, on vaja väga pingutada ja tööd teha.
Nüüd on igavene jama sellest automaatsest endatunnetusest "mul peabki paha olema, paha näitab, et teen õigesti" lahtisaamisega!)

Oot, ma võiks oma uued "maha äng" põhimõtted kirja panna ju ka =)

* tee, mida sa sügavalt sisemuses tunned end tahtvat (pealiskaudsed isud ei loe - ent neil kahel on kerge vahet teha, kui enda sisse vaadata ja seda sisemust tunnetada)
* teiste probleemid on nende omad, ära võta neid endale!
* kõigile ei SAAGI meeldida (aga seda ei tasu ka ihaldada, inimene, kel pole vaenlasi, ei ole järelikult eriti tõsiseltvõetav)
* maailm saab hakkama, seda ei tule päästa
* ja teised inimesed tahavad alati rohkem
* keegi ei hoolitse sinu eest, kui sa ise seda ei tee
* tegelt oled sa piisavalt, mis siis, et seda ei öelda

Aga vähemalt on mul Totoro!

Ma olen faking kümme päeva haige old ja kõik on nõme.
KÕIK.

Näiteks on mul hetkel hingepiin, et olgu, osadele inimesetele ei meeldi minu kirjutatud tegelased (mitte et ma aru saaksin, kuidas see võimalik on - et meeldivad nt mu kõrvaltegelased ja süžee, aga olulised tegelased jätavad ükskõikseks või on nad otse ebameeldivad - mis te tahate öelda, et teile ei meeldi minu moodi mõtlevad tegelased vää???), aga neile ei meeldi ka mulle väga meeldinud tegelased teiste kirjutatud lugudes.
Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas see võimalik on.
Et kui ma inimest ei mõista, ok, ta tõesti võib mulle mitte meeldida (eriti kui mu mittemõistmine on teemal "kas ta on päriselt nii loll, ta päriselt ei taipa neid ilmselgeid asju??? Ei saa olla!"), aga need teiste lugude peategelased on hästi välja kirjutatud, hästi loogilised, nende mõistmine ongi loo sisu - ja siis "ei meeldi"?
Kuidas see VÕIMALIK on?
Mismoodi mõtlevad need inimesed, kellele sellised tegelased ei meeldi?
ARGH!!!

Siis (uus teema on) mul välgatas, miks ma tahan, et mind vajataks, mitte et tahetaks.
Sest ma ei usu, et keegi võiks püsivalt tahta minu seltsi ja mõttekaaslust.
Mõneks ajaks, jah. Aga kui nad on minult kõik kätte saanud, mõtlemisviisis ära kasutanud minult saadud täiendused, lähevad nad edasi ja jätavad minu "ah? Mida? Oota ..." maha, sest seal, kus mina otsin inimlikku seotust, võrgustikku, ja vastastikkust hingeabi jamades, teised mu kujutluses otsivad vast kedagi, kes koos nendega filme vaataks ja sööks sama maitsega juustu, kui neile meeldib. Ja kuna mina ei kipu eriti filme vaatama ja väga meeldib mulle ainult sini-valgehallitusjuustude maitse (kõik muu on "see on kombes, aga hullu isu ei ole"), ma ei ole see mugav kaaslane. Ma ei ole lihtne, ma ei ole mugav, ma ei ole see, kes täidaks diivaniruumi ära ja ei häiriks.
Ma olen midagi muud. Ja ma häirin, perioodiliselt ja järjekindlalt.
Ja kuna sellist mind, kel on ebamugavad okkad ka küljes kogu aeg, mu ettekujutuses nagunii keegi ei taha, siis tahan olla vajatud.
Et mulle vähemalt mingid inimesed alles jääksid.

Totoro sõi augu mu poja lemmikaluspükstesse.
Tegelt ta närib hästi vähe asju ära. Nii vähe, et me ei vaevu midagi väga ta eest ära panema, aint põrandale ei tohi jätta, seal olevat ta peab omaks. (Ei, sussid lihtsalt jalast ööseks ära lükata EI TOIMI, nad tuleb aknalauale tõsta! Ja telefoni ei lae enam krdi põrandal asuvast pikendusjuhtmest, tuleb üles, aknalaua kõrval asuvasse pistikusse panna!)
Ja siis ta salalikult kord nädalas ikkagi võtab midagi voodi pealt või toolilt või väikeselt ümmarguselt laualt ja millegipärast on need alati kas mu poja lemmikalukad või minu lemmikrinnahoidja või Poeglapse kirjanduse vihik.
"Koer sõi mu kodutöö ära" - tegelt seal ei olnud kodust tööd, aga vihikust läks suur tükk.
Kooli sööklatalongid päriselt arvesse ei lähe, sest need olidki voodi alla pudenenud.

Varsti tuleb mu pojal sünnipäev.
Oksendaksin vastikusest kuskile, aga kuigi kõhus keerab, päris nii kõvasti siiski mitte.
Kuna mul ei olnud kunagi raha, tegin kõik ise ja mu idee oli "teen ise - ja saan oma lastele parema sünnipäeva tehtud, kui vanem, kes selle eest 10 korda rohkem maksab!"
Kus ma nendega käinud olen ... uisutamas ja kelgutamas, loomaaias, vabaõhumuuseumis, korra kutsusin kodaniku koju boffermõõkade tegemist õpetama ja lastega pärast larpama, veekeskuses, matkamas ja piknikul ... millest neil on tõesti soojad mälestused, aga mul on absoluutne täielik õudusjälestus oma laste sünnipäevade osas.
Ma võtsin vastutuse selle eest, et kõik oleks õnnelikud, kandsin selle ära - aga tulemus oli, et jälestan nüüd isegi mõtet mõne oma lapse sünnipäevast. Ainus tõsine põhjus mitte saada uut last on "tal tuleb ka sünnipäev ju!"
Aga noh, sünnipäev kord aastas - kannatan ära. Laps on seda väärt.

Mitte et ma kunstliku viljastamisega kuskile läheks hetkel - mul sai raha otsa. Elik "mitte praegu, vbla saab ikka mehega"
Ma ühe mehega korra suudlesin vahepeal.
Sa KURAT.
Mul on siiamaani tegemata postitus Lelo kohta (lühikokkuvõte: mõjutab küll, aga orgasmi ikkagi netu), aga see suudlemine õpetas mulle, et kehad on ka seksi juures ikka olulised. Ainult mõttega tegutsedes ei tule ÜLDSE sellist tulemust.
Põlesin kaks päeva takkajärgi, sest ta lihtsalt TUNDUS nii hea.
Aga noh ... möödas, möödas, onjo.

Oluline on see, mis on praegu. Ja praegu ma ei suudle jälle.
Mul on halb olla. Nõme tõbi!