Ilus päev

Mõnikord ikka läheb hästi ka.
Mu pojal on sünnipäev ja ta rõõmustas oma sünnipäevahommikusöögi (besee, vahukoor, arbuus) üle, kuigi ta muidu üldse hommikust ei söö, sest "kohe pärast ärkamist pole isu ju".
Totoro oli ka üleni nunnu, kui jooksmas käisime, ei jäänud maha (väga), ei tõtanud ette (väga) ja üleni tore.
Sõber läkitas raha, nii et poeskäik oli väga rahuldav, nohu taandub, köha taandub, täna on ette nähtud Poeglapse homse sünnipäeva jaoks kaks kooki teha ja mulle väga meeldib sihandasi kooke teha, võtsin toa tolmuimejaga (kuna see imeja pole enam päris värske, tähendab see ilma otsikuta punktimemist) ja on kenam küll, kui pole musta kummi tükke koera jalamatinärimisest igal pool.

Sügis on ka normaalne, vihm ja päike, päike ja vihm, mis veel vaja, onjo.

12 aastat tagasi sünnitasin poega. Ikka on hästi meeles - ainult miskuradiraamatut ma lugesin tuhude vahele, vat seda ei mäleta.
Ei olnud väga hea raamat, aga kõlbas tähelepanu mujale suunamiseks küll.
Mingi kerge armuliiniga krimka, selline leebe ja vanamoodne.
Ilm oli ka sarnane - päikseline.

Krt, ma meenutan ja meenutan ja - ma sain toona hakkama? Ma saan kõigega hakkama lapsega!!!
Oleks aint laps, kellega saada, eks ole. Mul on aint Totoro, kes (ärge saage valesti aru!) on ÜLENI NUNNU.
Aga laps ta siiski pole varsti enam. Vast aasta veel ja juba ongi täiskasvanu.

Täpselt nii ma tunnen. The ultimate badass.
Ja siis on inimesed: "Sa oled nii ilus ja armas ..."

Aasta siin või seal, pole aeg ega asi. 4 aastat - rongini tagasi - seda natukene tunnen, ent tõesti ainult natukene. Mis möödas, on möödas. Oli nii, no oli.
Alles kui mõtlema hakkan, et siis mul polnud veel proosaraamatuid põlle all, nagu mitte ühtegi, polnud kõrgkoolidiplomit, polnud tätokaid, polnud isegi koera (kellega ma täiesti harjunud veel pole), ma ei tundnud K.-d, mu tütar oli nii vana kui mu poeg praegu, esikuseinad olid kollaseks tegemata, esikupõrand oli linoleumita (seal oli krmuse PABER), ma ei olnud viimast Malaze raamatut lugenud Eriksonilt, suurannetaja olemises (krt, neid lastest üle jäänud riideid on jälle miljon, uuskasutuskeskusse TÕESTI oleks vaja ära andma minna) olid esimesed sammudki tegemata ... Njaa. Kui nelja aastaga nii palju muutuda võib, on vist loota, et vbla miski läheb ka edaspidi veel paremaks, kas ei?

Nojah, rääkimata sellest, kui ääretult-piiritult-väga on muutunud mu meeleseisund, mu põhimõtted ja enesekindlus.
See tühiasi =) Mis muudab kõike.

Ma täpselt ei tea, miks ma ei teinud 18. september, kui täpselt 4 aastat sai, tagasivaatepostitust.
No nüüd tuli igatahes ära.