Ent hommikul on varane äratus

Mulle meeldivad septembrid ka, mitte aint augustid. Aga septembri rikub ära, et kool algab.

Loen Jemisini "Viiendat aastaaega". Loteriis võrreldi teda minuga.
Noh, esiteks on Jemisin parem (ei, keegi ei kirjuta nagu mina. Samamoodi kui mina. Aga mõned kirjutavad nii selgelt paremini, et seda salata oleks tobe) ja teiseks karmim. MINA olen võrreldes temaga õrnake. Ma põrkan eemale lapsetapmise kirjutamisest või usaldava lapse käe murdmisest usaldatava poolt.
Aga tema ... aga tema ...
Toredaid inimesi tapan mina lugudes ka (või vigastan hirmsasti), aga lapsed surman kiiresti ja puhtalt, kui vaja on.
Aga tema ... aga tema ...
Jah, ma tean, et elus ei lähe nii, et lapsed on võikuste eest kaitstud.
Jah, ma tean, et on olemas kohutava saatusega lapsi, mõningad neist jäävad ka ellu ja neist tulevad kunagi kohutavad täiskasvanud.
Et kõigel on kõigega seos ning alati on põhjus. Mõni on vintskema loomuga ning saab toime ka halbustega. Mis ei tapa, teeb tugevamaks, kui oled juba alustades piisavalt tugev. (Enamik inimesi jääb nõrgemaks, kui ka otseselt ei sure, kuid on erandeid.)

Aga ma ei suuda seda kirjutada.
Jemisin suudab, jätmata samas lugejasse tunnet, et maailm ongi jube, jäle, jäledamast jäledam ja ei tasu üldse midagi kunagi kellegagi.
Aga ta ... aga ...

Kuigi mul on ikkagi tunne, et maailm on nii kurb teda lugedes!

Raha ei ole, Poeglaps teeb kogu aeg meelega kõva ja kiledat häält, kutsikaga mul ei õnnestu mängida nii, et meie huvid mängimise moe suhtes kattuksid (ÜKS kord juhtus, et mina tahtsin visata tennispalli ja tema sellele järgi joosta ja tagasi tuua), suus on maohappe-hapu maitse, ükski mu töö ei saa ise valmis, kõht valutab, kook küpses natuke üle, teine kook ka poega ei rahulda (nüüd on mul kaks kooki, õnneks tulevad õhtul külalised, kes vast aitavad ära tarbida), mul on kirbuhammustus (alati, kui puutun kokku loomadega, kellel on kasvõi üks kirp, saan mina selle enda peale, sest kuigi koerakirbud inimesi ei hammusta, pole keegi neile öelnud, et ma inimene olen), mina ei taha midagi süüa, sest hapu maitse suus ei meelita, ja Jemisin on ainus asi, mis üldse meelitab - aga ma ju kurvastan veel, kui teda edasi loen!!!

Mis, loomulikult ei peleta see mind eemale!
Mina ja oskan valust hoiduda?! Mis mõte see üldse oleb?!

Alati panen sõrmed uuesti sahtli vahele, ikka mõtlen, et seekord ju ei lööda seda kinni!
Noh, ja see on HEA lugemine, põnev ja põnev ja ... noh, põnev! Too sõna võtab kõik olulise kokku, sest mulle ongi põnev ainult lugu, mis mõjub ehedalt, kus pole aimata, mis edasi saab ja kus ma võin motivatsioone küll oletada, aga mu nina ei topita nendesse, dohh.

September. Ilm on nii kaunis, kuldne sügis, lõhnab nii hästi, tundub nahal mahe ja magus, ja mul on koer =)
MUL ON KOER!
Kolmandat last küll pole, aga keegi, kes käiks mul järel, kui lähen kööki ja tulen tagasi, kes ootaks kempsu ukse taga ning magaks mu jalge ees, on.
Mida, mu lapsed on seda viimast samuti teinud!
No ma muidugi ei keelanud ka padja ja tekiga laua alla pugeda, selle asemel, et voodisse minna. Sest mida halba sest juhtunuks? Maailm ei lähe laua all magamisest hukka, lapsed ei saa õnnetuks, kui teevad, nagu tahavad, laua all magamisest ei jääda ka haigeks. Vbla mõni peaks pärast tekikoti ja padjapüüri ära pesema, aga minul oli kama. Kui ma vaheta(si)n voodipesu kord kahe nädala tagant, on (oli) niigi hea ju!

Tegelt ongi hea.
Hea.