Aga vähemalt on mul Totoro!

Ma olen faking kümme päeva haige old ja kõik on nõme.
KÕIK.

Näiteks on mul hetkel hingepiin, et olgu, osadele inimesetele ei meeldi minu kirjutatud tegelased (mitte et ma aru saaksin, kuidas see võimalik on - et meeldivad nt mu kõrvaltegelased ja süžee, aga olulised tegelased jätavad ükskõikseks või on nad otse ebameeldivad - mis te tahate öelda, et teile ei meeldi minu moodi mõtlevad tegelased vää???), aga neile ei meeldi ka mulle väga meeldinud tegelased teiste kirjutatud lugudes.
Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas see võimalik on.
Et kui ma inimest ei mõista, ok, ta tõesti võib mulle mitte meeldida (eriti kui mu mittemõistmine on teemal "kas ta on päriselt nii loll, ta päriselt ei taipa neid ilmselgeid asju??? Ei saa olla!"), aga need teiste lugude peategelased on hästi välja kirjutatud, hästi loogilised, nende mõistmine ongi loo sisu - ja siis "ei meeldi"?
Kuidas see VÕIMALIK on?
Mismoodi mõtlevad need inimesed, kellele sellised tegelased ei meeldi?
ARGH!!!

Siis (uus teema on) mul välgatas, miks ma tahan, et mind vajataks, mitte et tahetaks.
Sest ma ei usu, et keegi võiks püsivalt tahta minu seltsi ja mõttekaaslust.
Mõneks ajaks, jah. Aga kui nad on minult kõik kätte saanud, mõtlemisviisis ära kasutanud minult saadud täiendused, lähevad nad edasi ja jätavad minu "ah? Mida? Oota ..." maha, sest seal, kus mina otsin inimlikku seotust, võrgustikku, ja vastastikkust hingeabi jamades, teised mu kujutluses otsivad vast kedagi, kes koos nendega filme vaataks ja sööks sama maitsega juustu, kui neile meeldib. Ja kuna mina ei kipu eriti filme vaatama ja väga meeldib mulle ainult sini-valgehallitusjuustude maitse (kõik muu on "see on kombes, aga hullu isu ei ole"), ma ei ole see mugav kaaslane. Ma ei ole lihtne, ma ei ole mugav, ma ei ole see, kes täidaks diivaniruumi ära ja ei häiriks.
Ma olen midagi muud. Ja ma häirin, perioodiliselt ja järjekindlalt.
Ja kuna sellist mind, kel on ebamugavad okkad ka küljes kogu aeg, mu ettekujutuses nagunii keegi ei taha, siis tahan olla vajatud.
Et mulle vähemalt mingid inimesed alles jääksid.

Totoro sõi augu mu poja lemmikaluspükstesse.
Tegelt ta närib hästi vähe asju ära. Nii vähe, et me ei vaevu midagi väga ta eest ära panema, aint põrandale ei tohi jätta, seal olevat ta peab omaks. (Ei, sussid lihtsalt jalast ööseks ära lükata EI TOIMI, nad tuleb aknalauale tõsta! Ja telefoni ei lae enam krdi põrandal asuvast pikendusjuhtmest, tuleb üles, aknalaua kõrval asuvasse pistikusse panna!)
Ja siis ta salalikult kord nädalas ikkagi võtab midagi voodi pealt või toolilt või väikeselt ümmarguselt laualt ja millegipärast on need alati kas mu poja lemmikalukad või minu lemmikrinnahoidja või Poeglapse kirjanduse vihik.
"Koer sõi mu kodutöö ära" - tegelt seal ei olnud kodust tööd, aga vihikust läks suur tükk.
Kooli sööklatalongid päriselt arvesse ei lähe, sest need olidki voodi alla pudenenud.

Varsti tuleb mu pojal sünnipäev.
Oksendaksin vastikusest kuskile, aga kuigi kõhus keerab, päris nii kõvasti siiski mitte.
Kuna mul ei olnud kunagi raha, tegin kõik ise ja mu idee oli "teen ise - ja saan oma lastele parema sünnipäeva tehtud, kui vanem, kes selle eest 10 korda rohkem maksab!"
Kus ma nendega käinud olen ... uisutamas ja kelgutamas, loomaaias, vabaõhumuuseumis, korra kutsusin kodaniku koju boffermõõkade tegemist õpetama ja lastega pärast larpama, veekeskuses, matkamas ja piknikul ... millest neil on tõesti soojad mälestused, aga mul on absoluutne täielik õudusjälestus oma laste sünnipäevade osas.
Ma võtsin vastutuse selle eest, et kõik oleks õnnelikud, kandsin selle ära - aga tulemus oli, et jälestan nüüd isegi mõtet mõne oma lapse sünnipäevast. Ainus tõsine põhjus mitte saada uut last on "tal tuleb ka sünnipäev ju!"
Aga noh, sünnipäev kord aastas - kannatan ära. Laps on seda väärt.

Mitte et ma kunstliku viljastamisega kuskile läheks hetkel - mul sai raha otsa. Elik "mitte praegu, vbla saab ikka mehega"
Ma ühe mehega korra suudlesin vahepeal.
Sa KURAT.
Mul on siiamaani tegemata postitus Lelo kohta (lühikokkuvõte: mõjutab küll, aga orgasmi ikkagi netu), aga see suudlemine õpetas mulle, et kehad on ka seksi juures ikka olulised. Ainult mõttega tegutsedes ei tule ÜLDSE sellist tulemust.
Põlesin kaks päeva takkajärgi, sest ta lihtsalt TUNDUS nii hea.
Aga noh ... möödas, möödas, onjo.

Oluline on see, mis on praegu. Ja praegu ma ei suudle jälle.
Mul on halb olla. Nõme tõbi!