Enne õhtut on VÕIBOLLA siiski natu vara hõisata

Taevale tänu, läks üle!
Jah, ma ikka veel nohun ja köhan, aga isu on tagasi, ind end füüsiliselt liigutada on tagasi, enam ei ole vaja 11 tundi und ööpäevas, saab jälle tööd teha (mitte et sunnin end ja siis toimetan kolm lauset LIIALDAMATA, nii vähe tegingi, ja tundsin, et RÄMEväsinud, apike), jääb ellu ka lõunauneta, EMAKE MAA, kui tore.

 Ega ikka enne ei ole sellist 100% kindlust, et kui keha on katki (nt haige), on vaim ka korrast ära. TEAN küll, et minuga käib see nii, aga ikkagi on alles takkajärgi selge, et hei! BAH! Muidugi oli mul vaimselt halb, kui haige olen, see on alati nii!
Väsinud või haige. ALATI halb.

***

Olgu, see oli eile.
Täna olen ma JÄLLE haige. Üks kord võite arvata, miks (vihje on alguses olemas).
OLI vaja esimesel päeval, kui elu jälle sees, minna jooksma, võimelda kodus, teha tööd, koduseid söögivalmistamis-koristamis-ja muidu neid ebaolulisi naistetöid, mida keegi ei märka. Ja kui tuli ärakukkumine, kukkusin vähemalt  ausalt - et saada tunni pärast üles aetud koera poolt, kes tahtis pissile, delegeerisin selle pojale, kes aga tahtis, et ma talle söögi soojaks teeksin seeaeg, minu pobin "tee ise!" ei mõjutanud isegi mind ennast enam (seda enam, et nad kohe õue ei läinud, vaid vedelesid teineteise käte-käppade vahel põrandal) ja tõusin.
Tegin.
Ta võttis kolm portsu ja kui ma siis kiitust kerjasin, et maitses, onju? ütles: "Mul oli lihtsalt kõht hästi tühi. Sa oled PALJU paremat toitu ka teinud."
Jai.

Uuesti läksin magama nii 3 paiku öösel ja nüüd valutab mul jälle kurk, nohu on saanud värskendust, köha on lahtisest jälle kinniseks läinud ja mida.
Hakkame jälle otsast pihta.
Nojah, milleks muuks ma koduseid käsimüügiravimite varusid siis täiendasingi, kui mitte selleks, et neid kohe ära tarbida.

Külmavärinad on ka. Krt, ma ütlen, on vaja enda osas siuke julmur olla, ikka kui jaksab, pinguta! ...
Och, vähemalt palavikku pole. Tühised 36.8. Kõik saab veel korda.
Ja see, et ...
et Queenist ja eriti Freddiest tuleb film, on ikka veel NII TORE.
Peaaegu sama tore, kui et mul on KOER.
Kui aga meelde tuleb, rõõmustan.
See on peaaegu, nagu oleks film minust, eks ole. Peaaegu nagu kompliment mulle.
Võtmata suud täis teemal "andekus" - ma tõsiselt ei salli seda sõna - täie rauaga elamises oleme me mõlemad üsna tegijad.
Või noh, tema oli. Minevikus.

(Sellel "ei tasu pingutada"-teemal: käisisin ja tegin vahepeal kätekõverdusi, sest ma ju teen praegu ettevaatlikult aint 35-40 korraga, see pole ju pingutus ega midagi. Mõistusega tean, et ei ole vaja, ei tasu, keegi ei armasta mind rohkem ja ei saa ma sellest õnnelikumaks, et rohkem kätekõverdusi teen, aga ikka on mul sees "kui suudad, tee!" Krt, kui pahane olen selle õppustvõtmise koha pealt. Kuidas jäin siiralt uskuma: et õnnelikuks saada, on vaja väga pingutada ja tööd teha.
Nüüd on igavene jama sellest automaatsest endatunnetusest "mul peabki paha olema, paha näitab, et teen õigesti" lahtisaamisega!)

Oot, ma võiks oma uued "maha äng" põhimõtted kirja panna ju ka =)

* tee, mida sa sügavalt sisemuses tunned end tahtvat (pealiskaudsed isud ei loe - ent neil kahel on kerge vahet teha, kui enda sisse vaadata ja seda sisemust tunnetada)
* teiste probleemid on nende omad, ära võta neid endale!
* kõigile ei SAAGI meeldida (aga seda ei tasu ka ihaldada, inimene, kel pole vaenlasi, ei ole järelikult eriti tõsiseltvõetav)
* maailm saab hakkama, seda ei tule päästa
* ja teised inimesed tahavad alati rohkem
* keegi ei hoolitse sinu eest, kui sa ise seda ei tee
* tegelt oled sa piisavalt, mis siis, et seda ei öelda