No selgelt võtab kasuvanemlus nüüd põhiosa mu tähelepanust

Kui ma olen kutsika emme (no selgelt olen mina tema inimene, see on kõigest näha ja eriti koomiline, kui ta magab, ma lähen korraks teisest toast midagi võtma, tuleb järgi ja sätib end seal magama, mina lähen muidugi tagasi ja ka Totoro tuleb tagasi ja heidab taas endises ruumis tudule), kas ma siis võin muudes asjades natu järele anda?
Näiteks ... maitea ... Ma ei tea. Ma ei teagi!

Mul oli ärakukkumine. See hetk, kus inimlapsega oleks vaja keegi appi kutsuda. Koeralapse sain lihtsalt oma pojaga koos koju jätta kedagi isegi oluliselt häirimata ning käisin ise ujumas.
Oot, tegelt võiks ka inimlapse pojaga jätta ju!
Ja korra, muide, käisin poes nii, et ta jäi jummala üksi (jah, ma ennevanasti arvasin, et võtan koera alati õue kaasa - aga kui nüüd tean, et ta juba nagunii üksi jätma pean, siis on kodu parem koht kui täitsa võõras poeuksetagune) ja ta võttis seda täiesti rahulikult. Magas elutoa ukse ees, kui koju jõudsin.
Jõgi on ikka veel ujumiseks piisavalt soe ja see poolteist tundi, mis omaette olekuks võtsin, oli oivaline.
Ega enne aru ei saanud, kui väga seda vaja oli, kui olin kodust juba 200 meetri kaugusel.

Totoro on täiega nunnu, aga temaga jalutamas käia on tõeline piin. Iga kolme meetri järel (liialdamata) jääb ta seisma, siis on vaja teda kutsuda, meelitada, tule-tule-tule, ja kui olen temast rihma kaugusel ees ja ta siis tõesti tuleb, ka kiita ja tunnustada.
Pooltel kordadel niisiis ei üritagi teda tänavale viia, kõnnime niisama omas aias. Siin ta on julgem, kohati läbib isegi 20 meetrit järjest seisma jäämata. Aga mu ettekujutus, et ta hakkab kohe koos minuga jooksmas käima, ma ei jookse ju korraga palju ja poolteist kilomeetrit on vaevu kutsikale isutekitamiseks paras, selgelt oli vale.
Samuti ettekujutus vananaistesuvel mööda linna hulkumisest ja uute kohtade avastamisest, kaika pargis loopimisest ning et lendav taldrik on hea mänguasi.
Totoro ei ole selline. Natukenegi.

Aga vbla kasvab veel.
3 kuud ei ole väga palju siiski. Ta on titt alles. See on väga näha näiteks sellest, et kui ta ära väsib, siis läheb rahutuks, tahab mängida, tormata, isegi haugatab paar korda (üldiselt on ta väga vaikne) - ja kui seda mängimist ja tormamist talle võimaldada, jääb pärast tundideks ja tundideks magama.

Huvitav, kas mul on midagi veel öelda, mis poleks seotud sellega, et mina, kutsika kasuemme.
Vist ei ole, see võtab kogu mu tähelepanu.

Näiteks nägi meid mõned päevad tagasi naabrinaine. Ja kui ma ütlen "meid", pean silmas mind ja koera (kuigi poeg oli ka tegelikult).
"Ta vist kasvab suureks?"
Kinnitasin seda.
"Noh, nagu hundikoer, mhmh."
Ma ei hakanud korrigeerima, et eeldatavasti märgatavalt suuremaks.
"No siis su jõud ei käi ju temast üle! Ohjah ..." Ja naabrinaine vasakule (oma korterisse) ära.

Jõud. Üle.
Jõud.
Mis ta PÄRISELT arvab, et ma jõuga distsiplineerin teda v? Et jõud on põhiline me suhtes, mitte armastus?
...
Ma isegi ei.
Nagu ...
...

Aga natuke olen pärisvanem ka. Mitte kasu-. Ja sellena alustasin kooliaastat kehalise kasvatuse õpetajale tema tööd õpetades. Mille tagajärjel (üks vanem avaldas mulle kirja teel veel toetust) tuleb nüüd lapsevanemate ja kooli juhtkonna ja õpetaja koosistumine ja arutelu.
Tema kiri ja minu vastus ka =)
Muude nimedeta kui minu oma.

Tere,

loodan, et kõigil oli tore ja teguderohke suhvi täis sporti ja, et see kanduks ka tundidesse edasi.
Nüüd väiksed meeldetuletused. Kehalise tund algab eel kellaga ja õpilased ootavad õpetajat aatriumi ukse juures, mis viib riietusruumidesse. Tundi ei hilineta 8-9 minutit(eriti imelik on see õpilaste puhul kellel riided puudvad ehk polegi midagi vahetada).
Tunnil on oma sisu ja tegevusplaan ja õpilasel on kohatu Nõuda pallimängu (eriti kui eelnev tunniosa on tegemata jäetud või riideid pole kaasas). Pallimäng on tore ja vahva aga see pole tunni kohustuslik osa.
Loodan, et edaspidi arusaamatusi pole ja tunnid sujuvad läbi üksteise mõistmise ja mänguliselt aktiivselt.

...


Triinu Meres 5.9 00:17
Mõtlesin, et ei ütle midagi, seda enam, et juttu on ka minu pojast. (Poja eesnimi) koju tulles oigas sel teemal, et mis mõttes iga hilinetud minuti eest 300-meetrine ring ja wtf.
Aga samas on kehaline kasvatus mulle väga hell teema. Ma olen sellest palju mõelnud ja minu kokkuvõte on, et kui ma rõõmustan keskkooli lõpu üle, sest ENAM KUNAGI ei pea ma pikka maad jooksma (nüüd olen innukas jooksja) ega palli viskama (selles olen endiselt hale), kui ma kooli lõppedes rõõmustan selle üle, et ma kunagi enam sporti ei pea tegema, on järelikult midagi õpetuses VÄGA valesti läinud.
Alles kui armusin spordifanaatikust kutti, kes ühtlasi oli väga kannatlik treener, sain aimu, et trenn võib olla mõnus ja tore.
Nii et kirjutan, mida mõtlen..

Elik.

Kehalise kasvatuse MÕTE on minu arust näidata, et kehaline liikumine on tore. Aine MÕTE on, et inimesed-õpilased liiguksid, liiguksid tundides, ent saaksid ka teadmise, et liikuda on mõnus. Ei istuks ainult paigal, arvates, et paigalistumine tore, liikumine vastik.
Et lasta inimestel aasta otsa tundides palli mängida oleks kõrgharitud spetsialisti väärkasutamine?
Ma ei tea, mida kehakultuuriteaduskonnas õpetatakse, aga ma tean, mida mina kehalise õpetajalt ootan.
Ma ootan, et ta arglikemate õpilastega räägiks ja julgustaks nad midagigi tegema. Et ta neile, kellele pallimängud ei meeldi (minule lapsena meeldis ainult jalgpall, sest seal ei pidanud palli VISKAMA), leiaks midagi muud toredat, mida liikudes teha. Et ta annaks vaheldusrikka liikumise ülesandeid, aga hoiaks need kõik leebed ja toredad. Et ta hoiaks lapsed liikumas mängudega ja uusi võtteid õpetaks nende sees. Et ta ütleks neile, et on ok mitte osata, koolis ollaksegi õppimiseks, ja kui nad ei õpi sel konkreetsel alal paremaks (vt mina ja palli viskamine), öelda, et ka see on ok, ei pea kõike oivaliselt tegema, tähtis on üldse teha, üldse proovida. Et ta neile, kes ei taha karjas teistega asju koos teha, soovitaks individuaalalu, omaette jooksmine või jõusaalis kangutamine on ka hea ja isegi meditatiivne tegevus. Raske on kõigil korraga silma peal hoida, kui osad mängivad palli ja osad jooksevad metsa all?
Noh, ok, eks tuleb siis tunde ja tegevusi vaheldada.
Aga. Mõte peaks olema, et õpilased annavad oma parima. Jah, mõni teine viskab-hüppab viis korda kaugemale, jookseb viis korda kiiremini, teeb 7 korda rohkem kätekaid - suva.
Tähtis on anda OMA parim.

Kui lapsed juba tund aega aktiivselt füüsiliselt liiguvad, on hea. Kui see neile meeldib ka, on 4 korda parem. Aga rangus ja "sport on tähtis valus raske asi" -suhtumine ei ole küll ühegi õpilase huvides:

Head!
Triinu Meres