Lapsed panid mulle (s.t. päkapikule) esimese advendi eel lõksu üles. Lauajala ja toolijala vahele põranda lähedale tõmmatud nöör. Väga nutikas. Kuna ma hiilisin susside poole pimedas, komistasin sinna loomulikult otsa. Aga nemad magasid nii sügavalt, et ei märganud midagi. Vedas.
Võin kõigile soovitada hilissügisel loomaaeda minna. On nii palju maju, kuhu külma ilma puhul sooja minna (troopikamajad ja elevandimaja ja putukanäitus), ning kuna sel ajal saab loomaaias olla pimedani (pimedaks läheb juba kell pool 4, eks ole), on ööloomad erksad ja liikuvad. Seekord nägime näiteks, kuidas tiiger ja lumeleopard läbi puurivõre üksteisega tülitsesid. Ega peale urisemise suurt muud möllu ei saanud, aga seda, et lumeleopardi hääl on tiigri omast hoopis lõrisevam ja valjem, saime teada küll.
Ja näha, kuidas ühel pool võret seisis tiiger hajameelselt tagajalgadel, samas kui teisel pool rippus lumeleopard esikäppadega võre küljes.
Hakkasin kohvi jooma. Võib võtta ka kui märki täiskasvanuks saamisest. Ja mulle hakkas Actimel maitsema. Võib võtta ka kui märki lapsikusest.
Olen peale igaviku kestnud haigust jälle jooksmist üritanud kolmel korrakesel. Hästi ei mäletagi, millal viimati nii hädise ja jõuetu kiirhiilimisega (kes ei kujuta ette, mida termin tähendab: kiirhiilimine on selline jooksmine, kus jalad on liiga jõetud tõusmaks maast normaalsel boing-boing põrkaval moel, ja liiguvad aeglaselt ning ettevaatlikult nagu multifilmihiilijatel) tegeldud sai. Lisaks mõjus pikk paus ka hellale pahkluule nii, et too valutas alailma ilma mingisuguse pingutuseta.
Muidu oli nii, et valutas natuke aega pärast pingutust, aga muidu üldse mitte.
A selle eest on kaal alla läinud. Kahtlustan lihaste kärbumist laisa elu toel, mitte midagi positiivset.
Päevad on nii lühikesed ja teha nii paju!
Aeg-ajalt imestan, kust võtavad inimesed, kes tööl käivad, selleks aja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.