Lähedane Sugulane andis Terevisoonile intervjuu.
Ei tahtnud anda, aga ei osanud end välja ka keerutada.
Intervjuul polnud tegelikult häda midagi.
Täitsa tore oli.
Siis tuli "Postimees". Lõikas meelevaldselt ühe lõigu räägitust välja ja viskas oma netiversiooni üles. Koos väärinformatsiooni sisaldava nupuga seal juures. (Tegelikult oli juttu hoopis üsna konkreetsetest olukordadest, mitte mingist Üldisest Üksikvanema Lapsest, kes on konfliktne ja hädine ja õnnetu.)
Järgnes muidugi nii avalik kui Sugulase personaalsesse mailikasti suunatud sõimulaviin.
Midagi teha ka ei oska siukses olukorras. Kaebad kohtusse, siis mõnitavad sind oma lehe külgedel rõõmsalt edasi. Muidu vähemalt unustavad varsti ära.
Teate, et mu Lähedane Sugulane on ise ka üksikema olnud..? Minust, eks ole, rääkimata.
Jube on sealjuures see, et praktiliselt kogu info, mis meieni jõuab, käib läbi sellise filtri.
Elik siis sõela, mis võtab inimese jutust välja esialgse mõtte ning riputab sinna külge mingi uue, võimalikult võika idee.
"Postimeest", ühesõnaga, ei saa ikka ka üldse enam lugeda =(
Vaatasin netist originaalsaate ära peale artikli lugemist ja efekt oli halvas mõttes tugev. Tõesti hämmastav, "Postimees" on ennast ületanud. Väga kahju, sest intervjuu oli ilus ja "Postimees" oleks võinud sellest õppida, oma vigu parandada(seoses üksikvanema õnnetu lapse jutuga), mitte asja hullemaks muuta.
VastaKustutaIgatahes saatsin suures meelehärmis peatoimetajale kirja antud psühholoogi kaitseks, sest tema sõnu on väga valesti esitatud.
Oi. Kui ma täna kasutasin möödaminnes fraasi "minu psyhholoog", kysis töökaaslane, ega see juhtumisi Su Lähedane Sugulane ole. (Ei olnud.) Mõtlesin, et ei tea, kas olete kuidagi soetud. Seotud. Setud. Misiganes. Sõnad suus sassis ja näpud kylmakohmas.
VastaKustutaPealkirja lugedes kyll seda meelde ei tulnud. Mõte oli hoopis "Mhmh, ma tean jah, aga mispoolest seekord?".
Eks selle jama taga on mitu faktorit. Yks on see, et juba ERR tegi ilmselt pikast jutust lyhikese väljavõtte. ("Ilmselt" seepärast, et kui ma töölt pool yksteist õhtul koju jõudsin, ei jaksa ma enam yhtki saadet vaadata. Sorry.) Miks nad just selle aspekti valisid, ei oska ytelda. Midagi nad nähtavasti valima pidid, uudisel on teatav mõistlik mahupiir.
Järgmiseks refereeris neid Postimehes keegi, kellel on omakorda kõrgemalt etteantud piirid ja teisalt ajakirjanduslike kokkulepetega paika pandud refereerimismaht. Teoreetiliselt viib see selleni, et mõnd allikat tohid sa tsiteerida yheainsa lause jagu (olgu see kui pikk tahes), mõne aga võid tervenisti oma sõnadega ymber jutustada, kui yhtki algupärast lausejuppi ei kopeeri. Totter muidugi, ent niisugused need reeglid on.
Liidame sinna uudisetreialite igapäevase konveieri (ma ei tea Postimehe mahte, aga 15-20 lugu päevas on veebitsuradele täiesti tavaline koormus) ning ongi käes olukord, milles õnnetuste kohta kysitakse mitte "kas?", vaid "millal?". Aga nagu teada, pole laevadel aega ymber pöörata, kui keegi vette kukub. Pime ja kylm ja laine ja... Teadagi. Täiskäiguga edasi.
Ise pyyan inimestele mitte liiga teha, ent pole sugugi kindel, et see mul alati õnnestunud on. Siiani pole siiski väga nurisetud, v.a kommentaatorid. Ent nende meelest on autor alati kits, olgu jutt siis millest tahes.
Kord tuttav ajakirjanik kurtis, et täna kästi intrvjueerida ja kirjutada ühest sportlasest teatud negatiivses võtmes. Terve õhtu kurtis kui halb tal sellest on ja kuidas see sportlane küll kirjutatule reageerib. Artikkel ilmus ja kaks päeva hiljem kohtasin ajakirjanikku taas. Küsisin, kas spotrlaselt on ka mingit tagasisidet.
VastaKustuta"Mis sportlane? Ah see... Ei tea, see oli nii ammu."
Selline vist ongi ajakirjanduskonveier tegelikuses, Oop? Kui viitsid, kirjuta oma blogis.
oop'i jutust saab järeldada, et pole parata, kui juba nõustusid 1 kohas 1 intervjuuga, siis on täiesti loomulik ja seaduslik, et iga meedium võib sind seopstada oma ideede ja ettekujutustega, teha sinust avaliku arvamuse peksukott ja nii sinu personaalse kui ka ametikaaslaste kuvandi tappa. Ajakirjanikul vaja ruttu nupuke treida, põnevalt ja väljakutsuvalt sõnastada ja rahvale ette sööta. Ei mingit muud muret, kui formaadile vastavus, sõnad kokku lugeda ja korras!
VastaKustuta(samasugust saatust jaganu)
Nojah, mulle lihtsalt ei meeldi, kui inimesed võtavad endale ülesandeid, mis käivad neil täielikult üle jõu(st. ebaprofessionaalsus häirib ja kui inimene ei saa oma konveiertööga normaalselt hakkama, siis otsigu uus amet). Antud juhtum võib olla erand(optimistina ma seda loodangi), aga seda enam tuleks sellele tähelepanu pöörata ja asja kuidagi parandada.Eesti Ajalehtede liidu koduleheküljel on Eesti ajakirjanduseetika koodeks üleval: 1.4 "Ajakirjanik vastutab oma sőnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud vői eksitav informatsioon".
VastaKustutaNo ei tohiks päris ükskõik olla, mida rahvale ette söödad.
(Veebi)ajakirjanduskonveierist olen juba korduvalt kirjutanud, aga kyllap võib sellest kirjutama jäädagi. Võtan siis varsti taas ette ning kui meeles on, poetan ka siia lingi. Jälgige reklaami.
VastaKustutaJuhuks, kui keegi aru ei saanud, ytlen otse välja: ma ei õigusta asju, mis mulle endalegi ei meeldi; ma ainult kirjeldan nende toimemehhanisme, mida enamik inimesi lähedalt ei tunne. Arvaku või järeldagu siis igayks, mis tahab.
Mis puutub tellimuslugudesse, siis suurtes päevalehtedes ma neid näinud ei ole. Ei ole ka kuulnud kedagi neid mainivat või kirjutavat. Artikleid kallutavad autorite ja toimetajate endi eelarvamused, ahtavõitu silmaring ning kõige tavalisemat sorti rumalus. Vandenõuteooriad on lõbusad, kuid ylearused.
Tõsi, pisemates uudisekanalites kipub kyll ilmuma silmatorkavalt positiivseid kirjatykke. Aga need tulenevad enamasti sellest, et väikese käibe korral on iga kliendi säilitamine tähtis. Igayks saab aru, et kui kriitika kliendid laiali peletab, pannakse pood kinni ja kõik jäävad tööta. Idealismiga tegeldakse väljaspool tööaega.