Edevuse katk 2

Kunagi, kui ma olin noor, arvasin ma, et ilu on võti.

Mu ema ei olnud kohe kindlasti üks neist hulludest vanematest, kes rõivastavad oma naissoost järeltulijad roosasse pitsivahtu. (See kurvastas mind muide väga.)
Mu isa nõustus suurema nurumiseta mind kaklema õpetama (noh, ega ta väga kaugele ei jõudnud, aga ta vähemalt alustas).
Nad mõlemad armastasid jalgsi käia, süüa teha ja kandsid toona kodus põhiliselt teksasid ja velveteid ja ruudulisi särke, ning keegi ei kutsunud mind pisikeseks printsessiks vms.

Ja ometi olin ma veendunud, et ilu on üks olulisim võti eluõnne saavutamiseks.

Veel kuskil 25 eluaasta kandis uskusin siiralt, et kui ma oleksin ainult 6150 g ilusam (5 kilo kergem, kolme varjundi võrra kuldsema nahaga, veidi paksemate ning pikemate juustega jms) oleksid kõik minu probleemid vuhh! kadunud.
Mul ei olnud raha, mul ei olnud tööd, mu kallim oli kogu aeg murelik ja tige, tema laps ei suutnud mind omaks võtta, minu laps oli kah kogu selle armuvärgi sees kuidagi lohakile jäänud, tulevikuplaan üldse puudus, minevik haukus nagu koer kandadel - ja kõik see muutunuks olematuks, kui ma ainult olnuksin piisavalt ilus.
Ega ma isegi ei mõelnud, kuidas.
V-o nii, et siis armastanuks kallim mind veel rohkem ja ainult minu lähedalolust piisanuks, et teda helgeks ja rõõmsaks muuta, siis olnuks tal huvi ning mahti oma last minuga harjutada ja ei oleks esinenud mingit armukadedust, kui mina meie mõlema lastega tegelesin. Raha kui selline oli (ja suhtkoht on) üldse ebaoluline üksus ja kokkuvõtteks, rohkem ilu => rohkem armastust => kõik tehtaks selgest imetlusest minu eest ära ja olekski probleemid lahendatud. Olnud.

Ja kui mul ka polnud kallimat (veidi varem, hiljem hakkasid asjad dramaatiliselt muutuma) arvasin ma ikka, et rohkem ilu => uus äge kallim => armastus => elu tähtsaim asi on paigas ja ülejäänu oleks ainult detailid, mis ei loe eriti.

Ühesõnaga, ilu (ja armumine) lunastab kõik.

Võiksin tuua veel pika rea näiteid oma ebatervest iluteemalisest mõtlemisest, aga ei tasu vist vaeva. Iva on juba ära toodud.

Kust see kõik pärit oli? Kas minu lapsepõlv oli täis Barbie-nukke, Disney printsessimultikaid ja moeajakirju? Ei olnud! Ma olen kõigeks selleks liiga vana. Minu lapsepõlves olid raamatud ja õues mängimine ja Leopold ja lauamängud ja pikad jalgsimatkad ja unustamatud suvised rannaskäigud ja isegi üks nõder kolmest lauast onn puu otsas. (See kah naabrite aias, sest meie aias polnud sobivaid puid, aga oli karm vanaisa.)
Tõeline lapsepõlv!
Ja raamatud.
Mhmh.

Aga seal raamatutes!
Emake maa appi!
Mina lugesin klassikalist kirjandust. Umbes pooled minu teadvusse ahmitud leheküljed aastast 1986 kuni umbes aastani 1994 olid pärit teostest, mis kirjutatud enne aastat 1920. Ja mis te arvate, millise välimusega olid kangelannad igas pagana enne 1920 aastat kirjutatud raamatus, mis ei olnud Jane Eyre? (Rääkimata sellest, et lõpuks jõudsime me ka tolles raamatus järeldusele, et Jane oli ka päris kena tegelikult.
Või siis, et nii koledat naist saab armastada ainult pime mees. Misiganes.)

Mis mõttes on ilukultus kuidagi tänapäevane nähtus ja õnnetud kõhnad modellid ajakirjades rikuvad tüdrukute endapilti ja enesehinnangut?

Ma ütleksin, et "Kolm musketäri" rikub seda endapilti ning enesehinnangut täpselt sama edukalt.
Ja tegelikult ei ole asi üldse ainult tüdrukutes!
Ka d'Artagnan oli "peenejoonelise näoga" ja Ahtosesse armusid kõik naised hoobilt, Porthos oli nägus ja suur ja edev ning Aramisest me üldse ei räägi, eks ole. (Ahhhhh.... Aramis..!)
Ilusad mehed ja ilusad naised olid raamatutes paremad, edukamad, armastatumad, silmapaistvamad jne jne jne.

Ilu kui edu alus.

Vahel oli raamatus ka mõni, kes polnud nii ilus, aga see-eest sihikindel. Lõpuks läks tal ikka ühel või teisel moel sitasti. Õnnelikud lõpud olid ette nähtud ainult ilusatele.
Vahel läks ilusal tegelasel ka kehvasti. Nimelt siis, kui ta oli õel ja armutu. Siis võis nukralt ohata: "Saatus andis neile nii palju! Ja vaadake, kui vääritult nad oma ande kasutasid!"
Vähemalt jätsid nad järele ilusad laibad.

Alles nüüd, vana naisena, hakkan sellest ajupesust toibuma.
Saan lausa aru, et ilu ei olegi midagi muud kui ilu. Mööduv, muutuv, mõnel õhtul eredam, teisel hommikul tuhmim... vahel saab võtta terviseindikaatorina.
Ei tee ilu kedagi õnnelikuks. Ei anna isegi seksi. Ei teeni raha ega korista tube. Padaje panna, ühesõnaga, ei saa.

Aga sellegipoolest arvan ma IKKA, et oleksin kuidagi parem inimene, kui oleksin 6150 g ilusam.

Äkki ma sain neist vanadest raamatutest mingi ajunakkuse ja sellest ei saagi terveks saada enne 64 aastaseks saamist?
(S.t. ma olen optimist ja loodan, et kunagi ikka saab terveks saada.)