Sõrmeotsi riivates

Täna ma unelen.
On selline öö.

Räägime... ah, ma tahan rääkida rahust. Muidugi mitte sellest, mis (asjaolude meeldivas seisus) valitseb riikide vahel ja sisaldab kokkulepet, et ei tapeta üksteise inimesi (oma inimesi võib rahu tingimustes mõnel pool üsna palju tappa).

Täna öösel räägin ma sellest rahust, mis on sees.
See veeklaasi tüüpi rahu, see kivi moodi rahu, see, mis on mõnel pool ihaldatuim meeleseisund. Oh, anna mulle rahu, luba mind rahusse, jätke mind rahule!
Meelerahu.
Hingerahu.
Jah, seesama.

Mul vahel on seda pihutäite kaupa, sellisel puhtal kristalsel käesoojal kujul. See näeb välja nagu läbi nurgeti lõigatud klaasi murduv valgus või päike külmal päeval läbi hägupilve kumamas.
Ning see tundub hea.
Aga kui see on möödas - ja see läheb alati mööda - siis... Siis ma ei igatse selle järele.

Rahu, see on hauakoht. Vool näib peaaegu peatuvat. Jahe vesi hällitab, lõhnab suvise kaldamuda ja roheluse järgi, kusagil seal all elab Saladus (kas saladus on ohtlik? On see hiidvähk sõrgadega, mis haaravad nagu tangid, aga on teravamad, nii palju teravamad? On see Vete-ema oma pikkade roheliste juustega? On see uppunud aare või lihtsat suur kivi, mille vastu sa lööksid ära oma varbad, kui püüaksid eksikombel tema kohal end veepõhja uputada?), ja kui lebada selili kesk hauakohta, kõrvad vett täis, ei kuule midagi peale kauge voolu kumina - või on see hoopis vee laul, jõe unelev ümin?

Aga kui sa ei liiguta ei kätt ega jalga, viib vaikne vesi sind salakesi kivideni, ikka pea ees, alati pea ees - ning ärkamine on valus.
Kui sa liigutad, kui sa hoiad end seal tahtega, meelega - siis võid hauakohta pidamagi jääda.
Alatiseks.

Ainult et - mis saab siis ülejäänud jõest?

Mina, mina olen unistaja, ja muidugi tahaksin ma teada hauakoha saladust. Taevas on sinine ning vesi tume ja mina seal vahepeal, ma võiksin oodata ja kuulata ja ükskord peaks ju saladus end ilmutama!
Aga siis ma näen kedagi eemal kividele ronimas, näen teda käte jõul kärestikus rippumas, vesi kahel pool kohisemas, ja kuulen tema häält - ja siis, siis ma ei saa enam paigale jääda.

Tahan ka kärestikku.

Muidugi on kärestikud ohtlikud.

Aga hauakohas pole naeru. Hauakohas pole mängu. Kellegi juuksed ei lehvi kui tume veepiisane kardin ja ainus, mis võib sind puudutada, on sillerdav pimedus su all - või ehk ka vesikupuvarred. Aga pimedus ja saladus saavad meid lõpuks kätte nagunii. Vesikupuvarred aga...
Teate, mulle meeldivad käsivarred rohkem. Pole nii libedad.

Ja nõnda ronin ma kogu jõudu kokku võttes üle kivide kärestikku. Tühja neist libedatest vetikatest või limast kividel! Ja mis siis sellest, et vesi on seal külm, palju külmem kui võrendikus. Et mõned kivid on teravad. Et ma olen vahel, ma olen juba kukkunud ja vool on vedanud mind mööda kive, kuni küljed on sinised ja huuled verised.

Kui sa ei käi läbi kärestiku, ei jõua sa iial jõge mööda edasi.

Ja inimene, tema ei ole paigaloom. Tema on kasvanud, uidates oma saagi järel mööda savanni, tema väidab vahel, et elu on nagu jõgi (kulunud kujund, ah?) ning kasvab paigale jäädes samblasse nagu kivi.

Kui sa ei õpi mängima teravatel kividel, võid üldse mängimata jätta.

Ma armastan pehmust. Ja sammalt. Sammal tundub nagu ammu enne inimest loodud padi, roheline lapsepõlv õõnes puu ning kivivarega, ja aeg.
Ja ma armastan hauakohti.
Ja päikese kuma läbi pilvede.

Aga ma tahan ka rõõmust nutta. Tahan tunda, kuidas hurm võtab hinge kinni. Kuidas kogu keha tuksub rütmiga kaasa. Kuidas kõhust võtab õõnsaks, kui su jalge ees on kuristik ja tuul tantsib su ümber ja sosistab: "Võid kukkuda - aga võid ka lennata!" Tunda, et täna ma oskan lennata. Lennata.
Ja selleks kõigeks on vaja kiiret voolu, külmi tähti, raevupunaseid loojanguid ning mõnikord ka natuke uppuda.

Jah, muidugi võib see tähendada, et sa uppudki seal kivide vahel edasi lohisedes, valudes ning hirmuga. Ei jõua kätt ette panna ja järgmise kivi vastu paiskumine lükkab kurku kolm hammast, jõuad käe ette panna - ning hoop paneb selle hetkeks tuimalt kirvendama, ning rohkem sa seda enam endale kaitseks ei tõsta, sest mõranenud luu teeb liiga suurt valu.
Ning edasi, edasi on ainult üks magusa metallimaitsega abitu rabelemine kuni - sa ei saa enam kunagi teada hauakoha Saladust.

See ongi kärestiku õigus ja ilu. Olla ohtlik.
Ohuta pole erutust.
Erutuseta pole eredust.
Ereduseta pole - elu?

Kui rahu minust välja valgub, igatsen ma tema järele väga harva.
Tule, sõber, mängi minuga kärestikus!
Pehmelt, leebelt, rahulikult. Esialgu. =)