Nagu nuga vööl

Hoiatus: tegu on ilukirjandusliku tekstiga, mille ma panin üles, sest mul on lihtsalt niiiiiii hea meel, et ma ta valmis sain.

Ma ei ole eriti äss loolõpetaja.

Kes ei viitsi juttu lugeda, teavad nüüd, et ei tasu järgneva lugemisega vaeva näha.

Sel talvel juhtus nii mõndagi.

See on säärane kaval väike lause, ah? Haarad sa sellega siis paar põlenud templit, 6 erineva kaalu ja langenute arvuga lahingut ning suure tapatalguga lõppenud verepilastusliku pruudiröövi Vesilikkude Perekonnas (sellised asjad ei lõpe kunagi hästi), või siis saladuslikult kadunud luuavarre, Aislini pere kolmikute sünni – kõik jäid ellu, imetegu! – ja Gòali-nimelise arusaamatutel asjaoludel lombakaks jäänud hobueesli kuskil mägikülas, ikka on kõik õige.

Sa võid iga talve kohta öelda, et „juhtus nii mõndagi“.

Ja ikkagi – sel talvel juhtus nii mõndagi, juhtus kõik see ning palju rohkemgi. Aga kui ma pean välja valima ühe loo, siis oleks see lugu noorest isandast, külamehest ja ....

Vaadake, Kuuevallas lähevad sõjad mägedest mööda. Üleval mägedes ei ole midagi peale lume, hallasambla, kivide. Noh, ja mägirahva, männipuu ja kitsede samuti. Räägitakse muidugi, et mägede südames leidub kullasooni, aga kuni keegi pole leidnud kulda kusagilt mujalt kui Kullajõest ja kuumalt Oileáni saarelt, seni võid uskuda või mitte, aga mägedes lihtsalt ei ole suurt midagi, mille nimel sõda pidada.

Ning mägedel on oma loomus ja seadused, mida tasandikurahvas ei mõista. Nii et tark isand sinna ei roni ning tark emand oma isandat sinna ka ei aja.

Üleval mägedes ei teata tasandiku sõdadest sageli midagi.

Aga mägede külgedele armastavad tasandikurahva maaisandad oma losse ehitada.

Ja kuigi need on mägede kõvast kivist, kõrgid ja kõrged, ei ole ükski kindlus vallutamatu.

“Me peame sooja saama, isand,” pomises Joonet ja lükkas punakas nahkkinda käega heledad kahlud lamava mehe silmadelt kõrvale. “Külm ei lase verd liikmetes kiiresti ringi käia, liha haava ümber sureb ära ja muutub mustaks. Mees sureb. Mu isa oli mägedest pärit, ma tean.”

Jäärulinna Valdar ei vastanud midagi. Ta värises ning tema teadvus uitas ärkveloleku ja teadvusetuse pimeduse vahel, sest haavapalavik püsis kõrgel – kui kaua juba? Sestsaati, kui nad olid roninud üles Kellamäe Kitsenõlvast, võinuks Joonet hetkekski järele mõtlemata öelda, aga Valdar ei küsinud.

Ta värises. Mõõgahaav küljes, mille ta kaljuseina mööda üles ronides uuesti lahti oli rebinud, ei olnud uuesti õmmelduna enam puhtalt paranenud. Haava ümbrus oli paistes ja punane ning tulitas, piinas, painas. Valdar värises, hoolimata oma vöömehe kasukast, mis tal seljas oli, nägu külmast ja palavikust õhetav, mõte uitamas kes-teab-kus.

Mõistagi, neil oli õnne, et nad üldse elusalt üles välja jõudsid. Kitsenõlvak kujutas endast teed, aga ainult neile, kes seda tundsid. See oli mägilaste tee.

Joonet oli sealt ainult mõned korrad käinud, paarikümne aasta eest. Tema ei olnud Vàihras ega üldse mägedes kunagi elanud, aga tema mägirahva hulgast pärit... olnud (ta oli surnud, nüüd oli ta surnud mõõga või tule läbi Aluse karmis kantsis nagu nii paljud teised), tema mägirahva seast pärit olnud isa, kellelt ta oli saanud oma karedad mustad juuksed ja samasugused karedad mustad silmad, oli ta oma vanemate kogukonda kaasa toonud. Kui peres toimusid Suured Peied või muud tähtsad sündmused tähistamisele tulid, palus isa end oma isanda käest vabaks ning viis oma segaverd pojad mägedesse.

Kord Suurte Peiede ajal olid nad Vàihrasse lausa kuuks ajaks jäänud. Ja siis oli isa Joonetile, kes muidu oli ju lauskmaanaise poeg ja seega lauskmaarahva mees, ka pisut mägede kunste ja teid õpetanud.

Oli õnn, et ta oli seda teinud.

Tol esimesel korral läksid nad isaga muidugi ülevalt alla, mitte alt üles. Ja tookord ei olnud ühelgi ronijal kämblalaiust raiumishaava vasakus küljes ega ka noolehaava käsivarres. Keegi ei kandud laubal sidet mälestusena riivavast terast, mis ta verest pimedaks oli teinud.

Jah, neil oli õnne, et nad elusalt üles välja jõudsid.

Mõistagi, neil oli ka õnne olnud, et nad Aluselt elusalt tulema said.

Kuidas leegid kaugusest vaadates torni kivistest laskevadest välja olid löönud..!

Jäärulinna linnaparuni poeg oleks Kasevallale olnud pantvang, aga mitte nii väärtuslik, et oma elu säästmises kindel olla. Nad oleksid võinud Valdar Hõbehüübi ka pea jagu lühemaks teha, hoiatuseks kõigile linnaparunitele, kes arvasid, et ka Väike Perekond nagu Hüübid võib julgelt tegutsedes suureks saada.

Oh, mõistagi, neil oli väga palju õnne olnud.

Joonet hoidis kätt oma isanda kuklal ning jootis talle ettevaatlikult vett, mis vöömehe jaki all rinnal rippuvas lähkris kenasti vedelas olekus püsinud oli. Valdar jõi kohmakalt ja tõstis siis hallid silmad, udused, aga siiski käskivad. “Sina ka! Muidu sa ei jaksa mind edasi lohistada. Joo!”

Joonet noogutas ja hoidis pudelit oma huultel, paar korda kuivalt neelatades. Keel sai niisutatud, aga tal polnud veel nii suur janu, et poleks võinud joomisega järgmise puhkuseni oodata.

Valdar oli liiga haige, et pettust märgata. Kollakad habemetüükad tema näol tundusid tumedad, nii kahvatu oli noore mehe nägu sealt, kus külm polnud seda punaseks näpistanud. Ja ringid tema silmade ümber olid sügavlillad, nagu oleks teda sinna löödud.

Joonet surus pudeli külili lumme ning lükkas sinna pihuga lund. See võttis pisut aega, sest hanged olid väga värsked ning kohevad, aga ta oli lumekorjamises juba kogenud. Valdar vajas vett peaaegu sama hädasti kui soojust.

Pudeli libistas vöömees rinnale, kuue alla, särgi peale. Polnud mõtet endal nahka maha võtta, vesi tema ihule nii lähedal nagunii ei jäätu. Sulges jakipöörad – oma kasuka oli ta andnud isandale, kes seda ilmselgelt rohkem vajas – märgates alla vaadates, kuidas härmatis tema hõreda habeme hõbedaseks oli värvinud.

“Nagu tarkmees,” mõtles ta endamisi, ning muigas veidi pruunide lõhenenud huultega pruunis näos. Tuleval aastal oleks ta mägirahva arvestuse järgi täismees, 44 talve täis. Aga lauskmaal käisid asjade teistmoodi: seal oli ta mees olnud üle kahe tosina aasta, nii et küllap ei või ta kaevata, kui see talv peakski tema viimaskes jääma.

Ta mõtles, kas Ellerhein kaebab, kui ta tagasi ei tule. Vaevalt küll. Naine saab hakkama, see on naiste loomuses. Ja tema tütred, nemad õpivad samuti mitte kaebama.

Aga kui ta ka surema peab, enne tuleb tal isand Valdar kuhugi sellisesse paika viia, kus too võiks oma haavast paraneda. Ning ta peab Jäärakusse sõna saatma. Perekonna lastekandjatel ja paruniemandal endal (rahu isandaga!) on õigus teada, kus ja mis seisundis nende verd hinged on.

Jakk, villane kuub ja särk - ning muud naha ja külma vahel ei olnudki. Aga kuigi Joonet, Valdari vöömees nende lühikese paigalpüsimise vältel külmast lausa vappuma hakkas, ajab noorparuni edasiaitamine ta küllap varsti jälle higiseks.

See võib väga hästi olla tema surm, aga enne, enne viib ta oma isanda varju alla.

Väga tõenäoliselt olid nad kõik võimalikud jälitajad kannult kaotanud.

Valdar oli jälgi katnud nagu oleks ta selleks sündinud, iseennast ja teda pagedes armutult takka sundinud. Parunipoeg oli sõdalaseks kasvatatud, kuid jahimehe hingega. Poiss suutis ronida kui kaljukits. Tõega, see noor mees ei kohkunud kunagi vaeva ega väljakutse ees tagasi, polnud kohkunud sest ajast saati, kui ta 7 talve täis sai. Kui ta nüüd haavapalavikku sureb, on see selge raiskamine.

Nad hüüdsid teda Hõbehüübiks ta heledate juuste järgi.

Nüüd oli mütsi alt paistvad juuksed tõesti hõbedased. Härmatisest. Samuti kui pügamata vurrukarvad nina all.

Neil oli vaja soojust. Kuigi Joonet oli Kellamägede verd, ei tundud ta seda kohta palju rohkem kui tema noor isand. Ta aimas uduselt, kuhu kanti jääb Vàihra, lootis, et mägirahvas ei sega ennast tasandiku sõdadesse ega müü Jäärulinlast Kasevallale maha.

Ning kui ta sellega riskida ei söanda (kas ta tohib sellega riskida?), peab siin ju ometi olema jahionne.

Jahionn oleks piisav.

Tal ei olnud kavas lasta Jääraku noorparunil siia lumme surra, eriti mitte nüüd, kus nad juba nii kaugele jõudnud olid.

“Selleks vöömehed ongi,” mõtles Joonet omaette, “nagu nuga ja kukkur ja kott su vööl, olemas ajaks, kui neid vaja läheb.”

Ja pealegi, poiss meeldis talle.

Valdar oli inimeste vastu lahke, ei lobisenud liialt ja isegi kui ta oli veidi ülemäära julge, oskas ta ka külma pead hoida.

Kuuevalla hinnatuim sõdalasvoorus. Külm pea.

Nüüd oli tema laup tuline ning nahk tundus külma ja kuuma vahel lausa põlevat.

“Leebe lehm, raisk, ja tema sõnnik!” pomises Valdar madalalt, kui vöömees ta jalule vedas, pressis hambad kokku ja hingas kiiremini.

“Ära teota jumalaid, isand” vastas Joonet, ning lisas, kui noorparun teravalt sisse hingas,“ja ära naera!” Valdar oigas. Hoiatus naermise kohta tuli liiga hilja. Tema külg ning kõht ning kogu sisemus otse põletasid. Aga ta tõstis oma abilise vasaku õla küljes rippudes siiski jalgu, ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.

Ülemäära julge, jah, mõtles vöömees. Aga visa.

Sliaben vaatas lõkse üle. Ta ei olnud väga hea kütt. Väga halb ka mitte. Aga ta oli järjekindel ning laia haardega, sest tal oli plaanis kevadel naisele minna ning tahtis pruudiperre ka midagi kaasa viia.

Oda ning vibu olid tal kaasas pigem selleks, et head õnne mitte kaotsi lasta, aga paelad olid tema relv ja sinna jäävad linnud-küülikud need, keda ta tõemeeli koju viia lootis.

Noor mees sumpas oma karvaste lumesaabastega järgmiste püüniste juurde Vanameheseedrist veidi ida poole, ja tõesti, seal oligi tedrekana lingu läinud. Veel elus, veel rabeledagi jaksav, kui nooruk ta õhust kinni püüdis ning kiiresti vaguraks tegi.

Siis painutas tüve uuesti alla ja puistas laiali uue pihutäie sööta.

Linnud olid vahel väga rumalad.

Sliabeni käed, mis sooja sulise kaela kahekorra käänasid, olid pruunid ning lühikeste kandiliste küüneplaatidega. Tema paljudesse patsidesse palmitud juuksed mustad nagu tema rahval ikka, ning nina lame. Ta ei olnud väga hea kütt, aga kuna ta oli ka vaid 17 talve näinud ning ei tema isa ega ema ei kuulnud Jahiliste hulka, polnud muud lootagi.

Ta oli – piisavalt hea.

Méabhi jaoks oli ta samuti küllalt hea ja kui tüdruk peaks tulevaks talveks juba käima peale saama, on ta piisavalt kütt, et neile ka naise abita liha lauale tuua.

Võib-olla on tal selleks ajaks isegi esimene habemeude ta ümaral näol juba nähtaval.

Sel moel omaette uneledes lasi Sliaben mõtte uitama. Tema tumedal nägusal näol oli leebe ilme ning tema kõrvad olid küll teravad, aga mõistus nende vahel tegeles vaid Méabhi ja ei millegi muuga. (Ah, tal on suu nagu kullitiivad, kaks lennukat kaart, aga maitseb paremini kui mesikavein. Ja tema reied on nii kuumad ja pehmed tugevad...) Nii et kui heli viimaks tema teadvusse jõudis, adus nooruk korraga, et ta on seda juba kuulnud, päris mitu korda, see on lähedal, ja kui see üldse midagi meenutab, siis sinipantri kähedat näugumist.

Ta surus oda pihku ning kontrollis, kas saagikimp ta seljal nööri küljes on kindlalt kinni. Sinipanter on kohutav vastane, ja tavaliselt väga vargne.

Ning samuti on sinipantri pehme tähniline nahk peiukink, mida kadestaksid kõik tüdrukud külas, ja Méabh ei suudaks varjata ei oma naeratust ega ka uhkust.

Mees kuulatas veel. Sinipanter noigab niimoodi valjusti ainult võideldes või siis, kui ta on rängalt vigastatud. Valjud kähedad näugatused, vahele urinat ja ulgumist...

Kütt liikus sinnapoole nii sujuvalt, kui vähegi suutis, teades, et jänest ta kõrvupidi kinni võtta ei suudaks, aga kui üks loom juba sellist häält teeb, on tema tähelepanu juba millegagi väga hõivatud. Tal on võimalus.

Nooruk nägi liikumist okste vahel, torkas oda lumme ja, keharaskust päkkadel hoides, libistas siidja sujuvusega vibu pihku.

Siis märkas ta välgatavat punast.

Mitte vere loomulikku ehmatavat erepunast värvi vaid midagi punakaspruuni nagu suvine hirv. Ning samal hetkel ta taipas, et see liikumine seal ei saa olla pantri liikumine, suur kass võiks vast ainult surmaagoonias nii nurgeliselt tõmmelda, ja veel ühe silmapilgu järel teadis ta, mida kuuleb: inimest.

Nooruk libistas vibu tagasi seljale. Võttis oda pihku. Ning astus edasi, varjudes lumest raskete seedermänniokste taha, kust liikujaid selgelt näha võis.

Üks inimene oli põlvili teise puusadel, hoidis tema käsi reitega kinni ning sobras lamaja riietes. Kohutavad, lämbunud näugatused, mis raevunud pantrit meenutasid, kostsid maaslebaja suust, kusjuures ta rabeles nõrgalt ning püüdis ründajat eemale tõrjuda sellise jõuetu liigutusega, nagu poleks tal enam üldse jaksu alles.

Mägilane ei hüüdnud ega tõmmanud ka muidu endale asjatut tähelepanu. Ta ei olnud väga hea kütt, aga see polnud jänes, kellele ligi hiilida, need kaks seal üksteise kallal olid lauskmaamehed (ta nägi ülemise habet, ja naine teeks kõrgemat häält kui lamaja suust kostuv), kes ei kuulnud ega näinud midagi enda ümber.

Sliaben peatus hetkeks noaga mehe taga – tol olid mustad juuksed nagu temal endalgi, aga lõuani maha pügatud ja palmimata. Pea ümber oli mähitud villane riidetükk, seljas oli turviseneetidega nahkjakk (ilmselt mingi sõdur), ning ta paistis oma noatöö juures kuidagi kõhklevat. Lamav mees lõi sihtult jalaga, nii et lumi tuiskas (neil olid sellised kummalised saapad, märkas mägilane seosetult, ta polnud kunagi inimest tapnud, polnud sellele mõelnudki...)

Järgmine oie, mille lamav mees kuuldavale tõi, oli vaiksem. Aga ta oli veel elus.

“Ole paigal,” ütles pealmine mees õela teravusega läbi hammaste. “Ole nüüd ometi paigal, pulli ja tema munade nimel!” ning langetas noa – aeglaselt – teise ihusse.

Aumine mees ulgus, ulgus nagu tiritaks tal nahka seljast, ning Sliaben ei võinud seda enam kuulata. Ta libises kolme kiire hüppega võõrastele ligi, ning lõi oda selja tagant mustajuukselise mehe kaela, nii puhtalt ja tugevalt, et õhuke lame tera pärast selgroo läbilõikamist mehe kõrist välja tuli.

Röövel tõi kuuldavale midagi kõõksatuse ja ohke vahepealset ja vajus löögihoost ettepoole, teisele peale. Too sai oma käed vabaks ning tõukas keha omakorda endast eemale, pomisedes midagi arusaamatut. Seal olid tuttavad sõnad, aga Sliaben ei saanud nendest aru, sest ta lasi odavarre lahti ja lihtsalt vaatas oma saaki – vaatas oma ohvrit? Meest, kelle ta just tapnud oli ja – tundus kuidagi õiglane vaadata mehele otsa, kui too sureb.

Mingil moel oli nooruk isegi märkamata, kuidas just, juba meeste peade kõrvale jõudnud. Ta põlvitas lumme, et vaadata kõhulivajunu silmadesse.

Need olid tühjad ja mustad, liikumatud. Surnumad kui ühegi vasttapetud hirve omad. Kõrihaavast, kust tera naha läbi oli lõiganud, nirises aeglaselt veidi verd.

Ta jäi hiljaks.

Aga ehk mitte tolle teise jaoks.
Teine mees elas. Vähemalt veel.

Noor kütt toetas käed surnu õlgade alla ning hakkas teda alumise pealt ära hiivama. Lamaja karjus taas. Sisutu valuhüüd, kähe, pikk ja piinatud. “Sõber, sinuga on kõik korras,” sõnas mägimees pisut hingetult, lootes, et tema sõnad endas tõtt kannavad. “Sinuga on kõik korras.”

Aga ei olnud.

Laiba kõrvale lohistanud, kummardus Sliaben elusa keha kohale. See oli noor mees pikkade, aga palmikutesse sugemata kahvatute juuste ja lühikese habemega. Tema nahk oli soe ning hallid silmad segased.

Palavik?

Ja imelik lõhn, mingi imelik lõhn oli tal küljes.

Kui Sliaben oli avastanud haavalt eemaldatud ligeda sideme, mida teine mees oligi sealt lahtiste kasukahõlmade alt kobanud, kui ta oli sinna kollase villase tuunika alla näinud ning põletikus, mädaneva lihaga ääristatud haava ettevaatlikult sõrmedega kompides haavatu oigamist kuulanud, jäi tal hing kinni.

Jäi päriselt kinni. Nooruk püüdis asjatult uusi hingetõmbeid võtta, aga õhk justkui ei suutnud kõrist alla minna, ning tema rõivad tundusid korraga teda lämmatavat.

Sest see ei olnud värske haav, kohe kindlasti mitte, ning sellises olukorras poleks mees mingil juhul ilma abita siia jõudnud, tulnuks ta siis kust tahes. Keegi oli teda aidanud. Keegi oli parasjagu püüdnud tema haava surnud lihast puhastada.

Keegi oli teda kandnud või lohistanud, soojas hoidnud, jootnud...

Poiss ahmis õhu järele, mis ei tahtnud kuidagi talle kopsudesse jõuda. Põlvili lumes soniva võõra kohale kummardunud, rabeles tema teadvuses ainult kaks üksteisesse põimunud selget mõtet: ma ei või siia surra, sest ma pean selle mehe külla tervistajate juurde viima. Ei tohi. Surra. Peab. Mehe külla viima. Peab!

Veel mõned pinnapealsed, peaaegu kasutud hingetõmbed, lämbumise piin üha tugevnemas – ja siis hakkas kopsudesse taas natukehaaval õhku jõudma.

Sellele võõrale on tervistajaid on vaja. Jah.

Aga laip, mida ta sellega teeb?

Sliaben oli mägirahva seast ning nemad laotavad oma surnud, mitte ei mata ega põleta neid. Ometi ei tahtnud nooruk oma saaki – oma ohvrit – nõnda, ilma tseremooniata metsa loomadele jätta, seda meest, kelle ta tappis ilma mingi põhjuseta peale omaenda rumaluse ja arguse.

Aga ta teadis ka, et ei jaksa korraga vedada surnut ja seda teist tolle lehkava haava ja segaste silmadega. Seda teist tolle palavikuga, mis on piisavalt kõrge, et panna võõras sonima ja katta tema teadvus nagu raske lumevaibaga.

Mägilane surus käekannad silmile ning vaatas lainetavat pimedust. Mitte kauaks. Ta pidi tegutsema.

Kui Sliaben taas pilgu tõstis, märkas ta, et elus mees vaatab otse tema poole. Võõra näos oli justkui pisut arusaamist. Mägilane lükkas oma patsid teisele poole kaela ja vastas pilgule nii otse kui suutis:

“Ma viin su varjule ja toon tervistaja sinu juurde, sõber. Ma luban.”

Harjumatult heledad silmad vaatasid teda hetke ning silmapilgu jagu hiljem mees noogutas. “Joonet?” küsis ta käheda häälega.

“Mis?” küsis Sliaben rumalalt vastu, on see mingi võõras keel? Ja taipas siis, et see on nimi.

Sellele küsimusele ei olnud tal muud vastust anda kui teisele poole haiget jäänud laibale nihkuv pilk. Aga haavatu ei jälginud tema vaatesuunda vaid sulges väsinult silmad. Tema huuled oli sinakad.

“Kui ta ei sure palavikku, sureb ta varsti külma kätte,” mõtles mägimees, isegi tema nägi seda, ja ta tegi oma otsuse.

Ta küll ei tahtnud jätta siia metsa seda meest, kelle ta tappis ilma mingi põhjuseta peale omaenda rumaluse ja arguse, aga lõpuks polnud ju vahet, kas oma võtavad kotkad või hundid või sinipanter. Uue elu saab surnu ikkagi.

Nooruk kummardus laiba kohale ning vaatas tolle nägu – palju tuttavamate joontega kui teisel mehel, temas pidi olema mägirahva, võimalik, et isegi Kellamägede verd. Suguvend, võib-olla. Kuidas too nimi oligi – Joomet?

Nooruk sulges pruuni kandilise sõrmega need mustad silmad (ka seda polnud ta iial varem teinud, sulgenud surnu silmi, need liikusid veidra kuulekusega) ja sõnas karuselt, kurk kähe: “Ma tulen tagasi ja laulan sulle. Sa ei kao mäletamata.”

Sõnad olid nõrgad. Neist ei piisanud.

Surnu küsis rohkemat.

“Ja ma püüan teha ära selle, mis sinul jäi tegemata. Sinu poolikud tööd. Need jäävad minu õlgadele.”

Vaikus, mis neile sõnadele järgnes, oli sügav. Tuult polnud. Lumevaikus ainsagi helita peale noore mägilase enda hingamise. Hingeõhk jättis ta suu ette valkja, aeglaselt hajuva pilve.

Teine võõras oli samuti tasa, pilk udune ja laud poolkinni.

Noor kütt võttis seda vaikust nõusolekuna.

Siis uuris ta kiiresti läbi surnukeha rõivad ning kaasasolevad asjad. Koti kõigega, mis seal iganes ka oli, otsustas ta kaasa võtta, aga mehe keha küljest eemaldas vaid lähkri. Kaunistatud pika noa jättis noor kütt surnu vööle ning tõmbas ka lumele lebama jäänud punakaspruuni kinda mehele kätte.

Oma oda lõi ta mehe pea kõrvale lumme. Kui peaks hakkama sadama või panter keha minema lohistab, aitab see tal tagasi tulles õiget kohta leida.

Kui hundid võtavad oma, võib ta ülejäänu (noa, võib-olla ka saapad?) viia teisele võõrale. Kui too ellu jääb.

Tahtmata vaikuses minema pöörduda, andis ta surnule viimase, mis tal anda oli: “Ma palun sinu andestust.”

Siis läks ta elusa tasandikumehe juurde, ning hiivas tolle endale õlale. Mees oli temast tublisti pikem, aga kuigi Sliaben oli veel noor ja mitte väga hea kütt, oli ta mägirahva tõugu, ja nemad on harjunud raskematki saaki läbi lume külla vedama.

Tema saab koormaga hakkama. Kui ainult võõras vastu peaks!

Valdar püüdis kellanööri järele kobamiseks külili keerata, aga see ponnistus pani kogu keha teravas valuhoos krampuma. “Hoi, Joonet!” pomises ta kuiva kurguga, kuid vaikis siis ning avas valvsalt silmad.

Midagi oli olnud teistmoodi. Kas hääle kaja ruumis või lõhn, aga... ta polnud korraga enam sugugi kindel, kus ta on.

Hetk hiljem oli mees kindel selles, et ta ei olnud oma toas.

Oli täiesti pime, aga käsi külgsuunas sirutades (oh pullimunad, milline valu!) ulatusid need kahelt poolt üle voodiservade, ning tema ase Jäärulinnas oli laiem ning madalama äärega. Nüüd puutusid käed enne vastu voodi küljelaudu kui õlekotti, ta lõi parema küünarnuki üsna kõvasti ära, aga ei vandunud.

Ta ei teadnud, kus ta on.

Ja see võis tähendada ohtu.

Kui Jäärulinna Valdar üldse midagi hästi oskas, oli see igas olukorras mõistlikult käituda.

Ta hingas vaikselt ning kuulatas. Nuusutas (polnud just meeldiv lõhn, aga enesetunde järgi võis oletada, et leha allikaks on ta ise). Libistas parema käega, narrilt jõuetu parema käega üle voodiriiete (mingi paks tihke kiud, mitte linane). Üle valutava külje (nii särk kui side selle all olid linased). Üle näo.

Habe. Päris pikk.

Siis meenus talle mingi lameda ninaga tõmmu nägu hallikas valguses ja murelik hääl midagi rääkimas.

Mida rääkimas..? Ta ei suutnud meenutada. Ruum tundus õõtsuvat ning Valdar võitles iivelduse ja kiustatusega asemest kinni haarata, et end paigal hoida. See on lihtsalt uimane pea, meenutas ta endale.

Uimane pea käib ringi.

Peamine uim k...äib ringi. Ringi. Peamine uim, pea käib peal.

Lollus. Ta ei tohi magama jääda. Tuleb keskenduda, end kasvõi valuga ärkvel hoida.

Ta oli Jäärulinna parunipoeg ja suutis täita oma kohust. Hoida end liigutades ning meelega valu tekitades ärkvel. Mõnd aega.

Ruum oli pime ning vaikne ning keegi teine ei tundnud seal hingavat. Valdar jäi lahtiste silmadega uuesti magama.

Läks öö ja läks päev ja veel neli.

Ruumil oli tumepruun lagi ning heledamast puust seinad. Lameda ninaga nooruk (peaaegu poiss, aga kuidagi teadjalt enesekindla hoiakuga, õlad vastutusekoorma all kumerad), kes ei olnud korduvale nimeküsimisele midagi vastanud, pöördus ning küsis: “Soovid sa enne kusta või juua, sõber?”

Valdar naeratas, veidi viltuselt. Üks suunurk tõusis kõrgemale kui teine.

Naerda ei tasunud ikka veel. Kuigi tal oli parem, palju parem, polnud lihased vasakus küljes end veel tihedateks pikkadeks kiududeks kokku kasvatanud. Seda meenutas iga teine hingetõmmegi.

Ta jaksas (poisi abiga mõnevõrra edukamalt) tõusta, et oma vajadusi rahuldada. Vajus pärast seda küll asemele nagu palk. Aga naermine, see oli ikka veel liig.

Ometi, tal oli palju parem. Valdar sõi vahel isegi veidi tahket toitu, kuigi enamasti leppis puljongiga.

Ta oli ennegi kõhnapoolne olnud. Vilajas, nad ütlesid. Sitke.

Nüüd oli ta kondine. Nahk hallikasvalge, käsivarreluud nähtavad ka kämblajagu randmest ülalpool.

Ta polnud näinud kedagi teist peale patsidega poisi. Kunagi pidi olema käinud mingi ravija, mägilane oli mitu korda tema käskudele viidanud. Valdar ei mäletanud mingit ravijat.

See ei tähendanud midagi. Ta ei mäletanud ka, millal ta oli sellise preestrihabeme kasvatanud ega seda, kuhu Joonet jäänud oli.

Poiss ei olnud tema küsimustele vastanud. Tema suu vajus kriipsuks ning õlad veel kumeramaks, ta ei tahtnud vöömeest jutuks võtta mingil põhjusel, mis meeldivast väga kaugele jäi – aga ikkagi tundus Valdarile, et noormees ei kavatse tema suhtes kurja. Ta tundus üldse pigem leebe ning lootuserikka loomuga olevat: polnud kordagi ust lukustanud ega krampi pannud ja Valdari hüübipeaga perenuga oli tema käeulatusse männipakule seatud. (Mõõga oli ta kaotanud juba tükk aega tagasi – kuigi see ei olnud talle kohe meenunud.)

Kui poiss tahtnuks teda lõunasse maha müüa või Hüüpidelt tema eest lunaraha välja

kaubelda, poleks ta nuga sinna jätnud – kui ta muidugi üldse teadis piisavalt palju, et noapea põhjal otsustada, millisest Perekonnast Valdar on. Noorparun polnud oma põetajale öelnud enamat kui eesnime.

Poiss polnud talle niigi palju vastu pakkunud.

Kuid Valdar ilmutas usaldust ning magas nii palju kui tahtis. Uni toob tervise, nii ütles juba tema ema. Ning sellisena nagu ta oli, nõrgana kui parditibu, poleks ta suutnud nagunii eriti kellegi vastu võidelda, kui ta ka ärkvel ja valvel suutnuks püsida.

Siiski, Valdar surus oma õhukesed huuled kokku, oleks mu süda palju kergem, kui Joonet oleks siin valvet pidamas, kuni mina magan.

Vöömees teab oma isandast tihti rohkem kui teaks ema, vend või abikaasagi. Ja sageli kehtis ka vastupidine. Kui iseloomud sobima ei juhtunud, vahetati vöömees varakult välja, aga kui nad sobisid hästi, tekkis – side. Mõnigi kord väga...

Ma peaksin poisilt uuesti küsima, veenvamalt, pealekäivamalt, ta on ainult noor mägilane, ja ma tean, kuidas küsida nii, et vastatakse!

Aga Valdar ei küsinud. Sest ta uskus, et Joonet on surnud. Vöömees poleks teda muidu jätnud, eriti mitte nii haige ning nõrgana, omalt poolt kirja või teadetki varrukasse pistmata.

Valdar ei küsinud, sest ta ei tahtnud teada. Veel mitte. Kui ta teab, peab ta tegutsema hakkama, aga praegu tuleb tal magada.

Uni toob tervise.

Tervis tähendab jõudu.

Ja raskete otsuste tegemiseks peab mees olema tugev.

Valdar jõi, kusi, sõi ning magas.

Ta tundis oma vajadusi ja kohustusi. Nad hüüdsid teda Hõbehüübiks mitte ainult ta heleda juukselaka pärast vaid ka seepärast, et ta luges oma hõbedat sama täpselt, kui ta seda sepikojas vormis. Miski ei läinud raisku. Miski polnud kunagi ülearu, kõik sai ära kasutatud parimal võimalikul viisil.

Nüüd olid tema tooraineteks aeg, voodi ja haige kere.

Ta magas.

Patsipoisi maja oli üsna omaette. Nägemiskauguses ei paistnud ühtegi teist hütti. Küsimuse peale selgitas Valdari võõrustaja (ohtralt sõna “sõber” kasutades), et see on mägirahva juures tavaline. Elatakse vast ehk kuuldekauguses, aga mitte üksteise nägemisulatuses.

Noorparun Hüüp ei kurtnud eraldatuse üle.

Tal polnud midagi selle vastu, et uuesti käima ja muidu liikuma õppimise aegu ei ümbritsenud teda terve parv võhivõõraid jõllitavaid põngerjaid, vanamehi ja –naisi.

“Meil on sinuga vaja üks jutuajamine maha pidada,” ütles ta patsipoisile tuulisel õhtul, kui too naases oma käigult külla või jahile või kus iganes ta ka käis.

Seekord ei tõmbunud poiss tema pilgu ees kühmu.

“Varsti,” vastas ta hoopis tõsisel moel. “Kui kuu on jälle noor.”

Jäärulinna Valdar ei käinud peale.

Ta oskas kasutada nii tööriistu kui relvi, nii aega kui inimesi. Perekondades loeti teda heaks partiiks – vähemalt oli loetud kuni Aluseni.

Uudised lauskmaa sõdadest ning poliitikast ei jõudnud mägedesse kergesti. Polnud mingit võimalust öelda, kes ta tasandikule tagasi jõudes on – oma koja noorparun, kes võib eelduste poolest abielluda ka mõnda Suurtest Perekondadest, või lindprii.

Ei olnud mõtet selle üle ka ennaegu muretsema asuda.

Järgmisel päeval ajas Valdar habeme maha ning hakkas järjekindlalt tasaseks tampima maja ümbritsevat lund. Tugevdab jalgu ning keha. Ning on siledam käia.

Kas ei olnud tegelikult kummaline, et see patsipoiss elas seal päris üksi? Kas mägilased ei elanud mitte oma emade või vanaemade kodades nagu lauskmaalgi kombeks? Ainult kuidagi... teistmoodi alustel?

Onnil polnud ahju vaid ainult kolle, ning kogu aeg oli külm. Kütet kulus palju. Milline arukas naine Kellamägedes asutaks endale sellise koja? Vast viibib ta hoopis suvises jahimajas, mitte patsipoisi õigusepärases kodus?

Kui see on nii, siis mispärast?

Või on see mingi mägede poissmehease?

Mispärast pole ta näinud mitte ainsatki hinge peale oma põetaja ning tolle ravitseja, keda ta isegi ei mäletanud?

Noorkuu esimene serv kumas uduselt läbi pilveserva.

Oli külm, väga külm, peaaegu niisama külm, kui päris selgetel öödel. Lumevalgusest piisas, et näha, kuhu lähed, kuigi puude vahel oli seda pisut vähem.

Rada oli hästi sisse tallatud.

Valdar Hõbehüüp teadis väga hästi, et kui neil veel pikalt kõndida tuleb, hakkab ta selle tallatud raja eest veel väga tänulik olema.

Alguses arvas ta, et nad lähevad viimaks külla. Kuhu mujale võiks viia see paljukäidud tee? Pealegi tundus mõistlik, et lisaks tema enda edasise kulgemise küsimusele kindlasti arutusele tulevat Jooneti asupaika ning saatust tuleb arutada tolle isa kodukülas.

Tõesti, kas mägirahvas mitte ei pidanud oma tarkade nõukogusid alati noorkuu ajal, sest see andvat otsusele kindlust?

Aga mida edasi nad jõudsid, seda enam ta kahtles.

Nad polnud näinud ühtegi kauguses vilkuvat tulukest, onnist, hütist või korralikust majast rääkimata.

Rada kulges esialgse keerlemise järel üsna sirgelt, paratamatud mägikurvid välja arvatud, ning Valdar kohendas noavöö paremini puusadele.

Kui patsipoiss peaks üritama mind kuristikku tõugata... Talvisel ajal söövad mäed liha ja joovad verd, räägitakse Jäärulinnas – ja küllap mujalgi tasandikul.

Ta polnud veel see, mis varem. Aga ta paranes, ning ühe mägipoisiga võiks ta vajadusel ehk hakkama saada.

Vaevalt, et nad oma ohverdamisi niiviisi peavad, et ainult üks verinoor mees neid täide viib. Kui seal just teisi ees pole...

Aga kuhu me siis läheme?

“Peaaegu kohal, sõber Valdar,” sõnas poiss.

Oli vaikne ja külm, seedermändide oksad raske lumekoorma all kaardus. Jäine õhk pressis ninna ning tundus sõõrmeid jõuga laiemaks suruvat. Külm oli sissehingatud õhk ka siis veel, kui ta kurgus voolas, seal kõrvetades ning kipitades.

Varjulise joonena lumes kulgenud rada paistis lõppevat. Ning raja lõpus oli miski lumme torgatud.

Minu mõõk? mõtles Hüüp hetkeks vastupidi igasugusele mõistlikkusele ja loogikale, sest ta oli mõõgast puudust tundnud – aga muidugi oli see miski pikem kui tema mõõk, muidu poleks ta lumes püsti püsinud. Sirge ning sale nagu oda, küllap sügavale torgatud, aga miski pidemetaoline asi ülemises otsas. Miski, mis ei läikinud.

Nad jõudsid lähemale, ning Valdar nägi, et varre otsa oli torgatud nahast kinnas. Veel mõned sammud ja patsipoiss peatus ning hakkas madalal,külmast karedal häälel kõnelema.

“See juhtus just selles kohas. Oda jätsin ma märgiks maha, aga see sobis. Ta istus su puusadel, sinu käed tema reite vahel vangis, ja soris su riietes. Ma nägin kõigepealt seda kinnast, sellest ma üldse teadsin, et siin on inimesed ja mitte jahiloom. Kõhklesin tükk aega, aga ei hüüdnud, ei julgenud hüüda ega küsida. Arvasin teda röövliks ja tapjaks ega tahtnud end ära anda.

Tema veri oli mu odavarrel juba külmumas, kui ma aru sain, et ta pidi olema olnud sinu kaaslane, mitte su vaenlane. Ma püüdsin aidata, aga rumala abi teeb sageli rohkem kurja kui targa sihilik õelus.”

Valdar vaatas poissi. Too seisis tema ees oma kandilises kasukas hetke liikumatult, pea langetatud ning nägu varjudest must.

Siis laskus poiss kohmakalt lumme tallatud rajale põlvili.

“Ma olen valmis andma ära oma elu selle eest, mille ma võtsin. Mis iganes kohuseid ja väärtusi sinu sõber kandis, ma võtan need enda kanda. Ma unustan oma nime ning kannan tema oma, kui mind selle jaoks vääriliseks peetakse. Mul ei ole tema vereluna õigust pakkuda kellelegi teisele peale sinu, sest ma ei tundnud teda. Oli ta sulle piisavalt oma, et tema eest vastata?”

Valdar vaikis. Tuli kerge tuuleiil ning puistas veidi napis kuuvalguses sädelevat lumetuhka mändidelt alla. Kahe mehe hingeõhk auras.

“Kas teie mail on kombeks vereluna niiviisi maksta?” küsis Jäärulinna Hõbehüüp viimaks.

Poiss jäi kõhklema, tõstis pea ning tema silmavalged välgatasid tähtede kauges külmas valguses. Ta neelatas.

“Ma... pakkusin seda, mida tarkmehed ja –naised külas mult nõudnuksid, kui mu kätele jäänuks Vàihra mehe või naise surm. Palun andestust, kui ma käitusin vääral moel või solvasin su kaaslase tõekspidamisi. Ometi, sinul on õigus vastu võtta või keelduda, või nõuda luna omaenda kommete kohaselt.“

Hüüp seisis väga sirgelt ja vaatas noorukit. Tolle pea oli ikka veel tõstetud, nii et isand Valdar võis talle otse näkku vaadata.

„Lausiku Perekondade seas ja sealsetes vana meelt külades pestakse veri maha verega. Surma hinnaks on surm. Linnarahval on mõnel pool juba uued kombed, teistsugused kombed kui sinul või minul, aga mina olen Väikesest Perekonnast. Meie hoiame oma tavadest kinni. Kas sa mõistad, mida sa pakud, lastes mul küsida vereluna minu kommete kohaselt?“

Poiss liigutas jälle pead, ei lasknud seda norgu, aga pööras pisut, vast ainult mehe pöidla jagu. Kuid liigutus jättis tema näo varju, nii, et noorparun ei võinud näha, mis mõtted teise peas liikusid.

Veidi eemal raksatas puu külma käes raskelt (oli tõesti väga külm), aga kumbki mees ei vaadanud sinnapoole.

Mägilane tõusis ning pööras pilgu taas Valdarile otsa vaatama.

Siis noogutas.

“Olgu siis. On rumal raisata veel ühte elu, mis teist tagasi ei too, aga ma ei hakka jooksma. Minu laskumisköied senisest elust on sõlmitud, nii et kui see on teie seadus ja sa arvad, et see annab hukkunud hingele rahu...” Ta kehitas oma kasuka sees laiadena tunduvaid õlgu.

Korraga näis mägilane Jäärulinna parunipojale vana, vana ja üleolev. Tema hääl oli jahe, sama jahe, kui tema ümar tume nägu.

“Kui sa arvad, et nõnda on kohane, siis sul on su nuga. Ma ei jookse ega rabele.”

Ning ta pööras Valdarile selja, näoga lummetorgatud oda poole jäädes.

Tema õlad kumerdusid nüüd ainult üsna pisut ettepoole, märkas Hüüp seosetult, noorukile (poiss oli oma olekust hoolimata ikkagi ju nii noor!) lähemale astudes. Tolle pea püsis otse, karvamüts ei liikunud, mägilane võis teda küll kuulda, aga igatahes ei püüdnud ta teda näha.

Ta ulatus Valdarile ainult lõuani.

“Persse mõlemad pullimunad!” mõtles Hüüp vihaselt, ning libistas parema käe kindast välja, et nuga tihedamalt peos hoida. Mida iganes ta ka oma võitlusvormist ei arvanud, tegelikult ei liikunud ta isegi puhanuna veel sujuvalt, rääkimata vankuvast kõnnakust, mis oli parim, millega ta pärast seesugust matka toime tuli.

Valdar Jäärulinnast oli väga väsinud.

“Kui ta võitleb, olen ma omadega läbi.”

Aga ta oli paruniverd ja kasvatatud oma kohust täitma ning nüüd ja siin, sügavas Kellamägede lumes, oli tal kohustus täita.

Ta haaras mägilase patsidest, tõmbas pea tagasi (ta ei võitle, olgu Pull tänatud, lase tal oma tasumises rahu leida!) ning lõikas, pannes tera taha kogu jõu, mis ta vigasest kehast parasjagu võtta oli.

Poiss tegi vaikset, ohke ja oige vahepealset häält, ning pöördus vankudes.

Valdar ulatas pihutäie peenikesi äralõigatud patse tema poole.

“See on su eelnenud elu. Tänasest oled sa minu vöömees ja sinu nimi on Joonet.” Tumedas näos välgatasid teise silmavalged. Jäärulinna noorparun naeratas vastumeelset vildakat naeratust ning vaatas kurnatult kõrvale.

Aga tal oli kohustus täita. Nii et paari silmapilgu jagu hiljem ta jätkas.

“Kui ma olen lauskmaal ikka veel noorparun ja minu veri juhib Jäärulinna ja sealseid maid, tutvustan ma sulle Ellerheina. Tema vanim poeg on sinust arvata mõni suvi vanem, ja ta oli Jooneti naine. On Jooneti naine. Tema pojad on Jooneti pojad – on sinu pojad – tema tütred on tema ja Jooneti tütred. Ma ei tea, kas ta linnanaisena sind vastu võtab, aga minu vöömees Joonet oli mägede verd, ja sina oled samuti. Ning Ellerheina kojas kulub kindlasti ära palk, mille sa minu vöömehena teenid, nii et ta võib su vastu võtta. Oled sa sellega päri?”

Mägilane võttis kinda käest ja puudutas oma lahtipääsenud juukseotsi.

Surnud mehel olid olnud samasugused, lõuaniulatuvad mustad juuksed.

“Ma olen sinu vöömees. Mu nimi on Joonet.” Poiss sulges korraks silmad. Sest ta oli oma otsuse teinud, oli andnud teada, et läheb ja ometi...

Kuid tal ei olnud teist valikut. Tema käed olid verega määritud.

“Ma teen, mis ma võin, et olla Joonet nii hästi kui see võimalik on. Kui mind ootab lausikul naine, kellele ma enda lubanud olen, teen ma kõik, et ta mu vastu võtaks.”

“Siis lähme kõigepealt tagasi,” noogutas Valdar, keskendudes kõige tähtsamale. Keskendudes tegevuskavale. “Üks päev puhkust ja pakkimist, ning meil tuleb tasandikule teele asuda. Mäed on sinu jaoks möödas; ja ma olen nüüd piisavalt tugev.”

Siis pöördus ta ümber ning seisis veidi aega vaikuses, enne kui uuesti häält tõstis. See kõlas mändivahelises külmas tasaselt, aga selgelt. “Hüvasti, Joonet! Sinu vere eest kantakse hoolt ja sinu kohus ei jää täitmata. Ma tänan sind ega unusta.”

Ta seisis veel veidi, varbad külmast valusad, ega suutnud selga pöörata.

“Puhka hästi, sõber,” sõnas ta viimaks, keeras ringi ja lahkus nii kiiresti kui jaksas.

Mustade juustega nooruk kõndis veidi maad tema järel, astus siis paremale poole lumme Valdari kõrvale ning pakkus oma õlga isandale toetuseks.

Nad läksid.