Kuna ma olen nii haige, nii haige, olen võtnud ette drastilised meetmed kehale paremate tingimuste pakkumisel.
Mh. tuleb lõpetada ära see nali, et Poeglaps kooserdab öösel minu kaissu magama ja taob mind hommikuni jalgadega. Või et ma sellest pääsemiseks lähen magan tema voodis, tema tuleb sinna järgi, mina lähen jälle eest ära - ja tema tuleb järgi. Ning nii kokku oma 4-6 korda öö jooksul.
Muidugi tuli meelemuutust lapsele ka selgitada..
(Alljärgnev versioon vestlusest on aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes oluliselt lühendatud, kuna tähtis on eeskätt puänt.)
Mina: Vaata, kullake, mina ei saa magada, kui sina koos minuga magad, sest sa lööd mind kogu aeg jalaga ja siis olen ma hommikul unine ja tige.
Tema: Aga mina tahan kaissu!
Mina: Mina ei taha sind oma voodisse magama võtta, sest mul on niimoodi paha magada.
Tema: Miks?
Mina: Sest sa lööd mind kogu aeg jalaga ja siis olen ma hommikul väsinud, unine ja tige.
Tema (mõtleb natuke aega vaikselt järele, seejärel kaastundliku tooniga): Aga ma luban, et püüan siis väga õrnalt lüüa ainult!
Väga armas !
VastaKustutaoh neid armsaid lapsi! minu oma harrastab mulle öösel (üle voodivõre) pähe kukkumist ning millegipärast tema poolt ei järgne olukorrale vastavat hädaldust, kuigi tema pea põrkas ju minu omaga sama palju kui minu oma tema omaga. Mina seevastu ärkan üles ning keha loeb kohe üle, kust ta end kõik halvasti tunneb (põhjust tundmiseks on) ja pärast seda on jälle mitu tundi magamatust garanteeritud. Neil päevil kolisin ta teisele poole voodit, sealt millegipärast ta ei saja öösel meie juurde, kuigi võiks, pädevamat takistust kui siinpool voodit, pole. Alles hommikul. Mis on hea. Nüüd ma ärkan ainult kõrvetiste ja paagipädevusprobleemide pärast...
VastaKustuta