Sain aru, mis mul häda on =)
Liigse mõtlemise viga sai tehtud.
Proovisin endale mõttes selga teistsugust elu ja see tundus jube ahvatlev.
Aga see ahvatlev teistmoodi elu ja temaga kaasnev tunne ei olnud müüa - ja nagunii poleks mul selleks ka ressurssi jätkunud.
Nõnda tirisin vana elumantli ja vanad elusaapad uuesti selga-jalga ning kurvastasin: mugavad ja sisse käidud, päris kenad isegi, aga vanad! Nii tuttavad, nii muutumatud, nii alati-üks-ja-sama-d! Juba servast narmendavad, kuigi pehmed ja mõnusad. Kas ma selle mantliga peangi surmani ringi käima, kas ma iial uut ei saa?!
Ah, seda uute asjade sära ja ahvatlust!
Ah, seda ihalust ja ahnust, mida nad lihtsameelsetesse naiivitaridesse süstivad!
Ah, neid elevil hormoone, mis otsisid kohta, kuhu end haakida, mida endaga teha! Raevukalt haardevalmid nagu takjariba.
Ja ah! seda inimloomuse võimet iga labane isu romantilistesse kujunditesse rüütada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.