Praktikabaasist vabanenud, vorm seljast ja omad riided selle asemel ülle tõmmatud, vaatasin murelikult taevasse.
Nägi väga vihma moodi välja.
Kui täpne olla, siis juba müristaski.
Selle tunni ainus buss pidi minema kahe minuti pärast, tolle bussi peatusesse oli maad aga poolteist kilomeetrit. Rongid ei sõitnud lähema kolme tunni jooksul üldse mitte kuskile, sellest, et rongijaama oli maad napilt alla 3 kilomeetri, pole vaja rääkima hakatagi.
Distants kodumajani oli umbes 8 kilomeetrit.
Et jah.
Parem kõndida vihmas ja jõuda viimaks ikkagi koju, kui minna tööle tagasi. Nii et sai kõnnitud.
Esimest korda elus sattus ette elamus astuda voolavas soojas vihmas mööda maanteed nii, et kogu aeg on otseses vaateulatuses vähemalt selge topeltvikerkaar, kohati ka kolmekordne, ja kõik korraga värvilised ja nähtavad, mitte mingid aimatavad udukogud. Hetkeks nägin, kuidas välk lõi otse läbi vikerkaare. Vahepeal paistis (jätkuvast vihmast hoolimata) päike selga ja soojendas täiega.
Siis sai vihm läbi ning ma jõudsin kodulinna välja.
Majade ääres olid rahest hanged. Pakun, et sügavamad neist oma 10 cm. Vikerkaared ikka veel paistsid ja metsa vahelt läbi astudes nägin, kuidas rahehangedest tõusis jahe udu, mis lõhnas nagu võiksid lõhnata hästi suured sinakaslillad kellukesed, mis kasvavad kuskil mägedes lumepiiril ja ravivad katku ning demoonilist nakatumist. Või siis lihtsalt nagu unistused, igatsus, külm muda ning puhas süda (viimane neist metafoorilises tähenduses, lihakarnilises tähenduses puhas süda lõhnab pisut teisiti, kuigi üldiselt ka mitte halvasti). Lõhnas nii hästi, et 7 km vihma käes kõmpimisest, märgadest jalgadest ja kümnetunnisest tööpäevast hoolimata läksin pargiservast tagasi.
Seda lõhna uuesti nuusutama.
Udust kerkisid puud, mille otsas karjusid meeleheites linnuvanemad. Maa peal hüplesid umbes sama meelheitlikult ringi arvukad pesast pudenenud linnupojad. Kõik lõhnas-lõhnas-lõhnas, aga see imeline külma kelluka lõhn kippus päikese üha soojemalt paistes asenduma maheda kevadvihma ja õitsevate toomingate lõhnaga, mis on ka hea, aga... tavalisem.
Udu voogas jätkuvalt nagu unenäos. Tuli meelde, kuidas vihma alguses oli tuul puhunud puude otsast lahti õietolmu, mis lendas tee kohal nagu tihe kullakarvaline suits.
Natuke märjaks saada oli selle kogemuse saamise juures tõesti pisiasi.
***
Muidu juhtus täna nii, et üks patsient, 110+ kilo mees (ma ei ole teda kaalunud, aga visuaali järgi pakun) istus ratastoolist mööda, aga mu tema toetamiseks kõverdatud põlvele pihta. Põhimõtteliselt istus ta mulle sülle.
Ma siis väga väga aeglaselt ja kontrollitult lasin ta üha madalamale, kuni viimaks istus ta põrandal ja seejärel pidin ma üleval hoidma veel ainult tema ülakeha. Kuskil viie-kuue minutiga oli abi tõstuki näol kohal ja veel ühe minuti pärast pääsesin patsiendi toetamisest, aga pärast jalad värisesid. Tubli pool tundi järjest. Mitte hirmust vaid väsimusest. Ikka tõsiselt raske oli, ja seda ergonoomika reeglite järgimisest hoolimata - poleks jälginud, oleks ilmselt selg valutanud, mitte jalad värisenud.
Toorest füüsilist jõudu nõudva elukutse olen valinud. Mis mõttes on mul kursusel ainult viis meest?! Kas siuke kehalist jõudu nõudev värk ei peaks loogiliselt võttes olema tüüpiline meestetöö?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.