Igavene viginrefrään

Kuidas inimene võib üha viriseda! See hakkab lihtsalt ajudele!
(Endast räägin, onju.)

Episood elutoas:

Mina (põrnitseb arvutiekraani, ohkab raskelt, ohkab veel, vannub.)
Tütarlaps: Emme, miks sa vannud?
Mina: Sest mul on raske.
Tütarlaps: Miks sul raske on?
Mina: Sest mu elu on halb!
Tema: Mis su elus siis nii halba on?
Mina (nämmutab ebamääraselt, ohkab uuesti, teeb "eeeee..." ja tõdeb) No tegelikult ei ole ka halb. Aga ma lihtsalt tahaksin, et oleks kergem!

Ja sama dialoog kordub vähemalt kord kahe nädala jooksul!
Mul on kõik see, mida ma tahan. Nagu... KÕIK! Ambitsioonid, auahnus, usk oma võimetesse, kauni naise renomee (suhtumise küsimus - mina olen omast arust ilus naine, kes lihtsalt alati ei viitsi ilus olla. Ja siis on mul umbes sarnaste esteetiliste kvaliteetidega sõpru, kes leiavad, et nad on "tavalised, aga võivad end üles lüües vaataja ära petta". Mis on suhtumine, mida ma ei soovita =P). Mul on töö, milles ma olen mõningat tunnustust pälvinud ja mida ma hullusti armastan. Ja õpin ma eriala, mis mind samuti ülepea huvitab. Mul on huvitavad suhted, põnevad ja ägedad lapsed, kogu aeg lahedaid asju teha, metsikult ägedad tulevikuplaanid, katus pea kohal, arvuti ja koduloom. Korsett ja 5 paari sukki + lugematuid sukkpükse ja nii palju jutu- ja enesemüümise ideid, et ma ei leia aega neid elu viia.
Ja ikka - ja ikka - ja IKKA tuleb iga vale vaikuse peale vestluses, natuke suuremat pingutust nõudva kodutöö, lühema uneaja või juurdetulnud kilo peale mingi üleüldine vigin raske sita elu teemadel.
Constant craving.  
Nõme!