Pargiesteetika

Kaks meest, üle viiekümne, alla seitsmekümne, habetunud, aga puhtad ja normaalse rühiga.
Joobnud ka ei paista.
Astuvad läbi pargi ja arutavad selle võlusid.
- Näe, ja siin on mõned kollased tulbid valgete sekka sattunud!
- Mhmh. Kenad on vaadata küll.
- Ja sealt paistab vist pink?
- Ei, see ei ole pink, see on see... tahvel. Teadetetahvel.
- Noh, eks tahvli peal kannatab ka istuda. Kas lähme vaatame?
- Ei, mis me ikka... sa vaata parem, missugune kena neiu just vastu tuleb!

***

Muuseas, selle jutuga olen ma suhteliselt nõus. Eriti nõus punktiga, kus soovitatakse mitte mõelda kasutuid mõtteid.
Üks vaimse tervise suhtes kõige sõbralikumaid mõtlemisharjumusi: olukorra tekkides esmalt sa tõesti märkad end uppuvat piinavatesse ja kasutegurita mõtetesse, ning teise punktina lõpetad sel mõttesuunal rahmeldamise kiire kokkuvõttega "mh, sihitu rapsimine käib praegu, see on mõttetu ja piinav!" ning mõtled - või veel parem, teed - selle asemel midagi paremat.
Samuti on tore, et kirjutises kasutatakse nii palju sõna "kidiseb". See annab närvilise siseelu tunde hästi edasi.

(Aa, ja üldiselt ma seda blogi väga ei armasta. Seal kirjutatakse lihtsad asjad keeruliseks tõsise näoga varjatud rõõmust selle üle, et osatakse palju keerulisi sõnu ja mõtteid sõlme keerata. Aga konkreetselt too postitus on täitsa kombes.)