Siit.
Sest be more you kõlab nii kaunilt.
Ja ma absoluutselt ei kitsendaks seda ideed toitumise, lihaste jms peale.
Kitsendama tuleks hakata ainult sealtmaalt, et kui sa oled enda meelest piinlik tropp, siis vbla tuleks seda mitte veel rohkem olla. Tasuks vbla hoopis endalt küsida, miks olla enda meelest piinlik tropp, kui võib olla ka midagi muud?
Kas kogu sina oled siis piinlik tropp või on midagi muud ka? Vbla annaks olla rohkem seda midagi muud hoopis?
***
Eile ma olin rohkem mina sel teel, et phmt istusin terve päev arvuti taga, sõin süsivesikuid rasvaga (e. jäätist ja vahukoort), jõin üüratutes kogustes kohvi ja põrnitsesin oma poolikut juttu, mil puudu ainult lõpp - aga see-eest oli see lõpp sealt siiski ka täitsa puudu.
Mitte kuidagi ei andnud liine kergelt ja kiirelt kokku tõmmata, ülejäänud loo väärtusi hävitamata, ja ma süngelt surusin endast välja mingeid harvu silpe, millega rahuldavamat laadi lõpule lähemale jõuda. Tundus, et kogu asi on lootusetu ja ma mitte kunagi ei jõua mitte kuhugi - ja siis, mingil hilisel õhtutunnil, oleks nagu ajus mingi kinni kiilunud kraan lahti keeratud.
Korraga tundus võimatu jälle võimalikuna.
Pühendumine tundub olema võtmesõna. See kirjutamisele pühendatud, kuigi pealtnäha-esmapilgul mõttetult kulutatud päev annab mulle täna tegevust kolme tavalise päeva jagu + teeb mu nii-iii õnnelikuks. Oleks ma selle asemel jooksmas käinud ja kooliartikleid otsinud, oleks ma end eilse päeva jooksul ilmselt paremini tundnud - aga seda puhangut õhtul ja läbimurret ajuhangumisest poleks ilmselt ka olnud.
Nii et olla rohkem sina arvuti, jäätise ja kohvi seltsis ei ole tingimata piinlik tropp olemine =)
Mõnikord on just seda vaja.
Sügav point. Aga kas pole nii, et piinlikuks tropiks olemise määrab ära see, kas su tegevuse tulemus on ka mingis mõttes mõttekas või pigem mitte? Teoreetiliselt poleks puhangut pruukinud ka tulla, eksju? Ja siis oleksid sa istunud lihtsalt kaelast saadik mudas. Kuigi ma saan aru, et kui sa poleks jäätist elu eest vohminud ja kohvi kõrvale rüübanud, ei oleks sa nagunii lõpu kohta midagi teada saanud?
VastaKustutaMulle ei mahu üldse pähe, kuidas omaette jäätisesöömine ja kohvijoomine kuidagi piinlikule troplusele kaasa saab aidata - piinlikud asjad juhtuvad ju alati inimeste vahel, mitte omaette.
VastaKustutaSa mainisid küll, et söömine ei ole põhiline, aga ometi torkab silma, kuidas see on tähtsal kohal nii tsiteeritud jutus kui ka su enda koduses näites.
Ma olen juba mõnda aega vaadanud (kunagi blogisin ka, vt postituse paar viimast lõiku), et söömine on moodsa aja patt - isegi kui patt ei ole täänpä muidu kuigi elujõus mõiste, siis söömise puhul passib seda ikka kasutada - "täna patustasin, sõin kaks kreemikooki" - ja sel juhul on muidugi arusaadav, miks see piinlik on, isegi kui omaette. Sel juhul tuleb nähtavasti piinlikkust tunda Kõrgema Paastujumala ees, kelle silm näeb kõike ja kelle eest ei saa peitu pugeda.
Ma ise olen selle korralikuks läbitunnetamiseks vist liiga protestant ;) - tegevus, millega inimene kellelegi teisele halba ei tee, ei suuda kuidagi millegi häbenemisväärse rolli pääseda. Vt ka masturbeerimine jms.
Meenub mingi ingliskeelne ajakirjandusnupp, kus esitleti statistikat, et suuremal osal briti naistest assotsieerub toiduga esimese asjana süü - ja ma sain pealkirjast algul jumala valesti aru, mõtlesin, et näe, nemad loevad kaa toidukilomeetreid ja muretsevad, kas loomalihal on liiga suur ökoloogiline jalajälg. ja artiklis endas... võta näpust. Söömine tekitab normaalsetele inimestele nähtavasti juba iseenesest süüd.
tähendab, mul on muidugi hea meel, et sa lõpuks jõudsid järeldusele, et ei ole see jäätis nii kahetsusväärne midagi. lihtsalt huvitav, et üldse selline söömise kahetsus- või häbiväärsuse mõte tekkida sai.
või noh, et söömine oleks justkui mingi rebel värk par excellence. "ole sina ise - ära hooli ühiskondlikest normidest, söö, mis tahad" (eriti kui sellele järgneb korralik lihasuretamine spordi näol, mis tglt justkui kustutaks üleastumise maha). Huvitav.
VastaKustutano minu toitumismustrid ei ole mitte lapsest saati olnud "söön siis, kui kõht tühi ja seda mida tahan, muidu mitte", vaid ma olen pidanud selle endale aeglaselt külge harjutama.
VastaKustutaMis tähendab, et suure osa oma elust olen ma söönud stiilis "mul on nõme ja sitt olla, aga kui ma sööks seda seal, ehk aitab? Krt ei aidanud. Aga ma söön siis seda teist asja ka.
Hm, ikka pole parem.
Aga... söön siis igaks juhuks selle ka ära, kuigi enam ei taha üldse mingit süüa, aga äkki aitab? KURAT nii paha on olla! Selle vastu aitab ehk ainult jäätis ja sink ja sibul vaheldumisi!"
Ehk siis mul on kalduvus oma enesetunnet söögiga mitte parandada, vaid halvendada. Ja üldiselt jah, ma leian, et see on patt iseenda vastu ja seda ei peaks tegema.
Ehk siis: süüa vahukoort ja jäätist on ok, kui ma tõesti tahan vahukoort ja jäätist.
Aga tol päeval mul lihtsalt pold nagu arvutis ka midagi toredat ja siis ma täitsin söömisega aega.
Kokkuvõtteks: kui ma poleks kirjutamisindu üles leidnud, ei oleks see söömine üldsegi teinud mind õnnelikumaks inimeseks, vastupidi. Esiteks oli füüsiliselt natuke halb olla, teiseks süütunne ning kolmandaks oli vahukoor ka otsas. Mis tähendab, et siis, kui seda PÄRISELT tahtnuks, tuleb mingit putru järada, sest eelarve ja värk.
ahah, sel juhul taandub asi hoopis sellele, et paha asi on söömine siis, kui ei taha, tähendab, "ole sina ise" hoopis vastandub sellele. noh, et ühel pool on see päris ise, kes sööb, mida tahab, ja teisel pool eiteamisasi.
VastaKustutaja sel juhul selgus näitest, et vahel on kasulik ka teadlikkusel minna lasta, isegi kui sel ajal ollakse vähem mina ise. sest nähtavasti oli seda ressurssi, mis oleks teadlikkuse peale kulunud, mujal vaja. loominguliseks tegevuseks.
pmst tuttav asi, mul võtab see sellise kuju, et avastan, et ei tea, millal ma viimati põiel käisin ja sõin vist kunagi hommikul viimati. oma keha väärkohtlemine jah, aga lõppeks... kui kehateadlikkuse jaoks on vaja oma kehal kogu aeg sabas käia nagu lapsehoidja, siis vahel on see teadlikkuse eest liiga kõrge hind ja mingid muud asjad on olulisemad. küll tuleb kunagi vähemintensiivne aeg, mil saab end jälle elule turgutada ja keha töökorda ajada. njah, vahel mõni äkiline valu tuletab korralise hoolduse vajadust muidugi rutem meelde.
Notsu on lausa hirmutavalt detailikeskne. Muide ma kaldun arvama, et ohjeldamatu õgimine n ajalooline pärand, kui tavapärane kerge nälg vaheldus hootiselt rohke liigsöömisega (õnnestus tabada metsveis). Ma pakun, et meie geneetiline esivanem mäletab, et kui iga häda vastu aitab ohter söömine (peamised hädad olid ju tühi kõht ja tühi kõht).
VastaKustutateil mõlemal on õigus!
VastaKustutama ei tea, kuidas on ohtra söömisega, aga lihtsalt söömine mul väga sageli aitabki. st kui mul keskendumine kaob ära ja emotsioonid hakkavad imelikult käituma, siis reeglina on häda selles, et ma olen süüa unustanud või lihtsalt pole aega olnusd. ma olen juba ära õppinud, et ühtegi oma negatiivset seisukohta ei tohi tõsiselt võtta, kui see esineb enne hommikusööki.
VastaKustutaTagantjärgi kommentaar - see "voorusliku jõu" artikkel läheb umbes samasse auku kui minu "söömise patususe" jutt.
VastaKustutaLugesin ja see algusosa - et keegi pole kohustatud rohkem musklit koguma, kui ta ei taha - resoneerus. Aga edasi läks mu meelest viltu ja üsna kõvasti.
VastaKustutaIseenda arendamine ei ole lihtne ja teistele kasutu tegevus - otse vastupidi.
Idee, et sa üldse SAAD olla hea ja lahke ja maailmale kasulik inimene olles ükskõik kas kalk või ülemäära järeleandlik enda vastu, tundub mulle väga kahtlane. Selle loo autor vastandab enesega tegelemist ja teistesse hästi suhtumist - samas kui minu meelest on need ühe ja sama õuna kaks poolt. Kui sa oled endaga nõme, on ilmselt ka parim, mida sa teistele olla saad, nõmeolemine. Kui väga robustselt ja just selle terviseasja pealt võtta, siis: ma ise toitun põhiliselt kartulikrõpsudest. Tahan olla hea alatoidetud kolmekuuse vastu, nii et söödan ka talle kartulikrõpse. Jee.
Hea enesetunde saab see "abistaja" ilmselt kätte, aga kas sel alatoidetud titel on pärast parem või halvem olla, ei tea keegi.
Artikli autor kuidagi nagu usub, et inimese suhe endasse kui rämpsu ei too kaasa suhet teistesse kui rämpsu, otse vastupidi. Aga mina lihtlabaselt ei ole temaga nõus.
Mu jaoks on loogiline, et korraga saab olla rõõmus ja hea või vinguv ja halb. Olla rõõmus ja halb või vinguv ja hea tundub juba eos sisaldavat väga paljusid keerulisi ja vastuolulisi emotsioone ning samuti sisaldub nendes kirjeldustes automaatne vajadus miskise inimhinge peenmehhaanilise lahkamise järgi - jämedalt ja lihtsalt võttes sellised dihhotoomiad loomulikuna ei mõju.
seda küll, et kehva enesetundega on palju raskem teiste vastu hea olla ja seetõttu tasub end töökorras hoida; aga mu arust oli üks tähtis asi, mida ta vastustas, hoiak, et selle piisab - et kui inimene ennast kõvasti arendab, siis oleks see tema moraalse väärtuse hindamisel justkui tähtsam kui see, et ta teenib nt raha teistel naha üle kõrvade tõmbamisega.
VastaKustutaTeine asi "enese eest hoolitsemise" ülearu kitsas ja moraliseeriv tõlgendamine. Et tal ei lubata endal otsustada, kuidas ta enda eest hoolitseb.
Milles ta eksis, oli see, et ta nimetas seda libamoraaliks või millekski, mis esineb moraalina, aga seda ei ole. Parem sõnastus oleks, et see on küll moraal - aga tema arust ohtlik moraal, kui kõik selle implikatsioonid arvesse võtta.
Minu hinnangul on selle moraali näol tegemist eduteoloogia järjekordse modifikatsiooniga - inimese äravalitust näitab see, kas ta on rikas/sportlikus vormis, igatahes mingil moel edukas. Vaesus/vähesportlikkus on laiskuse tunnusmärk; ja moraalses süsteemis, kus ülim voorus on tublidus, ei saa mõistagi hullemat pahet olla.
Miks peaks see halb olema, kui tublidus on ometi kasulik omadus ja rikkus ja musklid iseenesest head asjad? arusaadavalt sellepärast, et see vähendab empaatiat vaeste/nõrgamuskliliste vastu.
Ja sellest poindist rääkis ta üsna eksplitsiitselt.
Kui sa vaatad, siis ei soovita ta kuskil suhtuda endasse kui rämpsu - artikkel algab sellest, et temasse tahetakse suhtuda kui rämpsu, kui ta ei ole enda vastu hea õigel, tublil moel. ja põhioht, milleni ta lõpus välja jõuab, on see, et nii hakatakse tagatipuks veel kõigisse kehvema tervisega inimestesse - või neisse, kelle enda vastu heaolemise prioriteedid on teises kohas - suhtutakse kui rämpsu.
Ja vingumine tuli seal mängu just sel moel, et tema kallal vingutakse, miks ta trenni ei tee. St inimesed tegelevad heaolemisega näägutamise kujul. Samuti ebaintuitiivne.
*
See, kas tänapäeva tüüpi fitnessikultusel on üldse tervisega midagi pistmist, on iseküsimus. Suht hiljuti sattusin lugema ka hoiatusartiklit sedalaadi treeningusoovituste vastu, et "ära lase ennast valust häirida" jms soovitused, mis käsivad eirata keha hoiatussignaale. Tundub, et igasugune tervislikkus ei ole veel vooruslik: kui pingutust ei ole, siis ei kõlba.
a lähendades seda teemat söömiseteemale - süütunne juba söödud jäätise pärast (mida sürdsüüa ei ole võimalik) viitab sellele, et küsimus ei ole praktilises enda eest hoolitsemises, vaid selles, et teatud õiget sorti hoolitsemine on eesmärk omaette, mille täitmatajätmise pärast peab ennast karistama, mis siis, et sellest karistamisest olukord kuidagi paremaks ei muutu.
VastaKustutasiin oleks justkui kaks mina mängus: üks on see, kelle enesetunde eest peab hoolitsema; teine see, kelle enesetunne tuleb halvaks ajada, kui ta selle enda nr 1 enesetunde eest piisavalt hästi ei hoolitsenud. ja millegipärast ei ole selle enda nr 2 enesetunne siis väärtus, las kannatab, sunnik.
ja ma ei näe, kuidas see apooria oleks siis, kui enese eest hoolitsemisest saab täieõiguslik moraaliküsimus, üldse välditav.
õnneks lõppes su postituses kõik hästi, ei pidanud ennast selle jäätise pärast peksma - muu valdkonna tublidus lendas peale ja lunastas ära.
a ma tahan lihtsalt aeg-ajalt seda küsimust esitada, kas ennast peab üldse sellise asja pärast peksma. Kui jäätise mittesöömise eesmärk on nagunii see, et endal oleks hea, siis võiks ju täpselt samal eesmärgil ka end mittepeksta. isegi kui parajasti ei ole mingit tublidust lunastama tulnud.
a vbla on meil lahkarvamus hoopis sellest, et meil on eri suurusega usk süütundesse kui motivaatorisse. juhul, kui sa usud, et jäätise pärast süütundmine on vajalik, et nügida end edaspidi endaga niimoodi ümber käima, et hakkaks stabiilsemalt ja perspektiivikamalt mõnus - ja seega tasub see väike süütunne ära kannatada, ilma igasuguste moraaliküsimusteta, vaid puhtpraktiliselt oma heaoluraamatupidamise huvides. mul oli kunagi ammu kellegi teisega, vist Keit T.-ga samal teemal vaidlus, kuigi just moraaliküsimuste kontekstis.
mul seda usku eriti ei ole, tulevikus motiveeriks mind enda vastu hea olema pigem tahtmine... ee... et mul oleks hea olla, kui mälestus eelmise korra süütundest. süütunne pigem demotiveeriks enese eest hoolitsema - miks mulle peaks sellise nõmeda tüübi, või nagu sa ütlesid, "piinliku tropi" heaolu korda minema. enda vastu hea olemise tahtmine tuleb ikka siis, kui mul on tunne, et ma olen juba täitsa äge.
(apropoo, veidi kõrvaline, aga ma olen mingitel Gok Wani saate naistel sama mehhanismi töötamas näinud - alguses peavad end õudselt koledaks paksuks ja söövad suurest masendusest rämpstoitu ja joovad ennast igal õhtul purju, sest mis mõttega sellise paksu rõvediku eest ikka hoolitseda - ja pärast, kui on saanud kõrvalist abi ja jõudnud järeldusele, et "ega ma ikka nii rõvedalt paks ei olegi", siis tuleb järsku tahtmine võimelda ja kvaliteetsemat toitu süüa.)
enese eest hoolitsemise (selle praktilises tähenduses, mitte moraalieesmärgina omaette) eri variantidest näiteks:
VastaKustutakujutame tte, et keegi on tore rahulik paks inimene ja otsustanud iseennast tundes, et kui ta peaks oma kaalu kontrollimisega pidevalt jahmerdama (ja pidevalt _peaks_ jahmerdama, sest noh, ainevahetus on selline alalhoidlik ja isu ja seedimine jälle kangesti head), läheks tal närvid nii krussi, et temast saaks selle käigus tige inimene, järelikult valib ta parem paksolemise - ka siis oleks kurb, kui sellest paksusest järeldataks tema moraalset alaväärsust või käidaks talle rääkimas, et "sa suudad" või "sul ei ole vabandusi".
a "olla rõõmus ja halb või vinguv ja hea" läheb juba sinna rubriiki, et kas good equals nice. popkultuuri poole pöördues - Harry Potteri saagas on see üks põhiteema.
VastaKustutaMuidu mõeldes - reibas psühhopaadist mõrvar arvatavasti oleks mingite moraalikriteeriumide järgi rõõmus ja halb. Ted Bundy olevat hiigla võluv olnud.
Ja teise poole pealt meenub lausa enda kogemusest üks bussijuht, kes oli igast tädikeste (ja minu) erisoovide vastu hästi vastutulelik - tegi peatuseid seal, kus ei pidanud peatust olema, võttis kellegi peale ka siis, kui see vehkis käega kuskil kahe peatuse vahel - ja sealjuures kange vingats. tal paistis olevat ettekujutus, et mingil juhul ei tohi endast liiga sõbralikku muljet jätta. pmst ta ütles inimeste soovide peale esimese asjana hästi pahuralt, kuidas ta seda täita ei saa ega kavatsegi täita - ja seejärel täitis selle.
ma tean ka lähemalt mõnda inimest, kes on mitme koha pealt parasjagu neurootiline ja võib vahel ilgelt vinguda - aga kui abi on vaja, siis võib tema peale kindlam olla kui mõne sarmikama ja vbla tervema psüühikaga tegelase peale.
sry, lihtsalt eneseväljendamine ei õnnestu kohe ühe ropsuga: lühemalt võiks selle, mis ma öelda tahan, vist kokku võtta nii, et enesearendamine on tore küll, aga ma kujutan seda ette nii, et mul on mingi ettekujutus, missugune inimene ma tahaksin olla - ja siis teen asju, mis töötavad sellele kaasa ja teevad selline-olemise kergemaks. kui ma räägin "moraalsest eesmärgist", siis enese eest hoolitsemise kontekstis ma mõtlengi selle all seda, "kelleks tahan saada".
VastaKustutasee ettekujutus võib muidugi muutuda: elan, õpin, muutun. aga läheb veidraks, kui kõigile ühiskonnaliikmetele pakutakse eesmärgiks lihtsalt arendamist või treenimist. siis tekib mul küsimus: arendan ja treenin, ee, aga mis asjaks? mis olevuseks?
eks neid eesmärke on muidugi veel, st kõik ei ole moraalsed. nt kui ma treenin selleks, et õppida hispaania barokki tantsima, siis see on mul eesmärk küll, aga nii, nagu mulle praegu tundub, moraalineutraalne. umbes nagu ilusti riides käimine. võiks isegi öelda, et sellised tehnilised eesmärgid, rubriigist "kuidas ennast töökorras hoida".
ja NB, su postitus tervikuna jõudis tglt umbes samasse kohta välja. lihtsalt mulle jäi silma selle "jäätisesöömine = troplus" võrduse enesestmõistetavus, samamoodi nagu tolle lingitud artikli autorit hämmastas ja häiris "fitness = moraalne kohustus" võrduse enesestmõistetavus.
VastaKustutaNo mu meelest läks ta ikka selgelt selle peale välja lõpuks, et õppida lilli nuusutama ja ennast armastama on vale tee, tuleks hoopis õppida teistesse suhtuma kui võrdväärsetesse jms.
VastaKustutaMuidugi on phmt enesearmastamiseks (vist) võimalik valida erinevaid teid, aga imelikul kombel taovad vastavad soovitused ikka ühte auku kõik - olen selle üle kunagi imestanud ka siin kuskil kommentaarides ja sa ise umbes rõõmsalt lohutasid, et kuigi olla julge ja visa on universaalsed õnnelikukssaamise retseptid vist tõesti, on meil nii palju erinevusi eeldustes, et oleme julged ja head ikka isemoodi - mis tekitab mus kahtluse, et olla rõõmus ja hea on siiski mingi väga lihtne ja labane ühe-tee-värk.
Ja teised teed viivadki sind selle bussijuhi rajale, kes ilmselt kannatab nii hirmsasti kohustuse all olla teiste vastu hea, et ei suuda kunagi omaenda vajadusi ettepoole panna teiste omadest ja siis vingub, et miks teistel on üldse vajadused, väärakad siuksed. Mis minu jaoks ei ole kena - tõtt-öelda, kui ma paluks end kuskile nuka peale maha panna, siis mu eelistatud vastus oleks sõbralik "Ei, ma kahjuks ei saa" ja siis ei saagi kui see, et ma küll saan maha soovitud kohas, aga sõimata ka selle eest.
Mu emotsionaalne heaolu on mulle olulisem kui füüsiline. Sest läheb kergemini käest ära.
(millega on ilmselt lahendatud ka süütunde ja ülemäärase õgimise teema - see, mida ma teen ülemääraselt õgides oma kehaga, on pisiasi. Nii vahetu halb enesetunne kui mingi tavalisest veits ümmargusem kõht, mõlemad ebaolulised.
See, mida ma teen samas oma vaimuga, on ohtlik värk, sest mentaalsus seal taga on "mind absoluutselt ei huvita, kui sitt pärast on, praegu ongi juba piisavalt sitt, et ennast lõhkuda".)
või noh, see ongi muidugi see koht, kus minu moraal lihtsalt ei luba sellist käitumist - minu moraal ütleb, et otsusta ära, kumba tahad, vastuta oma valikute eest ja ära vingu, sest vingumine on hullem patt kui mitte teist inimest tema soovitud hanges bussist maha lasta.
VastaKustutaSaan enam-vähem aru, et teiste meelest vbla ei ole, aga mu jaoks ikka täiega on.
ja kuna mul on paha tuju (= ma olen tavalisest hulga nõmedam inimene), siis sõnastan lisaks, et see mulle ilmselt ei meeldinud selle artikli juures ka: ta mitte ei püüdnud endale ja endasugustele välja võidelda õigust olla hea just enda moodi, vaid kukkus halvustama teisi, et need raisad, keskenduvad mingile enesearendamisele ja see on vabshee paha asi.
VastaKustutaPhmt ta vingus teiste üle, selle asemel, et olla positiivne enda suhtes. Et olla teistsuguste suhtes väga "judgmental" on üldiselt paha? Noh, on küll, jah. Tüütu värk, nõus.
Aga mida ta ise teeb seal artiklis siis?!
Ta ei öelnud kuskil, et see on vale. Vastupidi, ta märkis mitu korda, et toredad ja head asjad - aga et nendega ei saa asendada kõike muud - "täita moraalset tühjust", kui täpne olla - ja need artiklid, mis ta linkis, viitasid kahele ohule - et inimesed, kes tegelevad sellise tervisele suunatud enesedistsipliiniga, kulutavad oma tahtejõuressursid nt tervisliku toitumise peale ära (tahtejõuressursid on piiratud, räägitakse viimasel ajal) ja muuks ei jätkugi (näiteks selleks, et Milgrami eksperimendi tüüpi olukorras vastu punnida); teine oht, et nii saab odavalt kätte holier than thou tunde ja saab teistesse põlglikult suhtuda (see kätedesinfitseerimise näide).
VastaKustutaMa sirvisin ta blogi veel, paistab, et tubliduse- ja edumoraal on tal üldse hammaste vahel - silma jäid postitused, kus ta kaitses emasid, kes eelistavad karjääritegemise asemel lastega koju jääda (ja keda süüdistatakse laiskuses ja kelle otsust üritatakse medikaliseerida à la "nad peaks kõik depressiooniravile minema"), või neid vanemaid, kes otsustavad oma autistlikku last kodus koolitada, sest tublide inimeste arust ei tohiks sellisele lapse "laiskusele" järele anda.
Ma ei ole jõudnud süveneda, aga tundub, et ta kas on ise autist või on tal autistist laps(i) ja nähtavasti on see, et mistahes tervisehäiret võib tabada moraalinõrkusena sildistamine, seetõttu pidevalt aktuaalne. Selle postituse lõpuots ju ainult sellest rääkiski.
Mis puutub sellesse, et on asju, mis on üldiselt toredad - ja väärtused -, aga ei ole veel sellepärast tingimata moraalsed väärtused, meenub mulle "moraalipühakute" artikkel, kus Susan Wolfi idee oli, et mistahes järjekindla moraalisüsteemi järgi täiuslikult moraalsed inimesed ei oleks tõenäoliselt inimesed, kellega me tahaks läbi käia, sest neil puuduks justkui sügavus, mõõtmed, mida on lihast ja luust inimesel tarvis. Seega tasub leppida, et inimesed teevad ka asju, mis ei puutu moraali - et see on isegi eelistatav; et tuleb leppida, et meil on põhjust eelistada, et inimesed elaks elusid, kus kõik ei ole moraalne.
Kui nüüd sama asja teise nurga alt vaadata, siis tähendab see, et niipea, kui mingi väärtus meile meeldib, ei ole vaja seda kohe moraaliks suruda - sest kurat teab, kas me sellist moraali üldse tahaks mis sellest meeldivast väärtusest välja tuleb, kui selle kõik konsekventsid välja hakkavad lööma.
*
mis bussijuhti puutub, siis mulle jäi mulje, et ta ei kannatanud mitte heaolemise kohustuse all, vaid heapaistmise hirmu all.
ja noh. ajaloost leiab ka vastupidiseid drastilisemaid näiteid, kus see, mida tehakse, on hullem, kui kõigest see, et õiges teeotsas ei saa maha. à la päevatööl peksab mingis koonduslaagris vange, aga õhtul mängib klaverit, võimleb ja hoolitseb sedasi oma vaimse heaolu eest, et töö liiga närvide peale ei hakkaks, muidu lähevad veel peresuhted käest ära.
või siis noh. kui me koonduslaagri-drastika kõrvale jätame, jäävad ikkagi psühhopaadid, kelle heaolu teiste vastu tehtud julmus sugugi ei häiri. Kui me jätame selle, et inimesel oleks endal hea olla, moraaliküsimuseks, siis tuleb ka kedagi rõõmsalt piinava psühhopaadi eluviis moraalselt heaks eluviisiks lugeda.
*
ma ei saanud nüüd õieti aru, kas süütunne siis kaitseb selle sita mentaalse seisu kordumise eest, või vastupidi, süvendab ohtu (sest süütunde võrra on veel sitem ja seda enam võib öelda, et vahet pole)?
aa, üks täpsustus veel.
VastaKustutaasi ei saanud ikkagi algust sellest, et teised keskendusid enesearendamisele, vaid tema arendamisele.
mul on mulje, et arutluskäik oli midagi sellist: 1) nad võtavad õiguse mind süüdistada, kui ma ei harrasta nende arust ägedaid eluviise; 2) järelikult peavad nad oma eluviisi moraalselt ainuõigeks ja on neist eluviisidetailidest moraaliküsimused teinud; 3) a need asjad ei peaks üldse moraali valdkonda kuuluma ja igaüks võiks ise vaadata; ma ei pea esitama samade eluviiside mitteharrastamiseks vabandusi, vaid peaks piisama, kui ma ütlen, et pole minu rida.
See viimane punkt ("ei peaks moraali valdkonda kuuluma") on ehk kõige nõrgem - nagu tglt ka Susan Wolfil - et mille põhjal ta ütleb, et vat need väärtused on on moraalisüsteemi väärtused, aga need teised, kuigi vajalikud ja toredad, ei ole - aga eks see, mis õieti moraali valdkonda kuulub ja mis ei kuulu, on nagunii üks vaidlemisobjekt. Moraali määratlemisega ei ole nagunii kaugeltki ühel pool.
a muidu - valikute tegemise ja nende eest vastutamise asi kõlab minus iseenesest kaasa.
VastaKustutanagu ma ütlesin, kulmu pani mul kerkima ainult enesestmõistetavus. ma saan aru, et sa ei üritanud seda teistele normina kehtestada, aga lingitud fotokoomiks - mida sa vist pidasid kõigile suht lihtsalt kaasaelatavaks - kombinatsioonis väljendiga, et "tingimata ei tähendagi see söömine nõmedat troplust" - ja kui siia juurde tuli Jaan Kask, kes seda samausuguse enesestmõistetavusega võttis - et jah, näe, vedas, aga kui poleks jutukirjutus õnnestuud, siis oleks ikka piinlik tropp olnud küll - siis tekkis mul küll küsimus, et see ONGI enesestmõistetav või?
*
jäi veel kripeldama see kolmekuuse alatoitunud imiku asi - ega asi poleks parem, kui ma pakuks talle seda toitu, mis mulle tervislik on (nt kergelt grillitud liha, tomatisalatit ja klaasitäie antioksüdante sisaldavat punaveini). see on tglt just hea näide, et mis hea ühele, pole hea teisele. isegi moraaliga võrreldes nii lihtsas asjas nagu tervislikkus.
oh, nüüd tuli pähe hea näide headest asjadest, mida ei tasu mu arust moraali sisse segada.
VastaKustutama ostsin üks pool aastat tagasi ilusad veiniklaasid ja need on mu elukvaliteeti kõvasti parandanud. absoluutselt iga kord on hea vaadata ja tuju läheb paremaks ja suvaline jook maitseb paremini.
ma arvan, et oleks põhjendamatult suur hüpe öelda nüüd selle põhjal, et veiniklaaside ostmine oli kuidagi eeskujulik. või et mina oleks sellepärast hea inimene - isegi kui oletada, et ilusat klaasi vaadanuna käitun ma teisetga paremini, siis kahtlemata oli sel ostuhetkel muid võimalikke stsenaariume, mis vbla oleks andnud tulemuseks veel paremini käituva minu (nt sellise, kellel ei ole eelarve lõhki ja kes seetõttu oleks vbla rahulikum inimene).veel hullem oleks hakata postitama netti pilte ilusatest klaasidest koos tekstiga sellest, kui vähe mul tol hetkel raha oli, ja lisada suurte tähtedega "mis on sinu vabandus?"
mis ei muuda kuidagi fakti, eks ole, et kangesti toredad klaasid on.
Paar asja jäi veel silma.
VastaKustutaMis minu jaoks ei ole kena - tõtt-öelda, kui ma paluks end kuskile nuka peale maha panna, siis mu eelistatud vastus oleks sõbralik "Ei, ma kahjuks ei saa" ja siis ei saagi kui see, et ma küll saan maha soovitud kohas, aga sõimata ka selle eest.
Mu emotsionaalne heaolu on mulle olulisem kui füüsiline. Sest läheb kergemini käest ära.
mis näitab, et sa ikkagi hindaksid bussijuhti selle põhjal, kuidas ta sinuga käitub, sul on lihtsalt just sellised eelistused, kuidas sinuga peaks käituma.
Mis minu arust ongi loogiline asi, mis teisi inimesi peaks huvitama: kuidas keegi nendega käitub. See, mida keegi kodus iseendaga teeb, on nende asi ainult siis, kui sellel on nende jaoks meeldiv/ebameeldiv väljund.
ja see, et asi oleks nii lihtne, et niipea, kui keegi enda eest rohkem hoolitseb, ta automaatselt käitubki paremini, on kahtlane. Ma olen nõus, et inimesel, kes tahab teistega hästi käituda, on siis, kui ta end kombes hoiab, selleks paremad eeldused. Aga ei saa ju eeldada, et kõik tahaks. Ma mõtlesin praegu nt selle peale, et rikkusega korreleerub hea tervis (neil on paremad võimalused enda eest hoolitseda ja nad ka oskavad seda paremini) - ja ühtlasi paistab rikkusega korreleeruvat hoolimatus teiste vastu ja alatu käitumine. See uuringutulemus käib intuitiivsele eeldusele, et "kellel on mõnusam elu, käitub automaatselt ise lahkemini", vastu.
*
Apropoo, arvatavasti ei oleks sa ka väga rahul, kui bussijuht võtaks sind sõimata sellest ise naudingut tundes.
või tibuemmede juhtumi näitel: kas nende mõnitamine oleks OK, kui inimene teeb seda teadlikult ja enesearengu huvides, embracing their dark side?
kusjuures "siis ongi OK" on valiidne eetiline seisukoht, ma lihtsalt kahtlen, kas see on sinu seisukoht.
*
kukkus halvustama teisi, et need raisad, keskenduvad mingile enesearendamisele ja see on vabshee paha asi.
Phmt ta vingus teiste üle, selle asemel, et olla positiivne enda suhtes.
"halvustan ise neid vastu" oleks olnud siis, kui ta oleks väitnud, et enda tervise eest hoolitsemine teeb kellegi halvaks - "teie ütlete, et mul pole vabandusi kõhulihaseid treenimata jätta, ma ütlen, et teil pole vabandusi, et neid treenida". Ta ütles mitu korda, et iseenesest on enda eest hoolitsemine hea asi, ega öelnud, et ta ise selliste asjadega ei tegeleks. See, mida ta halvaks nimetas, oli siiski enda tervise eest hoolitsemise seadmine moraalseks imperatiiviks, millest saab ennast aint teatud tingimustel välja vabandada - ja see, et see olekski justkui piisav. Seisukoht, et "enda tervise eest hoolitsev inimene ongi hea ja usaldusväärne inimene" (st sellest piisab, et teha kellestki hea inimene, mitte selle poindiga, et see pakub paremaid võimalusi hea inimene olemiseks). Või selle teine pool "kes oma tervise eest hoolega ei hoolitse, on by default ebamoraalne; sellest kohtuotsusest pääseb ainult veenvate õigustuste esitamisel".
Minu jaoks on inimeste ja mingi moraali halvustamisel oluline vahe. Eriti kui see moraal kirjutajat ennast ründab.
*
Iseasi, et selle järgi, mis kujul talle seda fitnessi-reklaami tehti, ütleks ma, et pigem on tegemist ilustandardi- või noorusekultuse kui tervisekultusega. Teisest küljest, tõsi ka see, et tänapäeval on moes seda ilustandardit "tervislikuks" nimetada, vbla sellepärast, et inimesed tunneks end imelikult, postitades pilte kirjaga "mis on su õigustus, et sa veel ilusaks ei ole hakanud".
mõnes mõttes kahju, et teema "kas see, millest mulle moraalset imperatiivi üritatakse teha, üldse on tervis" seal kõrvale jäi, aga vbla oleks siis juba liiga laialivalguvaks läinud.
Mul enam ei ole halb olla = olen palju vähem nõme ja tegelt ei tunne väga sügavat vajadust vaielda.
VastaKustutaAga no natukene siiski, kui juba sai teema võetud.
* tahtejõud on piiratud resurss jah, aga samas saab seda ka treenida.
(lingi võid ise leida =P) Phmt mida rohkem treenid teda, seda rohkem saad.
* Ja siis on siuke kreeka mõiste nagu arete (notsu nagunii teab, teistele http://en.wikipedia.org/wiki/Arete - mina tean sellest tänu raamatule Zen ja mootorratta hooldamise kunst, et te mu haritusmäärast valesti aru ei saaks) ja mu jaoks see on siuke oluline mõiste, vähemalt iseennast vaadates. Et kui nüüd moraali vaadata, siis ei ole arete järgi vaadates mõtet sellel, et mingis aspektis ma hullult püüan hea olla, aga teises, kolmandas ja neljandas on pohh.
* Kuigi klaasinäide oli vast pädev tõesti. Ilusad klaasid vist ei kvalifitseeru ka arete alla.
* See lingitud koomiks meeldis mulle isaks lõpplausele seepärast, et see ei olnud üks teine (nõrgalt) trenniteemaline koomiks, nimelt see
http://sunnystrong.tumblr.com/post/63351298526/so-i-saw-the-first-picture-on-my-dash-and-could
* Aga headus/sarmikus ei ole ju üldse kattuvad mõisted, samas kui lahkus/headus mõnes mõttes siiski on. S.t. kui keegi on kena ainult näo ees, siis see ei ole ju päris lahkus. See on siis lahkuse teesklemine, vbla servapidi sarmikusega, aga mitte headusega seotud kvaliteet. Koonduslaagrimees ei ole ju kena inimene, kui ta on ainult oma sõprade ja perekonnaga.
ka minu leksikonis ei ole headus ja sarmikus sama asi. a ma pean silmas, et koonduslaagrimees võib saavutada selle, et ta saab iseendaga igati hästi läbi ja on õnnelik - ja vange edasi peksta. ütleme, et ta saavutab seesmise harmoonia selle kaudu, et otsustab, et need vangid ei ole üldse olevused, kelle peale kaastunnet saaks rakendada või peaks rakendama. ei lähe iseendaga vastuollu.
VastaKustutano ja niipalju, kui ma olen psühhopaatidest lugenud, ei ole nende jaoks ka teesklemine sisim probleem, mille pärast nad süümekaid ja hingelist lõhestatust tunneks. nad teevad seda sellepärast, et see on kasulik ja see, mis on kasulik, on neil enamasti põhimotivaator. see ei riku nende sisimat õnnetunnet.
*
Ma teeks vahet asjadel, mis on instrumentaalselt head, ja asjadel, mis on eetiliste skaalade mõttes head. nt seesama tahtejõud on hea praktilises mõttes: aitab teatud eesmärke saavutada, aga eesmärgid ise võivad olla nii head kui ka halvad. aga eetiliste skaalade suhtes on ta neutraalne. umbes nagu hea tööriist ei ole moraalses mõttes hea, seni, kuni ma ei võta seisukohta, et funktsionaalsus ise ongi ülim hüve.
Tervis käib sinnasamma funktsionaalselt-instrumentaalselt heade asjade hulka. Hea tervisega on lihtsam teha ükskõik mis asju, mida ma teha tahan, olgu need head või halvad.
Muidugi võib teha seda, mille eest too blogija hoiatas: kehtestada definitsioon, et see, kes kurja teeb, liigitub automaatselt haigeks. ja siin ma saan täiesti aru tema kartustest "haige" ja "kurja" mõistete ühtesulatamise tagajärgede ees. mõnes muus blogipostituses ta näitas selle ohtusid ("paneme kõik autistid kinni, sest nad on haiged, järelikult ohtlikud")
Selge see, et "head" defineeritakse mitut moodi. aga minu arust isegi siin vaidluses on pidevalt taustal tiksunud eeldus, et hea on see, kes on teiste vastu lahke ega ole julm. kui on juttu olnud sellest, et iseenda eest hoolitseda on õige, siis ikka selles kontekstis, et ilma selleta on väga raske teiste vastu hea olla. tähendab, meil on siin käibel "hea" mõiste, mis ei piirdu sellega, et "teen kõvasti sporti ja hoolitsen, et ma iseendaga rahul oleks". see spordi ja rahulolemise asi on järelikult ikkagi instrumentaalne.
no ja too blogija sõdis ikkagi hoiakuga, et see ei ole mitte instrumentaalne, vaid absoluutne väärtus.
ma mõtlesin oma argielu peale. üldiselt on mul kaval regulaarselt süüa, sest kui mu kõht on tühi, lähen ma kergemini pahuraks, hinnangud on sapisemad ja ma pean rohkem pingutama, et hästi käituda. regulaarne söömine on kõige lihtsam lahendus, et ennast sellisena hoida, nagu ma tahan.
VastaKustutaaga see ei tähenda kuskilt otsast, et kui ma olen juhtumisi tühja kõhuga ja suudan teatava pingutusega ikkagi adekvaatne olla, et mu käitumine oleks sel juhul halvem. see, et ma olen ennast tühja kõhuga jätnud, kui mul oleks olnud võimalik süüa, ja pidanud seetõttu ennast paremini kontrollima, on ebapraktiline ja rumal; tasub kõrva taha panna, et edaspidi endal heaolemist mitte raskemaks teha. aga hinnang, mis ma oma käitumisele annan - kas ma käitun hästi või halvasti - , sõltub ikkagi sellest, kuidas ma ennast üleval pean, enesetundest olenemata.
ma eelistan seda lähenemist juba sellepärast, et see ei jäta mind kuivale olukorras, kus mul ei ole võimalik enda eest korralikult hoolitseda. st ma tahan, et mul oleks enesetundest olenemata oma käitumisele mõõdupuu olemas, mitte nii, et "täna on mul kõht tühi ja PMS, järelikult olen paha inimene" - "täna sõin korralikult ja tuju on hea, järelikult olen hea inimene".
eriti kui ma olen tagantjärgi märganud, et mõnikord käitun ma eriti hoolimatult just ennast eriti hästi tundes. noh, et kui on tunne, et muresid pole olemaski, mis mured? siis on õudselt kerge teiste murede suhtes ülbe olla.
Mihkel Kunnus on mitu korda märkinud aeroobse spordi järel tekkivat empaatiavaba eufooriat. kindlasti nauditav ja on võimalik väita, et tervislik; aga mingist vaatepunktist võib kindlasti öelda, et end empaatiavabasse eufooriasse jooksnud sportlane on sel hetkel halvem inimene kui muidu.
Jõudsin haiglast koju suure arvuti taha tagasi ja avasin selle artikli uuesti - ning jään oma esialgse seisukoha juurde, et autor on asjadest valesti aru saanud.
VastaKustuta"There’s nothing wrong with self-improvement, of course, but whether it’s in the form of physical fitness, introspection, perspective, gratitude, learning, or mindfulness, self-improvement is not a moral substitute for service to others. It’s all well and good to learn to appreciate the little things, take up painting, read poetry, practice yoga, meditate, exercise, eat healthier foods, stop and smell the roses, and so on, but these things do not help anyone but oneself."
Ja ma väidan, et see ei ole nii. Vähemalt minu puhul see selgelt ja üleni ei ole nii.
Vbla ma ei ole lihtsalt piisavalt hea inimene, aga mina ei suuda olla end halvasti tundes veeranditki nii hea inimene kui end hästi tundes. Tulen toime enam-vähem normaalne olemisega, teatud pingutuse hinnaga pole aktiivselt nõme, aga et ma teeks kellegi teise heaolu nimel väikese ringi ümber kvartali, istuks kella üheni öösel küpsetades üleval, tunnustaks jooksu pealt võõraid keni inimesi vms - no ei!
Kui mul on halb, siis ma ei suuda olla hea.
Niisiis on minu üritus olla hea inimene igal rindel ühtlasi ja täiesti teadlikult ka üritus olla hea teiste inimeste vastu. Ja mul on jäänud mulje, et see on enamiku internetis nähtavate enesearendajate puhul nii. Vbla ma muidugi ei sattu teistsuguste peale millegipärast. Aga ka võrguväline elukogemus ütleb mulle, et inimene, kel on oma elus halb olla ja kes ei ole huvitatud selle olukorra parandamisest (enamasti ei viitsi või tundub, et võimatu pingutus, las olla nagu on, käib mulle niigi) võib küll olla tore, võimaluste piires helde ning mõnus seltsiline, aga ekstra ringi ta sinu pärast naljalt tegema ei hakka.
Loogiline ka - ta ei tee seda endagi pärast ju!
Eriti arusaamatuks jääb mulle tema väide, et tõesti on olemas inimesed, kes arvavad, et haiguslik tegevus peaks olema karistatav.
VastaKustutaMa tean inimesi, kes karjuvad iga patu puhul kohe karistuse järgi, ja teisi, kes vangutavad pead ja pobisevad, et see patustanud inimene peab olema hull - aga mitte selliseid, kes teeks mõlemat korraga.
Kolmas detail - jah, mina ka vaatan anti-cure liikumisi üsna süngel ilmel tõesti. Tõsi, mu pilk on varjutatud isiklikest kogemustest + õeõpingutest, ja samas see pilk ON leebem inimeste suhtes, kes on ohuks-nuhtluseks ainult endale ja/või kellel on katsetatud ravi ajal reaalselt ilmnenud rasked kõrvaltoimed.
Aga üldiselt, jah, ma TÕESTI leian, et kui inimesel on jalad nõrgad ja ta ei tee midagi selle lahendamiseks, vaid nõuab, et ühiskond ehitaks talle laudtee, maksaks kinni interneti ja tooks valmiskasti koju, siis on tegu moraalselt vale käitumisega ja ühiskonnal on täielik õigus temaga nõme olla. Mitte seepärast, et tal on jalad nõrgad ja ta ei ei viitsi neid tugevamaks treenida, vaid seepärast, et ta nõuab seepärast erikohtlemist, olemata samas valmis omalt poolt midagi panustama.
Ehk tal on täielik moraalne õigus (ja minu leplik noogutus) mitte tahta olla terve. Aga kui ta samas nõuab erikohtlemist oma probleemi tõttu, mis samas oleks lahendatatv, siis minu suuremeelsus saab otsa. Kui inimene leiab, et tal on õigus tahta olla haige ja õigus samas selle haiguse tõttu ka spetsiaalsele nunnutamisele, loen mina sealt välja, et see inimene leiab, et tal on õigus spetsiaalsele nunnutamisele lihtsalt seepärast, et ta on olemas.
Ja see, vabandage, on ülbus.
Sa keskendud praegu sellele, et "but these things do not help anyone but oneself" ja väidad, et kuidas nii, sinu jaoks on need asjad hädavajalik eeltingimus, et kedagi teist üldse aidata suudaks; aga kui sa vaatad seda lause esimese poole kontekstis, siis koos sellega, et "self-improvement is not a moral substitute for service to others" ütleb see minu meelest lihtsalt seda, et enesetäiendamine iseenesest ei ole teiste aitamine. teiste aitamine on teiste aitamine ja see, kuidas keegi ennast selleks konditsiooni saad, on juba igaühe enda mure.
VastaKustutaSee, kui sa ütled, et see _aitab_ sul teiste vastu hea olla, on juba teine asi. See tähendab, et ka sinu jaoks on see instrumentaalne hüve; et ka sinu arust siiski on oluline teiste vastu hea olla, ei olegi kohe hea inimene paljalt sellest, et kõhulihased trimmis.
Tema postituse enda algne ajend oli ikkagi see fitness-mama reklaam, mida talle pähe määriti - ja sedasorti enesearendamine võib küll kaunis nartsissistlik olla. Ei pruugi, aga pmst on jõusaalinartsissistid täiesti olemas.
Teiseks mõtlen ma praegu Ameerika eneseabiraamatute kultuuri peale, mis on nähtavasti laiem kontekst - ja mõtle tglt, kui paljud neist tegelevad teemaga "kuidas rikkaks/edukaks saada".
Ma tunnen rikkuse ja tervise suhtes umbes ühtsama: mõlemad on praktiliselt kasulikud asjad, rikka ja tervena on võimalik palju enam korda saata kui vaese ja haigena. aga lõpuks on tähtis ikkagi see, mida ma nendega korda saadan. Kui keegi saab suure tahtepingutusega hästi rikkaks, ütleb see tema kohta, et tal on kõva tahtejõud ja et ta on teatud asjade peale võimekas. aga suurt mitte midagi selle kohta, kui hea inimene ta on.
Muide, sellise tublidusekultuuriga - tublidus tubliduse enda pärast, kus tahtejõüd on juba ise ülivoorus, olenemata sellest, mis sellega pihta hakatakse, juhtub sageli see häda, et kaastunne ei ole seal mitte ainult fakultatiivne, vaid lausa taunitav. Minu arust töötab siin seesama mehhanism, millest sina räägid enda tervise eest hoolitsemise mõttes: teiste vastu ei saa parem olla kui enda vastu. Kui inimene endalt lakkamatult nõuab ja nõuab ja nõuab - ja ennast süüdistab, kui nõudmistele ei vasta - siis kipub ta sama nõudlik olema teiste vastu. See on pahe, mille all ma ise aeg-ajalt kannatan ja keeldun tunnistamast, et see on tegelikult voorus.
Üks näide on see, kes Daki pool Naabrinaise nime all postitab ja esineb avaldustega, et suurem osa depressiive on lihtsalt laisad - et iga hommik nuttes ärgata on normaalne elu ja tubli inimene ei tee sellest lihtsalt välja. niisiis annab see ringiga tegelikult hoopis sellise tulemuse, et teatud haigusi justkui ei tohikski ravida, sest need on laiskade haigused, laiskus=süü ja süüdlasel peabki halb olema.
Muide, minu kogemused abipakkujatest ütlevad, et see, kui terviseteadlikud - või enesearndamise peal väljas - nad on, ei määra nende abivalmiduse ja hoolivuse koha pealt suurt midagi. Tunduvad olevat täiesti sõltumatud suurused.
Mulle meenub üks mitme aasta tagune uudis, kus keegi turvafirma oli süüdimatult oma klientide andmed (nt aadressid koos ukse- ja turvasüsteemikoodidega) kaustade viisi prügikasti kõrvale visanud. Üks asotsiaal leidis need sealt ja toimetas... ma ei mäleta, kas politseisse või andmekaitsesse, sest ta vaatas, et need võivad seal halbadesse kätesse sattuda. St see asokas, kes juba definitsiooni järgi oli iseenda eest hoolitsemisega läbi kukkunud, tundis nende võõraste inimeste pärast suuremat muret, kui edukad inimesed, kes need andmed sinna viskasid. Kusjuures tal tuli selle hoolivusakti pärast palju rohkem vaeva näha - ega asotsiaalil politseisse minna kuigi lõbus ei ole.
Haiguste karistatavus tuli tal paar postitust varem sisse - kui pärast koolitulistamist (mille puhul vist ei olnud üldse tuvastatud, et tegemist oleks vaimse häirega või mitteneurotüüpse inimesega) hakati meerikamaal rääkima, et igasugused vaimse häirega inimesed tuleks ikka suurema valve alla võtta. Kuigi statistika järgi tegevat üle 90% kuritegudest vaimselt terved inimesed.
VastaKustutaMa olen sellest varem ka lugenud, eriti psühhopaatiaga seoses. Psühhopaatia on selline asi, et neid on tõesti kurjategijate hulgas palju suurem protsent kui populatsioonis tervikuna. Ja see tähendab, et on olemas hääli, kes leiavad, et nad tuleks juba ennetavalt kinni panna. Samas kui ometi on psühhopaate, kes saavad kuritegelemata elatud; ja isegi psühhopaadist kurjategijaid, kellest ei tule retsidivisti. Rääkimata sellest, et see mõiste on hiigla segaselt määratletud. suht sellel tasemel, et "se pois kanap mustasi püksisi, pandke ta kini."
Vbla sel asotsiaalil ei olnud oma elus paha olla? =P
VastaKustutaMu meelest võibki inimene olla milline tahes, kuni ta pole
A) aktiivselt nõme
ja B) ei aja selle oma olemise juures käsi püsti ja ei unda, et temaga peab olema ekstrakena, sest tal on siuke ja siuke probleem.
Niipea, kui probleem muutub ta käes survevahendiks teistele, kaob inimesel õigus teatada, et ta ei pea seda parandama, tal on õigus elada nagu ta ise tahab.
mis ülbusse puutub, siis tublidusemoraaliga on samuti ülbuseprobleem, nagu ma juba mainisin. tglt on see täpipealt ajalooline variserlus (mitte populaarses tähenduses): see, kus inimene keskendub sellele, et elada absoluutselt õigesti ja vbla saab lausa hakkama. ja siis suhtub põlglikult kõigisse neisse, kes nii absoluutselt õigesti ei ela.
VastaKustutasiuke ideaalne headus, mis ma ette kujutan, on hingeseisund, kus õigete asjade tegemine kukuks justkui iseenesest välja; ja järelikult ei ole vaja teiste vastu ülbe olla - okei, nemad ei pinguta, aga mina ju ka ei pinguta, mis ma siin ikka laian.
ja kui vahel ei kuku ka endal õiged asjad välja, siis on see jälle hea võimalus alandlikkust harjutada.
ja igasugune puritaanlus on selle täpne vastand.
pealegi, mulle tundub, et peagu ühelgi päriselu puritaanidel ei taha nii õige elu, nagu ta püüab, alati välja kukkuda. mõtlen praegu kõikvõimalikele fundakatele - neil on õudselt ranged standardid, mille pealt nad vaatavad teistele, kellel on madalamad, ülevalt alla. aga tglt ei suuda nad neid ka ise täita.
ühesõnaga: kui asketism teeb inimese ülbeks (nii et ta näiteks leiab, et võib teisi manitseda, et need kõvasti trenni teeks), siis on tulemus ikkagi halb, mis siis et kõva areng, tahtejõud ja värk.
igatahes tervise eest hoolitsemist küll asotsiaalile omistada ei saa.
VastaKustutasinu a ja b punktile lisandub mul veel c:
C) ei aja selle oma olemise juures käsi püsti ja ei unda teiste inimeste eluviiside kallal ettekäändega, et ta ise on nii tubli.
ma ei väida, et sa undaks, eks ole. aga mul on tunne, et keegi Ühiskond selle söömiseasjaga undab. umbes nagu Ühiskond undab, et naistel ei tohi karvu olla.
hakkasin nimelt mõtlema, kas sul tuleks tahtmine halba enesetunnet just mingi seedehäireid tekitava söögiga ravida, kuigi isu õieti ei ole, kui selline toit ei oleks patuseks kuulutatud? noh, et selline patune asi, mida võib endale preemia korras vahel lubada, äkki siis sobib ka paha enesetunde raviks.
*
Mulle jäi tegelikult süütunde küsimus lahtiseks - et milleks see hea on. või pidasidki sa vahepeal silmas, et süütunne on osa sellest mentaalsest jamast, mida valel ajal ja ilma isuta jäätisesöömine kaasa toob?
Sellest, et süütunne oleks nagu kohustus, saan ma ise vahel aru. nt kui mul on praegu tõlkeraamatu käsikirja üleandmine venima läinud, siis on õudne kiusatus rämedalt süüd tunda. ma annan endale aru, et see süütunne ei muudaks mu edasist töötempot kiiremaks, nii et funktsionaalselt täiesti mõttetu ja kontraproduktiivne asi. aga süütundekiusatus tuleb teise loogikaga: maailmas on vaja õiglust; kui ma olen halb olnud (kirjastajat alt vedanud), siis ma pean selle eest karistuseks kannatama, muidu ei ole õiglust ja maailm läheb lõhki.
aga juhul kui idee on, et süütunne on halb jah ja seepärast tulebki kõiki tegevusi, mis seda tekitavad, vältida, siis sellele ma alla ei kirjutaks. ma arvan, et vahetevahel tasub ikka revideerida, kas mingi konkreetne süütunne on üldse asja pärast ja kas äkki tuleks üle parda visata hoopis süütunne, mitte asi ise.
lühemalt: mitte ainult probleem; ka "vooruslik jõud" ei tohi muutuda survevahendiks teistele. kui muutub, siis on IMO juba ebavooruslik jõud.
VastaKustutano see fitnessiv emme muidugi ilmselt ei ole väga hea inimene =P S.t. kipub, rajakas, veidi ülemäära edev olema ja mitte "oh, ma olen lahe"-viisil (mille ma kiidan heaks, sest teen ise ka nii kohati) vaid "ha, sa pole pooltki nii lahe kui mina!"- moel, mis tundub nõme.
VastaKustutaMinu peamine emotsioon selle pildi puhul on niisiis "neiu, te teete seda valesti" ja kerge piinlikkustunne.
Aga üldiselt olen ma Daki Naabrinaisega natuke ühes parteis küll. Mitte et peabki raske olema ja peabki nutma ja depressioon on laiskade inimeste haigus - aga vahel on stress mitte ainult talutav, vaid lausa mõnus. raskeid aegu ei ole vaja paaniliselt karta.
Muidugi saab seda ideoloogiat näha kui süüdistust - aga samas võib ka näha kui võimalust.
Oot, mul on natuke raske sõnastada, mida mõtlen...
aaah, vot.
See on nii: on inimesi, kes on tõeliselt hädas ja haiged ja katki ja kellel pole vähimatki kasu mõttest, et hakka enda eest võitlema ja ära anna alla. Nad ei ole selleks valmis (ja ma ei mõtle "piisavalt head", vaid lihtsalt et nende elu selles faasis ei ole see idee neile kuidagi kasulik).
Aga kui nad saavad selle mõtte endale kuklasse, siis ükskõik kui solvav või nõme või klishee see esialgu ka tunduks, vbla see jääb neile meelde. Ja sel hetkel, kui nad ON valmis, vbla päästab see nende ülejäänud elu.
jap, ma olen natuke misjonär neis küsimustes.
+ mulle meeldib Naabrinaise "igaüks väärib parimat ja ei tasu leppida vähemaga" ideoloogia.
no ma tunnistan täiesti, et võitlev asketism on sama nõme nõmedus kui võitlev lodevus.
VastaKustutaaga mu meelest ei vaja see võitleva asketismi nõmedus mingeid erilisi näpuganäitamisi teemal "näe, ebamoraalne tegevus" ja hoolega koostatud moraalseid põhjendusi taha.
See on nii ilmselgelt madal ja nõme värk, et kui keegi tuleb ja seletab, et näe, see on nõme seepärast ja seepärast ja seepärast, tekitab see ainult segadust. Umbes nagu see, kui keegi analüüsib tõsiselt ja ratsionaalselt selle Zimbabwe ekspealiku valimisprogrammi või toob esile kosmoloogilisi võimatusi "Mary Poppinsis".
Aga kuna seal blogipostis seletati lisaks sellele näpuganäotamisele ka pikalt, kuidas tegelt on hea ja õige elada hoopis teistsorti nõmedusele eluõigust andes, läksin ma lausa pahuraks lugedes.
Sest mismõttes. Nõmedus on nõmedus ja üks nõmedus pole teisest parem ja äkki lihtsalt oleks vähem nõme ning nõuaks teistelt vähem värke, keskendudes - ha!! ja seepärast läksin ma kohe eriti pahuraks, et mu lahendus oli seal ära toodud kui teatud sorti vale käitumine - _iseendale_ ja omaenda aretele.
Ja teised võiks rahule jätta, isegi kui nad on parasjagu veits nõmedad. Vbla on neil varsti ka paremaid päevi ja me kõik saame veel sõpradeks.
kuidas võtta, kui inimese põhiprobleem on näiteks madal enesehinnang ja ta kaldub niigi ennast süüdistama, siis sellise asjaga kuklasse saamine võib teda veel sügavamale lükata.
VastaKustutamina sain vahepeal Naabrinaise postitustest kinnitust niigi kummitavale mõttele, et ma küll ei tohiks lapsi saada, sest ma pole selleks piisavalt täiuslik. no näiteks ei suudaks ma oma lastele pakkuda noort ema ja see tähendaks tema jutu järgi, et ma ei taha oma lastele parimat.
no ja mis nutmiseasja puutub- stress on üks asi, aga see stress, mis on nauditav ja motiveeriv, ei pane mind iga hommik nuttes ärkama.
vähe sellest, stress, mis on nauditav, ei ole alati kasulik. mul on üks tüüptsükkel, et veedan sellise nauditava stressiga perioodi ja kukun haigeks ära.
ja siis ma mõtlen tema postitusele ja mõtlen, et selle ideoloogia järgi on haigus lihtsalt selle märk, et ma olen kõlbmatu - ei ole piisavalt tasemel, näe, isegi nii tühise asja nagu stressi peale jään tagantjärgi haigeks. ei suuda pakkuda parimat endale ega teistele.
või noh - kui ta kirjutab, et sellise asja peale, kui keegi iga jumala hommik nutab, ei tohi abi otsida, sest see ongi normaalne elu, siis see ei tiivusta just august välja ronima - milleks võib just nimelt olla vaja abi otsida. sõnum, et valmistu terveks elutäieks nutmiseks.
VastaKustutavõitleva asketismi nõmedus on ehk sulle hõlpsasti nähtav, aga ma ei usu, et kõigile.
VastaKustutama oletan, et need inimesed, kes talle seda pilti postitasid, ei pidanud ennast nõmedaks. samuti mitte need, kes paksumaksu kehtestamist pooldavad.
Ma jään ka haigeks =)
VastaKustutaSee ei tähenda, et ma pole piisavalt hea, vaid et ma arvestasin oma ressursse nats valesti. Piir tuli varem ette, kui arvasin tulevat.
Juhtub. Me oleme inimesed, me teeme vigu, see ei tähenda, et me poleks võrratud, oivalised, suurepärased. Mu jaoks "oivaline" ja "veatu" ei ole ligikaudugi samad asjad, sest inimene ei saa kunagi olla veatu - aga saab alati olla oivaline, mingil omaenda moel.
Ole oivaline edasi!
=)
Kui emadusest rääkida - ma pole seda sulle vist kunagi välja öelnud, sest mu jaoks on see jälle ilmselge rõhutamine, aga no ma siis ütlen seekord igaks juhuks - sul on olemas kõik võimalused olla oivaline ema. Kõik. Aga valik, kas tahta ema olla, on su enda.
Muuseas vanus on täiesti viiendajärguline küsimus emaduskvaliteetidest rääkides. Noor ema on vbla füüsiliselt paremini valmis ja paindlikum oma elu lapsega kohandama. Samas on ta vbla ebakindlam, närvilisem, madalama enesekontrolliga... misiganes. Vanus on täiega selline punkt, kus igasugustel aegadel on omad plussid ja minused. Samuti nagu rahaline seis, isiksusetüüp, misiganes.
Kõike võib elada plussina, kõike võib elada miinusena - ja pealegi veel mõlemat vähemalt viiekümnel eri viisil.
Teha vigu on normaalsus, on oivalisuse osa. Aga karta vigu teha ...
see on ohtlik tee.
Ilmselt ma tunnetan Naabrinaise mõtteavaldusi kuidagi teistmoodi kui sina.
VastaKustutaMul resoneeruvad teised aspektid.
tead, kust sinu ja selle postituse konflikt minu arust tuleb - sellest, et tema räägib inimestest väljastpoolt - noh, et mis tüüpi inimest ta julgeb usaldada ja mis omadused on tema jaoks usaldamise koha pealt olulised/ebaolulised - aga sina räägid sellest, kuidas see seestpoolt paistab.
VastaKustutata räägib sellest, et teda ei huvita see, mida keegi iseendaga teeb, vaid see, mismoodi see keegi temaga ringi käib.
mulle endale - jälle seestpoolt vaadates, minu seest - tundub nii, et enesega tegelemine ongi mulle endale. st see on tegevus, mis premeerib ennast ise. selleks ei ole vaja ühiskondlikku tunnustust, noh, et see moraaliks nimetataks või midagi. ja ma saan täiesti aru, kui teised ei viska mulle näppu selle eest, et ma x asja harjutasin - ongi loogiline, et teisi huvitab see, mida ma neile teen.'
*
mõtlesin praegu ka sellisele hüpoteetilisele olukorrale, kus meil on inimene, kes ainult teesklebki head inimest, kurat teab, mis motiividel. ise on salaja sitapea. Aga teeskleb nii hästi, et ei tee ühtegi halba tegu, vaid kogu aeg häid tegusid. terve eluaeg.
kas ta on kuidagi eristatav päris heast inimesest?
ma sain jah Naabrinaise depressiooni- ja emadusepostitusest mõlemast masenduse.
VastaKustutakusjuures ma ise ei ole depressiivne, eks ole, nii et vähemalt depressiooniasjast poleks ma pidanud end puudutatuna tundma.
emadusepostituses ajas see "tööta nagu hull" ja "korista nagu hull, muidu hakatakse sinu last kiusama" masenduse peale. lisaks sellele vanuseasjale, mida ma nagunii muuta ei saa.
depressioonipostituses see kõvamehekultus, et abiküsimine on nõrkuse tunnus ja tõeliselt tubli nutab salaja, aga abi ei küsi.
kuna ma olin just sel hetkel mitmeaastase hoovõtmise peale saanud hakkama sellega, et psühholoogi juurde minna, siis oli see selline nätaki kohtuotsus. luuser ja parasiit - käib psühholoogi juures.
Made Luiga emadusekäsitlus oli näiteks täpselt vastupidine ja palju närverahustavam.
VastaKustuta"tead, kust sinu ja selle postituse konflikt minu arust tuleb - sellest, et tema räägib inimestest väljastpoolt - noh, et mis tüüpi inimest ta julgeb usaldada ja mis omadused on tema jaoks usaldamise koha pealt olulised/ebaolulised - aga sina räägid sellest, kuidas see seestpoolt paistab."
VastaKustutajah, phmt ilmselt see oligi.
Sest mul jälle on ükskõik, mille järgi tema teisi hindab (või mille järgi üldse keegi teisi hindab) sest minu moraaliteatmikus on teiste hindamine üldse küsimärgiga tegevus ja teiste negatiivselt hindamine kerge miinusmärgiga tegevus.
Et vahel ma ise ka hindan ühte ja teist negatiivselt, aga
a) seda juhtub üsna harva
b) ma pole selle üle uhke, sest minu enda sisemust see kuidagi ilusamaks ei tee
c) mulle endale üldiselt meeldivad inimesed, kellele üldiselt meeldivad teised inimesed.
Kui keegi teatab seltskondliku vestluse sees, et talle üldiselt inimesed ei meeldi, olen laksust üpris kindel kohe, et sõpru meist ei saa.
Sest me näeme oma sisemust enda ümber ja inimesed, kes ei meeldi endale, on mulle väsitavad.
Ja kuna see kõik kehtib ka vastupidi ja pahupidi ja igatpidi, tundub mulle ikkagi esmatähtis hoida omaenda sisemus korras ja jätta teiste välimus ja sisemus nende endi kujundada.
Aga seda eluaeg teesklevat sitapead ma ei pea lihtsalt realistlikuks variandiks =)
Sest headus on nii keeruline ja seal sees pimesi teed kobades läheb vahel eksi igaüks - see, kes ainult teeskleb, seda enam.
kuule, selle koha pealt, kas tasub usaldada (nt oma raha kellegi kätte) või kas viitsime läbi käia, hindame me inimesi iga jumala päev.
VastaKustutakasvõi seesama "inimesed, kes ei meeldi endale, on minu jaoks väsitavad" on selline hinnang. hindad, kas sa jaksad temaga suhelda.
Ma nüüd läksin ja otsisin naabrinaise postid üles, sest ma ei mäletanud neid üldse nii.
VastaKustutaJa tead, ma ikka ei leidnud, et nad oleks _nii_. Mulle üksikvanemana kõik see üksvanemluse jutt nt klappis.
S.t. loomulikult ma ei korista vahel kaua aega ja värki, vahel ei viitsi lastega isegi rääkida mitte - aga PHMT see, et kõik on lill ja tee tööd, sellega teeb paljugi ära - see ideoloogia üleni töötab mu jaoks. JA töötas ammu enne, kui ta selle posti kirjutas. Avastasin omal käel ja olin rõõmus.
tee asju!
kui eile ei jaksanud, tee täna.
aga tee!
See meetod lihtsalt funkab mu jaoks nii hästi, ma nii väga elangi selle järgi, et mingid pisidetailid, mis tal nagu teistmoodi tulevad välja kui mul, tunduvad ebaolulist kunstiliste liialdustena ja üldse ei haava, pigem on lõbusad. Umbes et sa kõrgemale püüa kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on - aga samas sisaldadades ka tõdemust, et tegelt me kõik teame, et tiivad nii kõrgele ikka ei kanna.
Aga no proovima peab! =P
Ja Mudlumi emadusjutt mingil moel sobib sellega ideaalselt. Phmt on mõlema iva ikkagi see, et me teeme, mida suudame, ja ülejäänu läheb nagu läheb ja siis nii ongi.
jee =)
"kasvõi seesama "inimesed, kes ei meeldi endale, on minu jaoks väsitavad" on selline hinnang. hindad, kas sa jaksad temaga suhelda"
VastaKustutajaa, ja ma ei ole ka selle üle uhke, aga see on ellujäämiseks hädavajalik =P
no tegelt ma muidugi ses mõttes hindan inimesi jah kogu aeg, et kas mul on tore või mul ei ole tore temaga koos nt. Aga ma ei püüa sel teemal mingit moraalisüsteemi püsti panna, et mulle meeldivad kõrgeima moraaliga inimesed ja ei meeldi madalaimaga vms. See, et mulle keegi meeldib või ei meeldi on ainuüksi minu asi ja hakata huilgama, et miks see või teine inimene ei käitu nagu mulle meeldiks...
on veidi madal.
ma vahel teen seda ja vahel ma klatshin siira naudinguga ja teadvustan endale ka, et mis toimub.
Aga see ON siuke madal värk ikkagi ja nagu ma ei paneks endast üles kõhulihasepilti koos hunniku raamatute, oma laste ja pihutäie süstaldega, kõige all kiri "näe, mis mina kõik jõuan!", samamoodi ma ei kirjuta ka plogiposti, mille mõte on "olge nagu mina tahan, muidu olete moraalitud molkused".
see on ühekorraga inetu ja paljastab tema enda sisemist inetust ja koos teatega "sisemuse harimine pole tähtis" moodustub sealt mingi väga kole kombinatsioon, nii et ma tahaks jälle tõmmata teki üle pea ja teha la-la-la nagu selle mälestusväärse õigekirjateema juures.
huvitav, ma sain blogipostitusest siiski põhisõnumi, et "ärge trampige mul ajudel, et ma trenni teeks, ja üldse ärge trampige ajudel".
VastaKustutaja natuke moraalisüsteemidest rääkimist sinna otsa - et talle määritakse vat sellist moraalisüsteemi kaela, aga tema ütleb, et jama süsteem (õigust öelda ütles ta, et see pole üldse mingi moraalisüsteem, ja see on tema arutluskäigu kõige kahtlasem koht) - mida teevad kõik. sa ise kasvõi oma viimase kommentaaris ka, sul on lihtsalt teistsugune moraalisüsteem, mille alusel sa jagad, et selle postitaja käitumine on madal ja tema süsteem halb. või teed sa vahet, et kommentaaris on üks asi, aga eraldi postituses teine?
lisaks see asi, et "mittemoraalne" või "ei puutu moraali" ei tähenda, et "halb ja nõme". ega sa ometi "ei puutu moraali" hinnangut halvustavana ei võtnud? ma pean silmas su "moraalitu molkuse" väljendit, see kõlab, nagu sa arvaks, et kui kellegi käitumist peetakse mittemoraalseks, siis tähendab see tema halvakspidamist.
nt minu veiniklaaside ostmine oli moraali seisukohalt täiesti savi, ma võin seda südamerahuga öelda - mis ei tähenda, et ma ütleks, et oli nõme või vale neid osta. lihtsalt kõik asjad ei puutu moraali, isegi kõik toredad asjad mitte. valvenäide on ilu.
kui just ei loo moraalisüsteemi, kus just seesama ilu on kõrgeim moraalne väärtus. või üldse kõik väärtusskaalad on automaatselt moraali asjad, sest nad on väärtusskaalad.
selge, et eri moraalisüsteemid võtavad mängu eri asju, aga igatahes ei tähenda see, kui nad midagi mängu ei võta, seda, et see asi oleks negatiivse märgi külge saanud. vastupidi, see tähendab, et sellele asjale ei saa (selle) moraali seisukohast ei pluss- ega miinusmärke panna.
mul on selle "tee, nagu jaksad" üleskutsega see häda, et ma alati jaksan rohkem - ainult et kui ma teen pärisel nii palju kui jaksan, siis on tagajärjed halvad.
VastaKustutama nt jaksaks ilmselt mingi kolm ööpäeva praktiliselt magamata tööd teha, aga see lõppeks halvasti.
"aga süütundekiusatus tuleb teise loogikaga: maailmas on vaja õiglust; kui ma olen halb olnud (kirjastajat alt vedanud), siis ma pean selle eest karistuseks kannatama, muidu ei ole õiglust ja maailm läheb lõhki.
VastaKustutaaga juhul kui idee on, et süütunne on halb jah ja seepärast tulebki kõiki tegevusi, mis seda tekitavad, vältida, siis sellele ma alla ei kirjutaks. ma arvan, et vahetevahel tasub ikka revideerida, kas mingi konkreetne süütunne on üldse asja pärast ja kas äkki tuleks üle parda visata hoopis süütunne, mitte asi ise."
Mul on süütunne üldiselt seotud teadlikkuse määraga. Kui ma teadlikult olen teinud valiku, mille tulemusel on hiljem sitt olla (nt mul kipub vahel pea suhkrust valutama ja siis ma söön raske päeva lõpul mingi hiigelannuse beseed, andes endale aru, et see võib pea valutama panna, aga ma ju tahan seda praegu!) siis ma ei tunne süütunnet. Siis ma olen teinud valiku ja kui hakkab pea valutama, siis olgu, maksan selle eest ja kõik on ok.
Aga kui ma nmõtlen selliseid asju nagu "no aga ma natukene ainult" ja "no aga see tükk veel on ikka natukene ainult" ja siis "no mis see pool beseed enam muudab" ja "kui läks trumm, mingu ka pulgad", vat siis on mul pärast süütunne nagu kontrabass. Sest toimus see, et ma sain aru küll, et püüan iseennast üle kavaldada, aga lasin endal seda ikkagi teha. Ja kui hiljem on valus ja halb, siis see ei tundu nagu aus hind, mille eest ma olen enne täiega naudingut saanud, vaid nagu lollus.
Ja mulle ei meeldi olla loll. Mul on alati süütunne, kui olen loll olnud. Mitte valede valikute pärast, vaid olukordade pärast, kus ma olen justnagu valimist vältinud ja endale sellega mingi sita kaela vedanud.
a kas sa süütunnet ennast pead selles seisus heaks või halvaks asjaks? et süütunne kui motivaator, järelikult hea - või süütunne kui destruktor ja asjatu minevikus urgitsemine, järelikult halb?
VastaKustutaLoomulikult on postitusel ja kommentaaridel vahe =)
VastaKustutaPostitus on "ma tõstatan teema nüüd, vaadake!"
Kommentaarid on vestlus. Vestelda võib millest iganes, see on ajaviide ega sisalda erilist misjoneerimiskvaliteeti.
***
"We have (we are told) a moral obligation to be “healthy” (where “healthy” also includes able-bodied and neurotypical). If we are “unhealthy” (which includes being disabled, neurodivergent, or mad), we have an obligation to do everything in our power to become “healthy” (and neurotypical and able-bodied). By contrast, others and the general society have no obligation to help “unhealthy” or disabled people. No obligation to grant us equal access to education, equal access to employment, financial benefits, accessible housing, accessible public spaces, accessible technology, or even basic civil rights to make our own decisions about our own lives—especially if we have made the immoral, sinful choice not to do everything possible to “heal” ourselves."
See on see lõik, kus ma näen seda teist sorti nõmedust, seda "ma ei tahagi olla terve ja ise hakkama saada, aga teie peaks ikkagi mind nunnutama, et olla moraalselt väärtuslikud".
Ja ühtlasi ka seda, et vot just nii saab olla moraalselt väärtuslik, nagu mina ütlen. Kuigi ma ise ei tahagi olla terve ja arvan, et mind peab nunnutama seal mu probleemi, misiganes see ka on, sees. Aga ikkagi mina otsustan ja tean.
***
ei võtnud halvustavana moraali mittepuutumist =) Mul sinu kommentaaridega pole üldse mingeid probleeme, aga ma adun selle tundmatu blogija postis palju sellist peent, aga seepärast mitte vähem õelat halvastiütlemist. Muidugi ma saan aru, et kui sulle käiakse pinda, tekib tahtmine vastu lüüa.
Aga (ja see ei ole ka moraalne küsimus) kui juba, siis juba. Vastu lüüa on mõtet kindlalt pinnalt, nii et sa võidad. Tal on vastaseks ilmselge nõmedus, see balletianaloogia annab sellele ka võrratult pihta - miks tal on vaja sinna juurde seda ebakindlat ehitust võltsmoraali, ohtliku ebamoraali, endaga tegelemise kui "lihtsa väljapääsu" (kurat, ilmselge tõestus, et ta pole ennast kunagi muutnud - raudselt kõige raskem asi mu elus!) ja TÕELISE headuse teemadel?
Tõeline headus?
Häh.
Tegelt mul on hirmus hea meel, et me pole siin seda veel arutama hakanud, sest ilmselt me siia jääkski selle teemaga. Ma sureks kurnatusse.
Aga seda, mis headus see tõeline on, õnge- kala- või lihtsalt hea sõna headus, luua- või vorstiandmise headus, seda peab ta ju siis ka oma meelest puha teadma, kui võtab mingit headust tõelisemaks pidada kui mõnd teist!
Ja seesugust kõrkust avalikult demonstreerida on ohtlik mäng. Varem või hiljem näeb keegi selle läbi (nt mina täna, =P) ja isik kaotab kõik kaastundepunktid, mida ta vist nagu korjata üritas või midagi.
a mis hinnangute andmisse puutub, siis ma leian, et kui keegi paneb pahaks midagi, mida tehakse tema kallal (no näiteks trambitakse trenniga ajudel) ja selle peale huilgab, siis on see ikkagi mõistetavam, kui see, kui keegi jagab hinnanguid sellele, kui palju keegi teine trenni teeb. üks on arvamuse avaldamine millegi kohta, mis teda otseselt mõjutab, teine on teiste eraelusse tungimine.
VastaKustutasüütunne, kas hea või halb:
VastaKustutama ei ole sellest niimoodi mõelnud.
Kui ta mind segab, on ta negatiivne. Kui teda annab kasutada, siis neutraalne - lihtsalt mingi asi, millega ma pean nüüd elama.
Enamasti ma kasutan (kui kasutan) süütunnet praktiliselt ("enam nii ei tee! Järgmisel korral mäleta, et sul on siuke tendents, ja pidurdu!") või peletan ta eemale teistele asjadele keskendumisega. Tema positiivseks pidamisele ma pole kunagi tulnud =)
juhul kui ta räägib access to educationi puhul autistide haridusvõimalustest (sest tundub, et tal on seal iga teine postituse autistidest), siis kas autist saab ennast neurotüüpseks arendada? või kas ta on halb, kui ta seda ei tee?
VastaKustutavõi selle postituse kontekstis, kus ta kirjutas, et autistide koduõppele loobitakse kaikaid kodarsse - kas autisti vanem on halb, kui ta lapsele koduõpet tahab anda?
ma ei ole tema blogi nii palju lugenud, aga äkki on seal see teema, et autistidest saaks tglt palju võimekamad (ja ühiskonnale kasulikumad) inimesed, kui neid ei üritataks vägisi neurotüüpsesse raami suruda, vaid rakendataks täiega nende spetsiifilisi autistivõimeid.
ühes postituses ta igatahes rääkis sellest, kuidas kodus õpetades osutub, et "häiretega" laps ei ole häiretega. või õigemini, et tema erinevus ei ole sellises keskkonnas probleem ja ei vaja tglt väljaravimist. et kool ei ole tglt neutraalne keskkond ja kui mõni laps seal hakkama ei saa, aga mujal saab, siis ei ole ta tingimata väärakas ja teda ei tule normaalseks ravida.
mul tuli see süütunde kasulikkuse küsimus sellest, et vahepeal hakkas mul tunne, et meie jutu tuum on selles, et mina küsin "kas ikka on vaja jäätisesöömise pärast süüd tunda" ja sina ütled iga kord, et on vaja küll.
VastaKustuta:D
no ma ei ole seda ülejäänud blogi lugenud ja loomulikult ma üleni toetan imelik olemist, kui imelik olemine teeb õnnelikumaks, paremaks ja tugevamaks.
VastaKustutaäh, ma isegi ju.
mu teada autismi ei saa neurotüüpiliseks ravida, aga mu teada seda ju... nagu... ei üritatagi eriti? Õpetatakse lihtsalt ühiskonnas toime tulema? JU?
Minu hapu suhtumine on selle kohta, et kui sa oma otsuse põhjal ei taha õppida ühiskonnas toime tulema ja siis vingud, et miks pole laudteed ja valmiskasti kodus, sest sa välja ei julge minna, on see pisut valesti suunatud hala justkui.
Samas, kui sa tänu sellele, et väljas ei käi ja ühiskonda ei sobitu, oled samas üldkvaliteedilt hoopis rohkem lahe kui muidu, on sul muidugi õigus tahta kasti koju.
Aga sellest loost samas kuidagi välja ei tulnud, et nii oleks. See on juba kui-kui-kui teema.
Piisavalt palju sobivaid detaile lisades leiab iga asja jaoks äratõestava näite.
Aga ma nüüd magama. Poole kuuest hommikul üleval olnud, pidurid ei tööta üldse, õhinapõhiselt võiks siia jutustama jäädagi - aga tervis, va reo, ei kannata selliseid nalju =)
VastaKustuta(e. suutmine on mitme otsaga asi - see, et mingi asja pealt isegi suudaks, ei muuda, et tegelt ju ikkagi ei suuda hästi ja enda eest on vaja hoolitseda).
noh, blogidega on sageli nii,et üks postitus jätkab eelmise teemat ja tglt on see kõik kokku üks pikk tekst. need ei ole alati päris isoleeritud artiklid.
VastaKustutaaga mingis lapsepostituses oli jah see jutt, et kui laps koolist ära olles käitub probleemitult ja õpib hästi, siis miks peaks üldse arvama, et kool on sobiv etalon - umbes, et kui laps ja kool ei sobi, siis on raudselt viga lapses.
ma ei tea, kuidas sellega sealmail on, aga meil on ju ka nii, et paljud koolid teevad koduõppele takistusi. kuigi see vähendab tglt nende enda koormust.
Selgus, et autistlike (vms mitte-neurotüüpsete laste) koduõppejutt oli tglt koduste emade kaitsmise postituses (võrdlusena sellele, et lastega koju jäävate emade kohta öeldakse, et "Why aren’t women who drop out of the paid workforce being treated for depression"):
VastaKustuta"This reminds me of a common anti-homeschooling argument, at least a common anti-homeschooling-of-neurodivergent-children argument—the “but how will your child get services?” argument (specifically in reference to psychological and behavioral therapy). The notion that, separated from the artificial stresses and burdens of the school environment, a child might no longer have psychological or behavioral problems (or that his psychological and behavioral differences may no longer need to be constructed as “problems”) is seen as… cheating, somehow. Changing one’s environment is a violation of what ought to be the natural order of things. If your child is miserable or ill-suited to his school environment, you’re supposed to change him to make him better fit in.
There can’t possibly be a problem with our school or our workplace or our culture, so there must be a problem with you. You need counseling. You need medication. You need treatment. You need a cure. You are broken, disordered, damaged, ill. YOU are the problem."
Selle kursiivis toodud suhtumise kriitika meenutas mulle sinu koolikriitikat - ja selle reaktsioone ja reaktsioonide reaktsioone - kuidas ka siin on paljude arukate inimeste esimene reaktsioon, kui selgub, et muist lastel on koolis väga õudne ja see pidurdab mh nende õppimist ja tekitab probleeme, see, et "aga koolil pole ju viga midagi, ega kool pole süüdi, kui laps hakkama ei saa".meenus see su lühikokkuvõte, et "süsteem on hea, ainult need närused lapsed ei kõlba".
ja vastulausena sellele koduseks jääda tahtvate emade ravile saatjale (ja neile, kes leiavad, et kui lapsel on koolis sitt, siis tuleb laps ravile saata):
"if you are so miserable that you are contemplating seeking counseling or other treatment for depression, and it is at all financially feasible for you to do so, consider quitting your job instead. If your child is so struggling in school that you are considering psychological or behavioral therapy, and it is at all feasible in your family, consider a different educational path instead. If your living space, your social space, your family, or any other aspect of your environment is causing you pain, depression, anxiety, trauma, or unnecessary suffering, before you consider enmeshing yourself in the medical model of the psychiatric industry and accepting the premise that you are defective, consider first doing whatever you can to change your environment."
Kuna see oli vahetult eelmine postitus, siis ma kahtlustan, et see "ei tee kõike soovitatud ravi läbi" soovitus oli selle kontekstis. seoses levinud hoiakuga, et kuidas keegi julgeb koduperenaiseks jääda või kodus lapsi koolitada, selle asemel, et ravile minna või lapsi ravile saata.
Blogi üldteema on autistic pride, nii et nähtavasti püsilugejad käivadki seal selle pärast.
ahah. anti-cure jutt oli rangelt autismi kohta; selle kohta oli tal varem pikem jutt siin postituses, kus ta kirus "medical autismi" mõistet (see on nähtavasti katustermin, mis tähistab autiste, kellel on mistahes muud kroonilised haigused, nt allergia või migreen) ja märkis, et kuigi neid hädasid esineb neurotüüpsetel samamoodi kui autistidel, siis autistidel liigitatakse see (USAs, siinse kohta pole ma midagi lugenud) pahatihti "üheks autismiks puha" ja üritatakse ravida seda üht autismi puha, mille tulemusel konkreetne haigus, nt epilepsia saab halvemat ravi. nii et ta ei ole mingi üleüldine anti-cure-apostel. seal artikli lõpus ta, vastupidi, soovitas hoopis nende konkreetsete haiguste pärast just nende haiguste ravile keskenduvate asutustega ühendust võtta - nt epilepsiaühinguga, allergiaühendustega, migreeniuuringute keskusega, autoimmuunhaiguste keskusega jne. sest sealt saab paremat ravi.
VastaKustutaküllap sa oma haridusega oskad ise paremini hinnata.
uaahh, kammisin ringi - nüüd, kus ma lugesin, milliseid ravivõtteid mõni autismiraviühing on promonud (ja mis on USAs nähtavasti reipalt legaalne edasi), siis ma ei imesta, kui nad ei usalda seda ravi, mis on ette nähtud "ühele autismile puha". üks ravivahend näiteks oli pmst pesuvalgendaja (kloordioksiid), kas suu kaudu või klistiirina.
VastaKustutaSiin ühes populaarteadusblogis (tundub umbes USA skeptikublogi) on üks case study (üsna õudne lugemine).
See wikiartikli asutus levitas ka seda juttu, et "autismi tekitavad vaktsiinid".
Tundub, et see Adkyriolexy on ka ise pidanud mingi sellise ravi lapsena üle elama, kuigi kas just seda, ma ei ole veel välja kaevanud.
Nojah, see kõik pehmendab mu seisukohta, nagu alati rohkem informatsiooni =)
VastaKustutaRaske on olla pahane inimese peale, keda mõistad.
ma arvan, et tal oli põhjust eeldada, et "autism non-cure" on (isegi ühe postituse kontekstis) arusaadav termin ja ei tähenda mingeid põhimõttelisi meditsiinivastaseid - arvatavasti USA inimesed teavad, et see on see suund, mis eelistab ravida konkreetseid haiguseid, mitte "autismi üldse" (eriti kui on nii, nagu sa ütled, et autistist neurotüüpset nagunii ei saa).
VastaKustutavõi kas nüüd iga USA lugeja, aga selline, kes autismiblogisse tuleb, ikka.
USA meditsiin on vahepeal loetu põhjal ikka kõvasti kaootilisem kui meil. Ka meil tuleb vahel veidraid asju ette ja vahel kiilub lihtsalt kinni. aga et eksisteeriks organisatsioone, mis pakuvad inimestele otseselt kahjulikku ja ilma igasuguse teadusliku aluseta "ravi", seda naljalt ei juhtu.
kusjuures isegi peavoolumeditsiini arstid on selle koha pealt üsna harimatud, vbla sellepärast, et pole päris selge, misasi autism üldse on (nt mida sinna alla üldse liigitatakse). ma jõudsin ta blogi läbi loetud ja tema kooliterapeut, kes talle küll mingit mürki sisse ei ajanud, ajas jälle sellist uinamuinat, et "sul on lihtsalt madal enesehinnang". noh, et kõik need autismihädad - et ei saa kõnekujunditest aru, tahab ranget korda - tulevad kõik madalast enesehinnangust ja koduse kasvatuse vigadest. kuni ta jäi seda pika seebitamise peale isegi uskuma, enesehinnang läkski halvaks ja seda pidi pärast hulk aega praavitama.
*
see "haigus=süü" kohta oli tal üks näide, et "kui koolis teised lapsed mind lõid, siis saadeti _mind_ ravile, sest obviously tähendas see olukord, et _minul_ on käitumisega probleeme". Imelik laps on süüdi, mis siis, et teised peksavad teda, mitte vastupidi.
Tal oli ka üks ajakirjandusnäide, kus keegi oli politseile teatanud, et kahtlane kapuutsiga must nooruk istub kuskil. Politsei lendas peale, kohtles teda nagu süüdlast - ilma süüdistust esitamata ja üldse kõiki protseduurireegleid rikkudes, pmst oli ainus süükoosseis see, et ta oli must ja kapuutsiga; küsis talt isikuandmeid; ja kui too ei saanud öeldud, sest ta oli autist, surusid nad tal käed vastu politseiautot ja asusid läbi otsima - endiselt süüdistust esitamata, õigusi ette lugemata või mis need kohustused seal ongi. Selle peale läks kähmluseks ja uudis, mis tehti, oli, et "autist kakles politseiga".
et pmst politsei rikkus tema õigusi igal võimalikul moel, aga kuna ta oli autist, siis teadagi, väärakad on vägivaldsed.