Värk Viljandis

See Viljandi värk – see on ikka rõõmsatele inimestele mõeldud. Käib niimoodi, et teed enda seestpoolt lahti ning sööd siis õhkjuurte abil muusikat, rütme ja karjatunnet nagu vahejaam kunagi. Särised ning õilmitsed, kroonlehed laiali, võtad kõik sisse ning annad sama hooga tagasi ja edasi ka. Oled sülemi osa, üks närvirakk ühtset ülevat meeleolu tuksuvas organis.
Ma tean, olen seda olnud korduvalt ja korduvalt.

Aga kui sa enesealalhoiu nimel funktsioneerid parasjagu ainult üsna kitsas emotsioonivahemikus, milleks põhimõtteliselt on „asisest töömeeleolust“ kuni „rahuloluni tehtud tööst“ ja no äärmisel juhul ka „tööjärgse lõõgastumise naudinguni,“ on festival täiesti mõttetu.
Mitte otseselt piinav, aga – mõttetu.
Kui sa ei saa (või ei oska) end lahti teha ja hoiad oma õhkjuured hoolega vastu ihu, ära parem üldse tüki sellisesse kohta.
Kogu selle aja, mis ma Viljandis passisin, vasardas peas teadmine, et sel ajal võinuks vaadata filme või kirjutada või ujumas käia või kirsse korjata või tikreid või herneid süüa või teha midagi muud oluliselt meelivamat, produktiivsemat, isikliku arengu jaoks olulisemat kui kõõluda rahvast täis kärssavkuumas linnas ja loota, et mul hakkab millegipärast tore seal. 

Kurat, isegi Ironman 2, ülihalb film, pakkus mulle rohkem rõõmu, sest sain seda vaadata emotsionaalselt turvalises, omaetteolemist pakkuvas kohas, kehakatteks ainult paar aluspükse, ning kõige talumatumalt igavamates kohtades tegin vahepeal kätekõverdusi või sörkisin päikesepaistel välikempsu ja tagasi ning kaanisin külma kaevuvett.

Ei, jaa, muidugi oli häid asju ka sel festivalil, loomulikult oli.
Näiteks istusime lastega (minu omad + vennatütar) alkopoe trepil, sõime jäätist ja mängisime loomamängu (üks ütleb looma, teine ütleb uue looma, mis algab eelmise looma lõputähega). Ja kuna meil oli nii tore, sõime pärast jäätise lõppu edasi kotis olnud pähkleid, singisaiu ja kreemirulle ning muudkui mängisime.
Kuni tuli seltskond (mu mälu järgi otsis Poeglaps parasjagu s-tähega looma, kes ei oleks siil, siga, sinikaelpart, sisalik, suslik, siig, sabatihane, sipelgas, saksa lambakoer ega sebra), kes ei tahtnud alkopoest mitte jäätist, vaid alkoholi, oli seda ka eelnevalt tublisti pruukinud ja polnud tagatipuks ka omavahel kõige paremates suhetes (loe: üks suuremat sorti volukas lubas teisele, palju pisemale, vastu lõugu anda korduvalt). 

Siis me istusime edasi, sest ma otsustasin kellegi löömise korral politsei kutsuda, aga kui ma oleksin minema läinud, poleks ma ju näinud, kas on vaja kutsuda.
Kuna mul lisaks valvsale on ka lõbus, lahke ja õrn loomus, hoiatasin potentsiaalset lööjat ette, et nii võib juhtuda (+ mulle ei meeldi, kui minu laste juuresolekul väga variatiivfüsioloogiliselt ropendatakse ja pidin nagunii märkuse tegema). Mispeale tema õigustas oma vägivallaplaane sellega, et parasjagu poes olev tüüp on värdjas ja selliseid peabki lööma ning mina juhtisin tähelepanu sellele, et endast poole pisemaid ikka ei tohiks, isegi kui nägu üldse ei meeldi.
Lõpuks koorus välja, et vaenulik element oli üritanud tema ratast ära varastada, mispeale minu vägivallavastased argumendid kippusid otsa saama, aga löömiskavatseja sõbrad vedasid ta ka juba minema, sest kes see ikka tüli tahab. Nad sõitsid (natuke siksakis) minema täiesti varastamata ratastel ja sellega asi loodetavasti jäigi.

Ehk ei tabanud vargussaatus ka ühtegi teist ratast. 

Aga loomamängu ja linnapikniku tuju oli mul igatahes läinud sellega, kuigi Poeglaps suutis välja mõelda sellise olulise looma nagu sinitihane ja mõned raundid veel tegime.

Ja siis oli tore veel see hetk, kus ma natukene oma emaga juttu sain ajada (ema klatš on alati parimat sorti, aga seda antakse üliharva) ja see, kus ma sõin täiesti ülemäära munavõid natukese näkileivaga.
Ja Murca. Mul on tunne, et Murca suhtleb hästi, et see värk on tal käpas.
Veits kadedaks võtab.

Aga siis olid lisaks need (mees)kodanikud, kes ridamisi tõdesid, et tuttaval tütalapsel eelmisest postitusest on õigus, ja saavutasid selle, et lähen homme esimese asjana oma veits välja kasvanud juukseid maha lõikama jälle, sest paraku ma olen väga kergesti provotseeritav tegema igasuguseid asju lihtsalt seepärast, et neid ei peeta mulle sobilikuks. Ja veel päike ja kuhjuv ebakindlus, kuidas inimestega suheldakse ja...
Ja lõpuks lugesin ühe käimisteedest veits eemal asuva maja trepil uhkes üksinduses raamatut "Kaevajad" ning sõin juustu. Polnud ka paha.
Aga järgmistel päevadel enam Viljandisse tagasi ei läinud.
Fakk, see festiveerimine on mingi õnnelike sotsiaalsete inimeste värk ikka.